Silt: Tetjana Himitš

[caption id="attachment_364151" align="alignnone" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Meil soovitati tungivalt jääda Mariupolisse. Aga mida see meie jaoks tähendaks? Ebaõnnestumist. Raisatud päeva ja raisatud elu. Teoreetiliselt oleks nii, et kui me Mariupolisse jääksime, läheksid vanakesed taas oma kodudesse ja teist sellist eksprompt pagemist poleks nad välja kannatanud. Hakkasime kauplema. Et me ei saa hetkekski siia jääda. Meil pole enam midagi, mis meid siin hoiaks. Päev oli olnud pikk, täis seiklusi ja ohte. Kuid on aeg, et selline põnev lugu saaks õnneliku lõpu. Lapsed ootavad neid vanureid, ka meie vanemad ootavad meid. Ja me kõik palume teil meid läbi lasta.

[caption id="attachment_362579" align="aligncenter" width="2000"] Mariupoli ülikoolis ajakirjandust õppinud Tetjana Himitš on üks paarisajast Haapsallu jõudnud sõjapõgenikust. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Kiirustasime kõigest väest. Mõtteis oli: “Viskaks need kotid maha, need pole minu elu väärt.” Aga mille nimel me siis nii raske retke üldse ette võtsime? Hetk varem toimunud sündmuste keerisest pääsedes võtsime korraks hoo maha ja tegime lühikese peatuse. Nüüd, tagantjärele, sulen silmad ja tõmban mälu järgi marsruudijoone. Praegu tundub see tühiselt lühikesena. Tookord aga näis, nagu osaleksime karmis ellujäämismängus, tormamisest ja raskete kottide tassimisest hakkas kohutavalt palav, lakkamatult valdas tunne, et olen pidevalt kellegi sihikul. Veidi hinge tõmmanud, jätsime oma kodinad hoovi, ise aga läksime üles korterisse. Mihhaili vanemad olid oma asjad juba pakkinud. Kuid taaskord hiilisid nende pähe kahtlused: “Äkki ei läheks üldse? Niikuinii tuleme varsti tagasi. Kõik ju laabub.” Tõepoolest, infonäljas ja objektiivsest reaalsusest ära lõigatud inimestel on toimuvast illusoorne ettekujutus.

[caption id="attachment_362579" align="alignnone" width="696"] Mariupoli ülikoolis ajakirjandust õppinud Tetjana Himitš on üks paarisajast Haapsallu jõudnud sõjapõgenikust. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Sõitsime senitundmatute tänavate kaudu Starõi Krõmist Mariupolisse. Varahommik. Vaikne ja rahulik linn. Tühjad tänavad. Väike, silmapaistmatu, hõbedane, toonitud klaasidega auto. Just nende toonitud klaaside pärast peatati meid “Jahimehe” juures. See oli bussipeatus samanimelise poe lähedal.

[caption id="attachment_364151" align="alignnone" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] X-päev jõudis kätte. Lõpuks andsid nad meile loa Mariupoli sisenemiseks. Teadmiseks: ükski reis Mariupolisse pole pärast seda, kui me 16. märtsil sealt välja saime, olnud ohutu. Me leiutasime erinevaid meetodeid, riskides ja kavaldades, et pääseda oma kodulinna territooriumile. Mäletan siiani, kuidas me esimest korda ravimeid ja vett tõime. Tookord tuli linna siseneda Starõi Krõmi küla kaudu, leida hävinud majade hulgast ainus terveksjäänu, otsita üles selle omanik ja paluda tal auto järele vaadata, kuni me raskeid kotte mitme kilomeetri kaugusele tarime. Õnneks oli majaomanik kaastundlik mees, kes pakkus lahkelt abi.

[caption id="attachment_362579" align="alignnone" width="696"] Mariupoli ülikoolis ajakirjandust õppinud Tetjana Himitš on üks paarisajast Haapsallu jõudnud sõjapõgenikust. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Lõpuks ometi jõudis Paša tagasi. Tema kõrval esiistmel istus ema koos ingverikarva kassiga. Loom, vaeseke, kogu elu korteris elanud, oli väga ehmunud ja oli linasse, millesse ta oli mässitud, isegi pärandi jätnud. Taga istunud isa oli välja võtnud vorstilati ja mandariine ning kostitas nendega Vladi vanemaid.

[caption id="attachment_364151" align="aligncenter" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Läks pimedaks, kutsusin kõik tuppa. Süütasime küünlad. Olime kolmekesi köögis ja soojendasime end ühise hingeõhuga. Võtsin välja paar kuivkütusepala, panin väikese kausi tulele ja kui vesi keema läks, puistasin sisse külmkuivatatud riisi- ja juurviljasegu. See oli üks kiirtoidupakkidest, mille mu abikaasa oli ligi kuu aega tagasi poollagunenud Aasovi turult hankida saanud. Oli külm ja pime. Trepikojast kostis hooti jutukatkeid. Pärast söömist läksime trepikotta, olime Ilonale seltsiks, kui ta suitsetas. Esimeselt korruselt kostis samme ja hääli. Inimesed läksid keldrisse ööbima. Seal oli soe ja harjumuspärane. Kõikjal olid küünlajalad ja improviseeritud õlilambid, tekid ja madratsid olid laiali laotatud. Meie korteris ei olnud soe – kraadiklaas näitas endiselt alla nulli.

