Silt: Tetjana Himitš
Sõja jalust Haapsallu: eluvesi
[caption id="attachment_364151" align="alignnone" width="696"]
Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption]
„Kas teil on seal vaikne?”
Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption]
„Kas teil on seal vaikne?” 6
Sõja jalust Haapsallu: kevade algus
[caption id="attachment_364151" align="alignnone" width="2000"]
Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption]
Paljud ukrainlased ütlevad, et nad elavad endiselt minevikus. Nagu poleks 24. veebruar kunagi lõppenud. Talve asemele ei tulnud kevadet ja sellele ei järgne suve. Ka mina pöördun iga päev taas koju. Vaimusilmas silitan kasse, valmistan õhtusööki, käin tööl ja jalutan pargis. Minu peas taastuvad stseenid endisest tavaelust segiläbi piltidega sõja algusest.
Sõja teist, kolmandat ja järgnevaid päevi mäletan ähmaselt. Nad vilksatavad hetkeks, sulades kokku. Hommik. Ärkan vastumeelselt, arvates ikka veel, et see kõik oli unenägu. Siis tuleb taipamine. Söön hommikust. Võtan rohtu. Toidan kasse. Loen uudiseid. On kuulda plahvatusi. Üha lähemal ja lähemal. Rahustan ennast, tahan uskuda linnapead ja presidenti. Et mõtteid eemale viia, tegelen koristamisega. Istun koridoris, magan samuti seal. Linnas liikudes sööstan tänavanurgast nurgani ja läbi hoovide. Siis ilmuvad meie maja lähedale sõdurid. Patrullivad tänavatel, on kohale ajanud soomustransportöörid. Tänav blokeeritakse ehitusprahiga. Olukord muutub üha ärevamaks, peas vasardab mõte: “Me ei pääse siit elusalt."
Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption]
Paljud ukrainlased ütlevad, et nad elavad endiselt minevikus. Nagu poleks 24. veebruar kunagi lõppenud. Talve asemele ei tulnud kevadet ja sellele ei järgne suve. Ka mina pöördun iga päev taas koju. Vaimusilmas silitan kasse, valmistan õhtusööki, käin tööl ja jalutan pargis. Minu peas taastuvad stseenid endisest tavaelust segiläbi piltidega sõja algusest.
Sõja teist, kolmandat ja järgnevaid päevi mäletan ähmaselt. Nad vilksatavad hetkeks, sulades kokku. Hommik. Ärkan vastumeelselt, arvates ikka veel, et see kõik oli unenägu. Siis tuleb taipamine. Söön hommikust. Võtan rohtu. Toidan kasse. Loen uudiseid. On kuulda plahvatusi. Üha lähemal ja lähemal. Rahustan ennast, tahan uskuda linnapead ja presidenti. Et mõtteid eemale viia, tegelen koristamisega. Istun koridoris, magan samuti seal. Linnas liikudes sööstan tänavanurgast nurgani ja läbi hoovide. Siis ilmuvad meie maja lähedale sõdurid. Patrullivad tänavatel, on kohale ajanud soomustransportöörid. Tänav blokeeritakse ehitusprahiga. Olukord muutub üha ärevamaks, peas vasardab mõte: “Me ei pääse siit elusalt." Sõja jalust Haapsallu: esimene hommik
[caption id="attachment_364151" align="alignnone" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption]
Kell oli 6.30. Telefonihelin. Kuulsin toru teises otsas nuttu: „Tõuse üles, sõda on alanud.”
„Kuidas nii? Missugune sõda?”
„Venemaa tungis meile kallale.”
Pärast seda oli kõike: ärkamine ja kuuldu teadvustamine, segadus, tülid, hädaolukorra kohvri pakkimine ja otsustamine: „Mida edasi teha?”
Nii jääb minu pere meenutama 24. veebruarit 2022. See neljapäev võinuks olla järjekordne teiste sarnaste argipäevade vahele eksinud päev. Kuid paraku on selle päeva saatus pääseda kooliõpikutesse.
Tol hetkel tegime vale otsuse – jäime Mariupoli. Ärevate uudiste kõrval, millega meil tuli leppida, oli pikk nimekiri asjadest, mida on vaja teha. Meil abikaasaga õnnestus taas nakatuda koroonaviirusega ja otsustasime järgida põdemiseks varem valmis mõeldud päevarutiini.
Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption]
Kell oli 6.30. Telefonihelin. Kuulsin toru teises otsas nuttu: „Tõuse üles, sõda on alanud.”
„Kuidas nii? Missugune sõda?”
„Venemaa tungis meile kallale.”
Pärast seda oli kõike: ärkamine ja kuuldu teadvustamine, segadus, tülid, hädaolukorra kohvri pakkimine ja otsustamine: „Mida edasi teha?”
Nii jääb minu pere meenutama 24. veebruarit 2022. See neljapäev võinuks olla järjekordne teiste sarnaste argipäevade vahele eksinud päev. Kuid paraku on selle päeva saatus pääseda kooliõpikutesse.
Tol hetkel tegime vale otsuse – jäime Mariupoli. Ärevate uudiste kõrval, millega meil tuli leppida, oli pikk nimekiri asjadest, mida on vaja teha. Meil abikaasaga õnnestus taas nakatuda koroonaviirusega ja otsustasime järgida põdemiseks varem valmis mõeldud päevarutiini.