Silt: Silvia Urgas

[caption id="attachment_184334" align="alignnone" width="1024"] Silvia Urgas. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Haapsalus sündinud ja kasvanud luuletaja ja kolumnist Silvia Urgas sai valmis oma esimese täispika näidendi. Urgase „Elektrilised sõbrad” loeti ette teisipäeval, 29. oktoobril Nuku teatri proovisaalis. Urgas on avaldanud luulekogu, novelle, arvamuslugusid ning muusika- ja raamatuarvustusi, näidendi kirjutamisele ei julgenud ta aga oma sõnul seni isegi mõelda. Mullu sügisel avas Nuku teatri uus dramaturg Priit Põldma teatri juures dramaturgialaboratooriumi eesmärgiga leida noori autoreid, kes pole seni teatrile kirjutanud. Urgase kutsus sinna seal samuti osalenud kirjanik Helena Läks.

[caption id="attachment_184334" align="alignnone" width="1024"] Silvia Urgas. Foto: Arvo Tarmula[/caption] On maailma parim ja halvim asi korraga, et me ei saa valida, kellega koos siia satume. Kui suhelda ainult nendega, kelle vaateid mõistad, elades täiesti väljaspool endast erinevate inimeste inforuumi, võib elu üpris ühekülgseks muutuda ja areng inimesena seisma jääda. Teisest küljest võib otseselt hulluks minna ja täielikult reaalsustaju kaotada, kui end pidevalt endale vastuvõtmatute arvamustega ümbritseda. Arvamuste paljusus ja täielik diametraalsus on aegade algusest peale olemas olnud. Aga alati pole me teadnud, mida teine inimene igal hetkel mõtleb. Mitte et nõudlus sellise võimaluse järele kunagi puudunud oleks. Keegi soovis kindlasti juba 15. sajandil, et iga ta mõte reaalajas sadadeni jõuaks. Nüüd on selline võimalus olemas ning kedagi ei peaks üllatama, et see imeline leiutis endaga ka hulgaliselt tülisid kaasa toob. Eestit viimastel nädalatel raputanud (pseudo)skandaalid puudutasid keelde ja toetusi, mis polnud tegelikult kumbagi. Riigi kolm peamist teemat oleksid nagu Pärnu kultuuriklubi Tempel, rahvastepall ja spordipäevade tulemused. Kuigi kära võib viidata vastupidisele, ei keelatud ühtegi neist ära ega tõstetud ka riigi või kohaliku omavalitsuse poolt erilisele pjedestaalile. Kui õiguskantsler leidis, et kolmandatele isikutele ei peaks avaldama kooli spordipäevade tulemusi, tõstsid mitmed pahaselt häält. Olles koolis hea kõigis teistes ainetes peale kehalise kasvatuse, olin ma alati segaduses, miks me just selles aines pidevalt pingeridu koostama peame. Nagunii oli selgelt näha, kes esimesena staadioniringi lõpetas või kõige kaugemale hüppas – miks seda, kes nendest kaugele maha jäi, veel eraldi afišeerida? Kellelegi ei tulnud pähe koostada pingerida keemia kontrolltöö läbinutest ja seda internetti üles riputada.

Septembri esimesel esmaspäeval oli täpselt selline ilm, et suve ülemineku sügiseks võis määratleda peaaegu sekundi täpsusega. Tavalise suvehommikuna alanud päev pöördus lõuna paiku üleni halliks. Tuul ei paitanud enam ja valgus, mille pilvede taha peitunud päike loodusele heitis, ei jätnud võimalust kahelda tõsiasjas, et suvi hakkab päriselt läbi saama.

[caption id="attachment_184334" align="alignnone" width="1024"] Silvia Urgas. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Tulin just puhkuselt tagasi tööle. Esimestel päevadel oli tööeluga uuesti kohanemine päris raske. Eriti, kuna puhkuse ajal olin endalegi üllatuseks päris korraliku käki kokku keeranud. Õnneks lahenes kõik kenasti, kuigi sisimas sain aru, et olin üsna korralikult ämbrisse astunud. Veab vähemalt, et inimesed andestavad tavaliselt üsna kergelt. Selgi korral vedas.

[caption id="attachment_184334" align="aligncenter" width="1024"] Silvia Urgas. Foto: Arvo Tarmula[/caption] „Klounide kokkutulek,“ märgiti sotsiaalmeedias Jüri Ratase ja Boris Johnsoni kohtumise peale. Kuigi Jüri Ratasest nii naljakamaid kui ka naeruväärsemaid tüüpe on Eesti poliitikas mitmeid, tabas too kommenteerija vähemalt Johnsoni osas naelapea pihta. Värske Suurbritannia peaminister eristub oma siseriiklikest kolleegidest muheda huumoriga. Johnson näeb pidevalt välja, nagu oleks ta just voodist tõusnud ja oma blondist juuksepahmakast äsja välja raputanud sinna pesa teinud harakad. Ka karmidele küsimustele vastamist väldib Johnson tempudega. Näiteks möödunud suvel võrdles Johnson burkades mosleminaisi välimuselt kirjakastidega.

[caption id="attachment_184334" align="alignnone" width="1024"] Silvia Urgas. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Öeldakse, et tuleb kuulata oma südame häält. Südame hääl ütleb mulle vahepeal väga lolle asju. Näiteks et peaks keskööl jäätist sööma või kirjutamise asemel sarju vaatama. Südame hääl ei käsi mul ka mitte kunagi koristada ega nõusid pesta. Nii et olen päris ammu loobunud tema pimesi järgimisest, välja arvatud mõningatel erandlikel juhtudel. Südame hääl kipub mind päris tihti rappa juhatama.

Üks Suurbritannia ajakirjanik alustas reisikirja Narvast Eestisse sõidu kirjeldusega.Taoli hämmeldunud, et Londonist Tallinna – ühest Euroopa riigi pealinnast teise – on vaid kaks otselendu päevas. Lasin ta lausest silmadega mitu korda üle, sest ei saanud probleemist kohe aru. Otselend iga päev? Kellaaega on võimalik valida? See on ju imeline lennuühendus! Kuna eestlaste ootused Tallinnast väljuvate ja sinna saabuvate lendude osas on niigi madalad, ei olnud Nordical ega Estonian Airil tegelikult vaja millegi enneolematuga hakkama saada. Jah, Finnair lendab Helsingist Tokyosse ning Air Baltic Riiast Abu Dhabisse, aga piisaks, et Tallinnast saaks otse lennata Euroopa sõlmpunktidessegi. Neid otselende ei pea pakkuma rahvuslik lennufirma, kuid võiks eeldada, et eestlastel on Tallinnast normaalse lennuühenduse tagamiseks rohkem motivatsiooni.