[caption id="attachment_364151" align="alignnone" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Tavaliselt võetakse aasta tulemused kokku detsembris. Mina teen seda kaks kuud hiljem. Aasta Ukraina pagulase elus. Inimese aasta, kes elas üle blokaadi, okupatsiooni, migratsiooni, uuel maal kohanemise, lapsevanemaks olemise ja palju muid vapustusi. „Nad lendavad jälle, heidavad pomme inimestele pähe,” räägib mu ema telefonis üle lendavate sõjalennukite kohta. Nood, nagu ka muud sõjamasinad, ilmuvad sageli meie okupeeritud küla silmapiirile. Ma ise kuulen seda müra isegi telefonis emaga rääkides. „Vaata-vaata, lendavad. Ah ei. Lihtsalt auto sõitis mööda. Hiljuti lendas kaheksa tükki korraga. Istun akna all ja vaatan välja, kanad on lahti.” 365 päeva on juba möödas ja inimesed reageerivad endiselt väga emotsionaalselt, kui saavad teada, et olen Mariupolist. Kaastundlikule näole ilmub grimassisarnane moonutatud naeratus ja silmi haletsuse vari. Aga ma ei taha haletsust. Ma tahan end lõpuks üles leida, taastada oma endine terviklikkus ja jätta depressiivne klubi igaveseks seljataha. Ma tahan kodus olla. Tahan tunda end oma õigustes kindlalt, mitte lihtsalt olla pidevas kohustuste voos: me vajame seda, vajame seda, viiendat, kümnendat.

[caption id="attachment_364151" align="alignnone" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raiglaukrainlased_malleliisa (1)[/caption] Tundus, et oleme saanud saate „Oota mind” (Venemaa, Moldova, Kasahhi ja Armeenia rahvusvaheline telesaade, mis tegeleb kadunud inimeste otsimisega, veebruarini 2022 edastati ka Ukraina versiooni – toim.) ajakirjanikeks. Nii tuttavad kui ka päris võõrad inimesed palusid meil leida sugulasi kõikjalt meie oblastist. Kuhu me ka ei läinud – alati oli seal keegi, kes vajas hädasti abi. Olime poes või tanklas – kui saadi teada, et oleme Mariupolist, mõjus see teadmine lootusekiirena. Ja me ei tõuganud kedagi eemale. Keel ei paindunud. Panin kadunud sugulaste andmetega paberitükid oma rahakoti eraldi lahtrisse ja lootsin need kunagi kui ebavajalikud minema visata. Õnneks leiti enamik neist inimestest üles ilma meie sekkumiseta, nagu ka Ilona õde. Aga kõigest järjekorras.

[caption id="attachment_364151" align="alignnone" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Ikka veel diivanil istudes sisenesin järgemööda kõikidesse suhtlusvõrgustikesse, kuhu end registreerinud olin. Kirjutasin kõigile, lootes saada teada, et nendega on kõik korras. Sel ajal oli selline ligipääsetavus muutunud luksuseks. Eriti kui arvestada, et minu ema külas lülitati elekter sisse iga kolme päeva tagant sõna otseses mõttes paariks tunniks, aga voolu võidi ka üldse mitte anda. Sagedaste rikete tõttu oli koostatud astmeline katkestusgraafik. Minu klassivend Tolja oli üks neist, kes sõitis naaberküladesse ja taastas elektriühendusi, parandas ja remontis, kuigi see polnud tema sõnul päris tema töö. Tema, nagu ka paljud teised, mõistis, et rasketel aegadel on oluline olla valmis aitama täie pühendumusega.

[caption id="attachment_362579" align="alignnone" width="2000"] Mariupoli ülikoolis ajakirjandust õppinud Tetjana Himitš on üks Haapsallu jõudnud sõjapõgenikest. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] „Noh, kuidas teil seal läheb?” „Ei midagi erilist, kõik on hästi,” püüab ema mind rahustada. Kuid siis annab ta alla ja hakkab rääkima, mis tegelikult toimub. Sõja algusest peale on meie külla tulnud palju sõdureid. Ema ütleb, et arvuliselt on ülekaalus burjaadid ja tšetšeenid. Kinnitamata andmetel on neid seal sama palju kui külaelanikke. Esialgu asusid nad elama klubisse, raamatukogusse, büroohoonetesse, kooli spordisaali. Nüüd käivad nad majast majja ja otsustavad ise, omanike nõusolekuta, kus elada. Ja nad ei otsi lihtsalt katust pea kohale, vaid tahavad mugavaid tingimusi. Et oleks vann, gaas ja palju muud. Jah, ärge unustage, et nad on ka põhivajadustega inimesed. Aga nad on ju inimesed, kes tulid võõrale maale ja täidavad kellegi korraldusi. Ja kui võimud otsustavad, et see objekt tuleb maa pealt pühkida, siis nii ka juhtub. Ja see võimalus on hirmutav.