Silt: Monika Undo

[caption id="attachment_324040" align="aligncenter" width="1920"] Kristjan Jaak Petersoni mälestusmärk Tartus Toomemäel. Foto: By Sander Säde at English Wikipedia, CC BY 3.0, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=11335495[/caption] Emakeelepäeval, 14. märtsil möödub 220 aastat Kristjan Jaak Petersoni sünnist. Ajal, mil kirjutas Peterson, kutsuti eesti keelt maakeeleks. Polüglott Peterson võinuks oma värsse kirjutada väga paljudes keeltes, aga ta otsustas maakeele kasuks. Alates 19. sajandi keskpaigast on eesti keel teinud läbi tohutu arengu. Tähelepanuväärne on see, et kui Peterson püüdis julgustada eestlasi maakeeles kirjutama, siis 21. sajandil kirjutavad eestikeelset kirjandust ka need, kes eestlased ei ole, nt USAst pärit ja Haapsalus elav Adam Cullen või Norrast pärit Øyvind Rangøy. Vahel arvatakse,et keel peaks olema konservatiivsem, aga keel on nagu elusorganism – pidevas arenemises ja kulgemises. Luuletaja Wimberg on kirjutanud, et „päris eesti keel / ei ole kooliõpikus / ei ole sõnaraamatus”. Keel ei ole raiutud sõnaraamatutesse, keele puhul ei peaks ihalema vaid steriilsust. Kirjakeele reguleerimine on tähtis, kuid oluline on ka leida tasakaal. Keel muutub ajas ja seda ei peaks pelgama.

[caption id="attachment_323570" align="alignnone" width="2000"] Haapsalu linnapea võst möödunud aastal Haapsalu kultuurikeskuses. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Meie üks suurimaid keeleuuendajaid Johannes Aavik on loonud palju  sõnu, näiteks õõv, uje, selmet, sulnis, lüümus. Tähelepanuväärne on, et nii mõnigi neist on populaarseks saanud palju hiljem. Siinkohal on heaks näiteks meede (abinõu), mis on küll algselt Aaviku välja mõeldud, kuid selle ristiisaks on peetud hoopis Jaan Krossi. Sõnaloomes pööratakse pilk ikka ja jälle Aaviku poole.

[caption id="attachment_299998" align="alignnone" width="2000"] Õpetajatepaar Devin Black ja Monika Undo on kodust kaks kuud õpetanud 150 õpilast. Joseph Johannes Black[/caption] Õpetajatöö klassis laste ees ja kodus arvuti taga on nagu öö ja päev – töö venib praegu hilise õhtuni, puhkepäevi pole ja silmatilku kulub nagu leiba. Haapsalus elav õpetajatest abielupaar Devin Black ja Monika Undo on juba kaks kuud töötanud kodus, sest koolid on kinni. Kahe peale on neil õpetada 150 last, kes ootavad ekraanide ees ülesandeid ja juhatust, kaks väikest päris oma last kodus peale selle. Black on Noarootsi gümnaasiumi inglise keele, Undo Läänemaa ühisgümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Päeval, mil Lääne Elu Undoga juttu ajab, on selja taga täpselt kaks kuud distantsõpet. Kolmandik – kuu aega – ootab veel ees. Blacki ja Undo kodu seinte vahel oleks nagu koos kolm kooli – Noarootsi gümnaasium, Läänemaa ühisgümnaasium ja Haapsalu linna algkool, kus õpib poeg Joseph Johannes. Undo töölaual on arvuti, maailmakirjanduse õpik antiigist renessansini ja tema enda kirjutatud õpik nüüdiskirjanduse kurvidest ja ristmikest. Undo õpetada on 10. ja 11. klass – kokku 50 noort. „Nagu öö ja päev,” võrdleb ta tööd klassi ees ja arvuti taga. Kui muidu käiks Undo tunde andmas kolm päeva nädalas, siis nüüd töötab ta seitse päeva. „Laupäeva-pühapäeva ei saa pidada?” küsin. „Ei saa me kumbki seda pidada,” ütleb Undo. Alguse ärgas lootus, et kahe nädala pärast saab kooli, haihtus kiiresti. Päevad on pikad, palju pikemad kui ajal, mil veel koolis sai käia. „Kogu aeg on üks töötegemine – ülesannete andmine, tööde parandamine ja tagasiside, see võtab ikka päris palju aega,” ütleb Undo. Päris palju on tegelikult üsna tagasihoidlik sõnastus. Lugeja võib püüda ette kujutada, kui palju aega võtab klassitäie õpilaste kirjandite analüüs tavalises koolitunnis või igaühele eraldi arvutis kirjutades. Vahe on määratu suur.

