Avakülg Tags Sofi Oksanen

Silt: Sofi Oksanen

Sofi Oksanen: populistid viib võimule üksainus hääl

[caption id="attachment_311474" align="alignnone" width="1152"] Soome kirjanik Sofi Oksanen leiab, et vihakõne – kui sellega õigel ajal ei tegeleta – võtab asjatundjatelt hääle ja ohustab lõpuks kogu demokraatiat. Foto Peeter Langovits[/caption] Lääne Elu kohtus Soome kirjaniku Sofi Oksaneniga läinud neljapäeval Tallinnas, kus ta viibis seoses oma viimatise romaani „Koertepark” ilmumisega eesti keeles. Sofi Oksanen, eile sai suvi läbi. Täna tabas Eestit esimene suur sügistorm. Missugused ilmad teile meeldivad? (Mõtleb hetke.) Mitte liiga külmad. Mitte liiga soojad. Teie uus romaan „Koertepark” viib lugeja Ukrainasse. Miks just sinna? Tahtsin kirjutada viljatusärist – munarakudoonorlusest ja surrogaatemadest. Ukraina seadused on selles küsimuses kogu maailmas ebaharilikult liberaalsed. Sain sellest teada siis, kui kirjutasin „Normat”, oma eelmist romaani. Mõtlesin juba toona, kuidas mitte keegi seda ei näe. Liberaalsed seadused tekitavad halli tsooni, mis võimaldab vahendada munarakke ja surrogaatemasid välismaalastele viisil, millele keegi tähelepanu ei pööra.

Suure-Lähtru – küla, mille Sofi Oksanen märkis maailmakirjanduse kaardile

[caption id="attachment_296824" align="aligncenter" width="2000"] Selles kõrvalises Suure-Lähtru külas asuvas majas veetis kirjanik Sofi Oksanen 1970.–1980. aastatel oma lapsepõlvesuved. Foto: Eduard Laur[/caption] Kui mõni Suure-Lähtru elanik peaks olema elus läbi lugenud ainult ühe raamatu, siis oleks see Sofi Oksaneni „Stalini lehmad” – küla on kõige täiega sinna sisse pandud. Väike Suure-Lähtru elaks nagu tänini „Stalini lehmade” varjus, kuigi selle ilmumisest eesti keeles on möödas 15 aastat. Eesti juurtega soome kirjanik Sofi Oksanen veetis oma lapsepõlvesuved kõrvalises Suure-Lähtrus sügaval nõukogude ajal, 1970.–1980. aastatel. Seal elas tema emapoolne vanaema. Kohapeal mäletatakse seda hästi. 21. sajandil elavad Suure-Lähtru raamaturiiulites Ristikivi ja Tammsaare kogutud teoste ning eneseabi- ja kokaraamatute vahel oma salaelu Oksaneni romaanid, kus väikesest Suure-Lähtrust on saanud üldistus maailmakirjanduse kaardil. „Imelik. Ta pidi siis juba lapsena teadma, et temast kirjanik saab. Ta pidi märkmeid tegema,” arutleb elupõline suurelähtrulane Leidi Kuusemaa. „Tegi või?” pärin. „Midagi pidi ta tegema,” ütleb Kuusemaa. Kui Suure-Lähtrus Sofi kohta küsida, hakatakse rääkima vanast Sofist, Oksaneni emapoolsest vanaemast. Esialgu pole mul sellest veel aimugi. Leidi Kuusemaa kutsub tuppa ja noogutab teadjalt. „Sofi? Muidugi. Miks ma Sofit ei tea!” Ma ei jõua veel õieti rõõmustada, kui Kuusemaa jätkab: „Sofil hoole all olid ju kolhoosi vasikad. Ja kui hirmus uhke ta oli, et tal on soomlasest väimees. Pärast tuli välja, et polnud seal uhkustada midagi. Raamatust lugesin.” Keerdun küsimärgiks. Küsin üle. Oh jah. Muidugi. Vasikate Sofi on vana Sofi, Oksaneni vanaema, kiidetud väimees aga kirjaniku isa. Oksanen ise on suurelähtrulaste jaoks Elina – nagu ta pärisnimi ongi. Sofi on pseudonüüm. „Ah Elina! Muidugi! Miks ma Elinat ei tea,” ütleb Kuusemaa. „Käis siin koos emaga, pisike pätakas oli, tulid kahekesi bussi pealt. Tüdruk oli hullusti tedretähti täis, aga vaat kui ilus ta nüüd on.” „Olen kaheteistaastane. Oleme maal vanaema juures. Keegi peseb köögis nõusid. See peab olema vanaema. Nõud kõlisevad. Olen end just riidesse pannud, et emaga naabri juurest viieliitrise plekkmannerguga piima tuua.” See süütu mälestus „Stalini lehmades” peaks kahtluseta olema Suure-Lähtru. Süütute mälestuspiltidega Oksanen aga ei piirdu. Ta harutab halastamatult lahti iseenda 1980. aastate Suure-Lähtru, aga ka vanaema 1940. aastate oma. Ja kui suur kirjandus elule sisse sõidab, siis laastud lendavad. Kui Oksaneni autobiograafiline esikromaan „Stalini lehmad” eesti keeles ilmus, räägiti sellest küla peal palju. On neid, kes on siiani solvunud. Küllap mattub ka see kord legendide pärljasse uttu, aga mitte veel. Sofi Oksanen elaks justkui tänini tolles pooltühjas hajakülas, kus pilk ühest majapidamisest teise ei ulatu, aga naabrite saladusi sosistatakse sellest hoolimata ja mineviku tumedad varjud ei lase lahti. Just pärast „Stalini lehmade” ilmumist hakkasid Suure-Lähtru raamaturiiulid täituma Oksaneni romaanidega. Neid oodati, osteti ja loeti. Loetakse praegugi. Ja mitte ilmaasjata. Suure-Lähtru küla on andnud ainest ka „Puhastusele”, Oksaneni seni kuulsaimale romaanile, mis on võitnud kõik kolm auhinda – Finlandia, Runebergi ja Põhjamaade nõukogu oma. Siirast rõõmu, et küla romaanide sisse pandi, tajub kohapeal aga vähe. „Kas olete uhke?” küsin. Leidi Kuusemaa kehitab õlgu. „No et ta siit pärit on. Ta on üsna kuulus ju,” põhjendan. „On-on,” poetab Kuusemaa moka otsast, kroogib suu kokku ja teeb teist juttu. Suure-Lähtru suhe omakandi kirjanikku on vastuoluline, see on tembitud imaginaarse ülekohtu kirbe koirohuga – Oksanen on ühtaegu „meie Elina” ja võõras sissetungija, kes tuli ja laotas „oma küla” asjad terve ilmarahva ees laiali. Panin juba kümmekond aastat tagasi tähele, et Suure-Lähtrus jõuab jutujärg varem või hiljem ikka Oksanenini. Kild siit, teine sealt, tekkis tahtmine minna just selle pärast, kirjutada üles, mis meeltes ja mõtetes elab, kuni ei ole veel hilja. ----

Imbi Paju Eesti ja Soome sillal

Kirjanik,ajakirjanik ja filmirežissöör Imbi Paju, kes viimased aastakümned on jaganud end Soome ja Eesti vahel,veedab selle talve Haapsalus, et siinses vaikuses ja rahus kirjutada ning inimesi loovalt kirjutama õpetada.