Silt: Monika Undo

[caption id="attachment_384048" align="alignnone" width="1920"] Monika Undo. Foto: Andra Kirna[/caption] 30. jaanuaril on eesti kirjanduse päev ja sel puhul saab Haapsalu raamatukogus külastada luulepanka. Siinkohal on paslik olla luulelainel ja peatuda Johannes Aaviku loodud kalambuuril „nii mõnigi eesti luuletus on luuletus“.

Kukulind, odralind, metsakukk, hõbenokk, kägi – need on vaid mõned tänavuse aasta linnu käo rahvapärased nimetused. Kägu, kes olevat tekkinud vaeslapse luudest, on üks populaarsemaid linde meie folklooris. Fakt on, et käojaani ajama sai populaarseks, kui ajakirjanik ja följetonist Ernst-Aleksander Joll (1902–1935) avaldas Jaan Käo nime all humoristlikke vesteid (1927–1935).

Lõppenud aasta parima raamatu tiitlile kandideerivad teiste hulgas Monika Undo „Keele konksvingerdused” ja Piret Jaaksi „Taeva tütred”.

[caption id="attachment_384048" align="alignnone" width="1920"] Monika Undo. Foto: Andra Kirna[/caption] Sõnadest nelge, nelgus ja nelgetsema õhkub helgust ja pehmust. Nelge on mitterange, pehme, heatahtlik, salliv ning selle loomise au kuulub Johannes Aavikule.

[caption id="attachment_363419" align="alignnone" width="1920"] Monika Undo. Foto: Kaire Reiljan[/caption]

24. detsembril möödub 180 aastat Lydia Koidula sünnist.

Koidula esikkogu „Waino-Lilled“ (1866) ilmus anonüümselt. Kogu arvustas Carl Robert Jakobson, kes pidas „Waino-Lilli“ sobivaks ka saksa rohtaeda. Ühtlasi oli Jakobson pseudonüümi Koidula ristiisa. Koidula pidas pseudonüümi ilusaks, luulelikuks, koguni müstiliseks ja kõrgelennuliseks, säärase pseudonüümi kandmine oli tema arvates paras julgustükk. Koidula ise soovis kirjanikunimeks võtta Blatt (saksa keeles leht) just nime vähenõudlikkuse pärast. Samas Jakobsoni pakutud variant Koidulale meeldis ja ta asus seda kohe kasutama.

[caption id="attachment_384048" align="alignnone" width="1920"] Monika Undo. Foto: Andra Kirna[/caption] Keeleteadlane Johannes Voldemar Veski lähtus sõnaloomes põhimõttest, et uusi sõnu tuleks otsida vanast kirjakeelest ja murretest. Kui Johannes Aavik oli tehissõnade propageerija, siis Johannes Voldemar Veski hoiak tehissõnadesse oli pigem tõrjuv. Samas on ka Veski olnud tehissõnade autor. Üheks sõnaks, mille autoriks võib Veskit pidada, on tuvastama.

Läänemaa ühisgümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Monika Undo sulest ilmus teos, mis avab pead pööritama paneva sõnarikkuse. Mis oleks, kui greibi asemel küsida poemüüjalt jõmmelgat? Kas hommendada või mitte? Milline püks ei kuiva? Kas uute polgude avastamiseks sobib ainult suvi või ka talv? Kas vurtsvasser maitseb paremini kui limonaad? Miks ei võiks meie võidlased kuje vaavata? See on vaid ahtake valik Lääne Elu laupäevases Keeletarga rubriigis ilmunud sõnavestetest, kus Undo avastab ja pühendab lugejaid eesti keele unustatud sõnade maailma, millest ta pani kokku raamatu

[caption id="attachment_363420" align="alignnone" width="2000"] Monika Undo. Foto: Kaire Reiljan[/caption] Hiljuti ilmus Joonas Sildre graafiline romaan „Värviline Mägi“, mis jutustab Konrad Mäest. Mäe loomingu üheks lähtepunktiks oli impressionism. Impressionismi keskmeks on teatavasti looja muljed, hetkemeeleolud. Sõna mulje on luuletaja Villem Grünthal-Ridala välming. Algselt pakkus ta hoopis muljend, kuid lõpuks jäi see käibele muljena. Grünthal-Ridala sõnul sündis muljend kevadisel jalutuskäigul heinamaal. 1909. aasta Postimehes nimetati muljendit ja muljet aga keele umbrohuks ja soovitati tuletisi mõja ja mõige. Villem Grünthal-Ridala luules oli eriline koht hetkemuljete vahendamisel, mistõttu pole ka ime, et ta on loonud impressionismi olemust edasi andva sõna mulje.

[caption id="attachment_384048" align="alignnone" width="1920"] Monika Undo. Foto: Andra Kirna[/caption] 21. novembril on teretamise päev. Teretamata jätmist on alati peetud ebaviisakaks. Kui aga vanasti teekäija töötegijast teretamata möödus, hõigati talle pilkamiseks järele: „Kas krapiga siga nägid?“