[caption id="attachment_252486" align="alignnone" width="708"] Monika Undo. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Aasta lõpp on kokkuvõtete tegemise aeg. Mitmel pool maailmas on saanud tavaks valida aasta sõna. Nii näiteks on aasta sõnaks olnud post-truth (tõejärgne), justice (õiglus), toxic (mürgine), youthquake (kultuuriline, poliitiline või sotsiaalne muutus, mis põhineb noorte tegudel). Oxfordi inglise keele sõnaraamatu koostajad valisid tänavuseks aasta sõnaks climate emergency (kliima hädaolukord). Samas on sõna kliima olnud üldse aasta jooksul igal pool kesksel kohal. Sõna hädaolukord on 2019. aastal aga ingliskeelses maailmas just kliima kontekstis enim kasutatud. Populaarne on olnud ka climate crisis (kliimakriis). Eestikeelses meedias torkab silma just sõna kliimakriis eelistamine. Ameerika Merriam-Websteri sõnaraamatu koostajad valivad samuti aasta sõna. Tänavu tõsteti esile they (nemad). Võib ju tekkida küsimus, mis põhjusel pälvis tähelepanu asesõna. Kuna järjest enam räägitakse sooneutraalsusest, siis grammatiline sugu võib tekitada probleeme, kui ei soovita end mehe või naisena määratleda. Nii kasutatakse inglise keeles tihti he (meessoost tema) ja she (naissoost tema) asemel they. Aga inglise keeles on järjest populaarsemaks muutunud ka sooneutraalne ze.

Läänemaa ühisgümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Monika Undo käsikiri „Hernehirmutis Hugo otsib tööd” sai Põlvepikuraamatu konkursil kolmanda koha. Käsikiri valmis koostöös kunstnik Elina Sildrega. Ideest loo valmimiseni kulus umbes aasta. Loo kirjutas Undo oma praegu üheksa-aastasele pojale.

Tänavune mardi- ja kadripäev on saanud tavapärasest suuremat tähelepanu. Ei mäletagi, et oleks nii palju meie kahe rahvakalendri tähtpäeva kohta sõna võetud, suuresti on kirjutama ajendanud Kalevi kommisegu nimega Halloween.

[caption id="attachment_252486" align="alignnone" width="708"] Monika Undo. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Tänapäeval, mil maailm jääb globaliseerumise tõttu üha väiksemaks, on kerge kaotada oma nägu, sulanduda halli massi, lasta voolul end kaasa viia, eriti veel, kui ollakse tillukesed suurte keskel. Kipume selles virvarris unustama, et oleme soomeugrilased, väikesed küll (kokku on meid vaid 25 miljonit inimest), aga samas nii rikkad, olgu siis rikkuse näitajaks põhjapõder, saami joig, šamaanitrumm või Karjala kaljujoonised, mida kunstnik Kaljo Põllu on nimetanud Euraasia mandri põhjaosa esiajalooliste hõimude kultuurimonumendiks. Ja tehtud on suuri asju. Udmurdid on rajanud pelmeenile ausamba (udmurtide arvates on just nemad pelmeenide „leiutajad”), ö-tähe auks on püstitanud monumendi komid (komid kasutavad slaavi tähestikku, kuid sellesse on lisatud ö-täht), udmurdi memmed on vallutanud Eurovisioni lava, oleme koos hõimlastega valinud soome-ugri ilmaimesid (valituks osutusid nt hantide karupeied, maride laulupidu) jne.

[caption id="attachment_252486" align="alignnone" width="708"] Monika Undo. Foto: Arvo Tarmula[/caption] 20. juulil möödub 50 aastat sellest, kui inimene viibis esimest korda Kuu pinnal. Nagu Neil Amstrong Kuule jõudes tõdes: „See on üks väike samm inimesele, kuid tohutu hüpe inimkonna jaoks.” Ja mitte ainult aastal 1969. Sam Howe Verhovek kirjutab viimases ajakirjas National Geographic, viidates Ameerika usaldatuimaks meheks nimetatud uudisteankur Walter Cronkite’ile, et Kuul maandumist peetakse isegi 500 aasta pärast inimkonna kõigi aegade suurimaks saavutuseks.