Silt: seenelkäik
Seenetargaga saab metsa minna
[caption id="attachment_341928" align="alignnone" width="2000"]
Foto: Urmas Lauri[/caption]
RMK kutsub laupäeval huvilisi juba traditsiooniks kujunenud seeneretkele Nõva metsadesse. Uusi liike õppida ja vanu tuttavaid meelde tuletada aitab seenetundja Teele Jairus.
Foto: Urmas Lauri[/caption]
RMK kutsub laupäeval huvilisi juba traditsiooniks kujunenud seeneretkele Nõva metsadesse. Uusi liike õppida ja vanu tuttavaid meelde tuletada aitab seenetundja Teele Jairus.
3
Galerii: Peraküla metsas on seeneuputus
[caption id="attachment_250379" align="alignright" width="900"]
Silja Silver. Foto: Urmas Lauri[/caption]
Veel mõned päevad tagasi arvas Nõva loodusmaja retkejuht Silja Silver, et seeneaeg on selleks sügiseks läbi.
„No mõned ehk ikka leiame,” ütleb Silver teisipäeval, kui teen talle ettepaneku seenele minna. Silver tunneb ja armastab seeni nagu Peraküla metsagi, aga – tegelikult on oktoobri keskpaik seente jaoks liiga hilja. Tõsi – öökülma, mis paneks seeneajale punkti, ei ole Nõval veel olnud. Meri hoiab sooja.
Teisipäeval kell kolm asume siiski teele. Silveri auto rappub mõnda aega kuulsal Peraküla munakiviteel ja peatub. Ronime välja ja võtame korvid käevangu. „Suurt uputust ei ole tänavu olnudki,” hoiatab Silver ja lisab lohutuseks: „Ega peagi ju olema nii, et istud maha ja korjad korvi täis. Niisama kõndida on ka huvitav.” Kui midagi ei ole, ainult poolmädad lehmatatikud, siis võib neid korjata ja minna koju lõnga värvima. Saab pruunikaid toone.
Üldse on Silveri sõnul seente juures kaks head asja – korjamine ja söömine. Vahepealse puhastamise, kupatamise ja sissetegemise võiks vabalt vahele jätta.
Silja Silver. Foto: Urmas Lauri[/caption]
Veel mõned päevad tagasi arvas Nõva loodusmaja retkejuht Silja Silver, et seeneaeg on selleks sügiseks läbi.
„No mõned ehk ikka leiame,” ütleb Silver teisipäeval, kui teen talle ettepaneku seenele minna. Silver tunneb ja armastab seeni nagu Peraküla metsagi, aga – tegelikult on oktoobri keskpaik seente jaoks liiga hilja. Tõsi – öökülma, mis paneks seeneajale punkti, ei ole Nõval veel olnud. Meri hoiab sooja.
Teisipäeval kell kolm asume siiski teele. Silveri auto rappub mõnda aega kuulsal Peraküla munakiviteel ja peatub. Ronime välja ja võtame korvid käevangu. „Suurt uputust ei ole tänavu olnudki,” hoiatab Silver ja lisab lohutuseks: „Ega peagi ju olema nii, et istud maha ja korjad korvi täis. Niisama kõndida on ka huvitav.” Kui midagi ei ole, ainult poolmädad lehmatatikud, siis võib neid korjata ja minna koju lõnga värvima. Saab pruunikaid toone.
Üldse on Silveri sõnul seente juures kaks head asja – korjamine ja söömine. Vahepealse puhastamise, kupatamise ja sissetegemise võiks vabalt vahele jätta.
