Silt: Monika Undo

Täna, emakeelepäeval, saab ühele poole eesti raamatu aasta. Lääne Elu küsis kaheksa läänlase käest, mida nad viimati lugesid, millise mulje loetu jättis ja kuidas nad end lugejana iseloomustaksid. Jaanus Kõuts, Haapsalu lasteraamatukogu juhataja Loen Lauri Sommeri „Sugupuud”. See raamat on nii läbi tunnetatud, et ma ei taha seda kiiresti lugeda. Loen jupihaaval rahulikult ja naudin. Sommer kirjutab neist, kes teda on mõjutanud, kellega ta on koos kasvanud, kes on mingis mõttes tema õpetajad või eelkäijad. Loodan, et seda raamatut jätkub veel kauaks. Kolmveerand sellest, mida üleüldse loen, on ilukirjandus. Loen samas nüüd ka „Paavstide kroonikat”. Lugemine on igapäevane tegevus. Kui arv

[caption id="attachment_363420" align="alignnone" width="2000"] Monika Undo. Foto: Kaire Reiljan[/caption] 2. märtsil möödus 140 aastat Friedebert Tuglase sünnist. Tuglase tekstide stiiliilma on võrreldud astumisega lilleaeda, kust võib leida roose, iiriseid, hiidsõnajalgu ja palju muud. Tuglas oli sõnadega maalija, kelle palett oli rikas värvivarjunditest. Johannes Semper on kirjutanud, et „impressionistina asetab ta ühe laigu teise kõrvale” ja „laused järgnevad üksteisele kui kõrvusäet värvitäpid”. Värvivarjundite sõnadesse põimimisel oli Tuglas nüansirohke: koorkollane mantel, pimpinell-rooside värvi alusriided, karmiinpunased huuled, tõrvmust maapind jm. Paljudes Tuglase novellides leidub haaravaid looduspilte: „Päikesepaiste värisevad lapid langesid kollasele liivale”, „Sood

[caption id="attachment_363420" align="alignnone" width="2000"] Monika Undo. Foto: Kaire Reiljan[/caption] Eelmisel nädalal anti Läänemaale külmahoiatus. Milliste sõnadega on aga eestlased külma kirjeldanud? Keeleteadlane Andrus Saareste on märkinud, kuidas eestlane „keele kaudu mõisteliselt analüüsib temperatuuri eri astmeid äärmise kuuma ja äärmise külma vahel”. Tema sõnul on eesti keeles suisa 23 soojusastet põletavast pakaseni, millega „vaevalt ükski teine keel võistelda suudab”. Sõna „külm” on mõistagi eesti keeles liialt üldine olnud. Nii on kasutusel olnud näiteks „kärbas” (vali külm), „särkane” (väga külm), „hõru” (tugev külm). Kullamaal on öeldud „lõkskülm”, mis viitab käredale külmale („Täna oli nii lõkskülm, et aiateibad paukusid”), kuid ka „lõksuv külm” – hambaid l

[caption id="attachment_441225" align="alignnone" width="1920"] Tiiu Randmann-Mihkla raamatuga "Vana maja saladused". Foto: Juhan Hepner[/caption] Eesti lastekirjanduse keskus kutsub noori lugejaid osalema Nukitsa konkursil ja andma hääle lemmikule Eesti lasteraamatule. Konkursi tarvis on lastekirjanduse keskus valinud 2024. ja 2025. aastal ilmunud lasteraamatute seast sada teost, millele saavad noored kirjandussõbrad oma hääle anda. Saja hääletusele pandud raamatu seas on mitu Läänemaal elavalt või siinse kandiga seotud autorilt. Nii on nimekirja jõudnud Kaie Ilvese „Amanda hirm” Takinada illustratsioonidega, Tiiu Randmann-Mihkla kirjutatud ja Made Balbati illustreeritud „Vana maj

[caption id="attachment_363419" align="alignnone" width="1920"] Monika Undo. Foto: Kaire Reiljan[/caption] Haapsalus on tänavu maas olnud esimene lumejalg, lühikest aega küll, aga siiski. „Lumejala” üks tähendus on esimene lumi. Mustjalas on öeldud, et „kui lumi maha tuli, siis olid esimesed lumejalad”. Vanasti usuti, et nii mitu päeva, kui esimene lumi maas püsib, nii mitu korda see talve jooksul ka ära sulab. Esimese lumekorra kohta on kasutatud veel sõnu „virk” ja „räävetis”. Kui aga kevadel pärast lume sulamist hakkas vihma sadama, öeldi, et vihmajalg on maas. Olgu tegu lume- või vihmajalgadega, mõlemad on jätnud jälgi meie keeleradadele.

