Silt: põllumajandus

[gallery ids="432184,432185,432186,432187,432188,432189,432190,432191,432192,432193,432194,432195,432196,432197,432198,432199,432200,432201,432202,432203,432204,432205,432206,432207,432208"] Kunagises Sõpruse näidiskolhoosi lambalaudas Koelas on Päivi Viik juba 30 aastat lüpsilehmi pidanud. Kallehansu talu lehmad tunnevad kella, sest kell viis pärastlõunal on nad karjamaa kaugemast nurgast kõik väravasse tulnud. Käes on õhtuse lüpsi aeg. Mõni minut enne viit jõudis Kallehansu perenaine Päivi Viik lauda juurde. „Loomad tulevad kohe karjamaalt sisse,” ütles Päivi lüpsiriideid vahetama rutates. „Veel on lüpsilehmi, kes saavad looduses käia!” Selle mõtte jätkamiseks võtab ta hetkeks hoo maha. „Miks ei ole rohelised selle peale tulnud, et lüpsilehmade eest võidelda? Kanad peavad roheliste arvates ju olema mahedad ja vabad. Tegelikult on piim esmane toitaine, elu alus. See lehm, kes on kogu aeg laudas, ega tema ju issanda päikest ei saa, selle asemel antakse talle D-vitamiini. Aga see on ju keemia! Nii. Järgmine toit on silo, konservandiga – puhas keemia! Ja piimatööstuses tehakse oma töö veel!” Lauta kadudes kostub vaid Päivi soov, et kui ta vaid saaks laboris võrrelda enda talu piima ja poepiima! Nagu kellavärk Punkt kell viis on Päivi koos tütre Merike Jammeriga vissidel väravas vastas. Lehmadel on kõigil kollased numbrilapakad kõrvas, kuid igal loomal on ikka oma nimi ka. „No mine, mine! Mammut peab esimesena minema, siis tulevad Roksi ja siis on Pontšik ja siis on Moosi. See on Printsess. Ja tema on Sõõrik, see on Pontšiku järglane, sellepärast ta Sõõrikuks saigi,” tutvustab Merike loomi. Sõõrik on tiine mullikas, praegu ta veel piima ei anna.

[caption id="attachment_417495" align="alignnone" width="1920"] Üdruma kandis tegutseva Reinu-Einari OÜ agronoomi Sandra Pärnpuu sõnul on raps teraviljadest külmaõrnem kultuur. Foto Urmas Lauri[/caption] Paukuv pakane teeb taliviljadele kurja, osa selle aasta saagist võib juba hävinud olla, aga asjatundjate arvates pole paanikaks veel põhjust. Nii Läänemaa suuremad viljakasvatajad kui ka Maaelu teadmuskeskuse teadurid on ühel meelel selles, et lagedatel põldudel kasvavale taliviljale on nädal aega kestnud paukuv pakane tugevasti viga teinud. Kui suured on külmakahjud, selgub aga alles kevadel. „Ma ei tekitaks veel paanikat,” ütles talinisu aretaja Reine Koppel.

[caption id="attachment_268793" align="alignnone" width="1024"] Noarootsis Kase talu põllul algas esmaspäeval oakülv. Noarootsis on kevad alati veidi hilisem kui mujal, sest vesi on ümberringi ja põllud ei kuiva nii kiiresti. Urmas Lauri[/caption] Läänemaa põllumehed pole nii varast kevadet varem näinudki – keegi ei mäleta, et aprilli lõpuks on viljad maas.

[caption id="attachment_259437" align="alignnone" width="400"] Uue-Vainu mahetalu peremehe Raido Raba sõnul on põllul lõbu pärast sõitmine või tallamine viljakasvataja jaoks sama mis võõra rahakoti kallale minemine. Foto: Eduard Laur[/caption] Lumi meelitab välja lustisõitjad, kes kihutavad mootorsaanidega üle kohalike talunike põldude, kahjustades nii kas hoolimatusest või teadmatusest talivilja. 28. detsembri hommikul hakkas Suure-Ahli Uue-Vainu mahetalu perenaine Eneli Aru koos noorema poja Taneliga Pärnu poole sõitma. Autoroolis olnud poeg märkas ühest talu viljapõllust mööda sõites, et midagi on valesti. „Ütles, et vaata, saanijäljed on põllul,” meenutas Aru. Poeg pidas auto kinni ja mindi asja uurima. „Põllu ühest otsast oli teelt sisse keeratud, sõidetud piki põllu äärt teise otsa ja sealt jälle põllult välja,” rääkis Aru. Sellel põllul kasvab kümme hektarit talinisu. Kuna Pärnusse oli aja peale minek, tegi Aru saanijälgedest mobiiliga paar pilti ja sõideti edasi. Õhtul, kui koju tagasi jõuti, sai asjast teada ka Uue-Vainu talu peremees Raido Raba. „Me igaks juhuks uurisime veel järele, et kas selline asi on taliviljale kahjulik. Selgus, et on küll,” rääkis Aru.