[caption id="attachment_384057" align="alignnone" width="1920"] Monika Undo. Foto Andra Kirna[/caption] Tänavune detsember on sama vihmahall kui november ja taevaluugid on alalõpmata valla. Eesti keeles on palju vihmasõnu, näiteks Andrus Saareste „Eesti keele mõistelises sõnaraamatus” on neid suisa mitu lehekülge ja neist saaks kokku panna vihma välimääraja. Uduvihma kohta on kasutatud nimetusi pihu, kihu, tuherik ja seenevihm. Peenike uduvihm on seevastu ribu. Väikest vihmahoogu on nimetatud saginaks ja räävetiseks. Karuse kandis on räävetise kohta öeldud, et „tuli pisike räävetis, seda maksa vihmaks arvata”. Tugevamat vihmahoogu on kutsutud saareks ja saarekeseks. Ägeda vihmasaju jao

[caption id="attachment_363419" align="alignnone" width="1920"] Monika Undo. Foto: Kaire Reiljan[/caption] Austet keelemehe Johannes Aaviku synnist möödub 8. detsembril 145 aastat. Aaviku kohta on kirjutet, et omal ajal oli ta „kõige suurem kirjaoskaja Eestis”. Ega see liialdus olegi. Kuid milline oli Aaviku keeleköök? Aavik muretses eesti keele tervise pärast. Ta kergitas keelekatla kaant ja kaardistas keeletõbesid, mis eesti keele organismi kurnasid. Aavik kirjutas: „Mõned keelevead on nagu mingisugused tõved, mis on juurdund meie keele organismi ja mis on visad paranema ning rasked arstida ja mida seepärast põet

[gallery ids="460768,460766,460759,460765,460769,460756,460757,460758,460760,460761,460762,460763,460764,460767,460770,460771,460772,460773,460774,460775,460776,460777,460778,460779,460780,460782,460783,460784"]   Teisipäeval Haapsalu kunstikooli galeriis avatud näitus „Luulepildid läbi aastaringi” teeb kummarduse Haapsalus elanud luuletajale Ernst Ennole. Äsja avatud näitus on Haapsalu kunstiklubi juubeliaasta kolmas ja viimane. Kui novembri alguses Haapsalu linnagaleriis klubi aastanäituse avamisel ilutses tordil arv 65, siis nüüd oli selle asemel 150 – esimesel puhul tähistas see kunstiklubi vanust, teisel aga seda, et luuletaja Ernst Enno sünnist möödus tänavu 150 aastast. Nende kahe tähtpäeva puhul kunst ja luule kohtusidki. 21 kunstniku seas, kes Enno luulet illustreerisid, on nii kunstiklubi liikmeid kui ka Aide Leit-Lepmetsa käe all juba vii

[caption id="attachment_459541" align="alignnone" width="1920"] Lumeroos. Foto Freepik.com[/caption] Eesti keeles kohtuvad ilm ja toit tihti ühes keelepotis ning sellest sünnivad maitsvad sõnad. Mida siis keelepotist leida võib? Kindlasti jää- ja lumekruupe. Suppide valiku üle ei saa ka kurta – meil on nii jää- kui ka lumesupp. Martnas on öeldud, et „küll oo aga jää suppi kõik kohad täis”. Aeg-ajalt valmistatakse ka lörtsi

[caption id="attachment_363419" align="alignnone" width="1920"] Monika Undo. Foto: Kaire Reiljan[/caption] Lääne Elus oli hiljuti uudis sellest, kuidas Osmussaar pääses filmilinale. Osmussaar ongi põnevate lugudega saar, aga sama kehtib ka Osmussaare nime kohta. Lääne-Eestis on malmi kohta öeldud osmus, näiteks „osmusest pada”, „mo isa viind suure osmuse tüki sepa juure”. „Osmus” esineb vanemates ÕSides ja see on rootsi laen. Kuigi tegu on unustatud sõnaga, on see kanda kinnitanud kohanimes Osmussaar. Osmussaar ehk Odensholm on seotud veel viikingite peajumala Odiniga. Tõlkes tähendab Odensholm Odini ha