Silt: Marju Heldema

[gallery ids="429022,429021,429020"]   Haapsalu kutsehariduskeskuse õpilaste kooli- ja lõputööde näitusele Haapsalu kultuurikeskuse fuajees tasuks kindlasti pilk peale heita. Ei mingit kõrget kunsti ega eklektilist käsitust, küll aga hulgakaupa meisterlikku näpu-, puu- ja muud tööd, mis paneb iga vaataja silmad särama. Kuskilt ei ole tunda kõigele sellele kulunud töötunde, valatud higi ega pisaraid, mida näituse koordinaatori Marju Heldema sõnul ei jõua keegi mõõta. Õpilased ise veel kõige vähem. Nii et ammetil on tõesti kuldpõhi all, nagu näituse pealkirigi ütleb. Pole ju tegu aastakümneid praktiseerinud meistritega, vaid õpilastega, kes eksponeerivad lõputööna oma esimest öökappi, mantlit või lauda. Välja see igatahes ei paista. Heldema sõnul ongi oluline, et poleks algaja maiku man. „Sel aastal ei olnud ühegi töö puhul tunnet, et seda ma näitusele ei paneks,” ütles Heldema. Haapsalu kutsehariduskeskus on kooli- ja lõputöid linlastele eksponeerinud kümmekond aastat. „Siis tulime koduseinte vahelt välja, et näidata, mis me teeme,” ütles Heldema. Eelkõige on näitusel nelja eriala õpilaste lõputööd, näpuotsaga koolitöid sekka. Õpitut eksponeerivad tekstiilkäsitöölised, kangakudujad, tislerid ja pehme mööbli valmistajad. Heldema sõnul tundub igasuvine väljapanek olevat üks külastatumaid näitusi. Kui see koroonaajal ära jäi, siis selgus tõde: Heldema telefon oli punane ja paistab, et juulis sõidavad käsitöölised üle terve Eesti just seda näitust uudistama. „Peale selle õpilaste lähedased ja tuttavad,” ütles Heldema. See on näitus, millest kõik saavad aru. Eks kultuurimaja fuajee ole koht, kus rahvast liigub. Kui nähtu paelub, jäädakse vaatama. Väljapanek on tõesti selline, et väsinud ja näljased töömehed, kes kolmapäeval kiirustasid Haapsalu kultuurikeskuse baari lõunale, loovisid pleedidest-sallidest küll ükskõikselt mööda, aga pöörasid pead, kui silmasid endast paremal rasket söögilauda, mille plaati katvasse kiiskavasse epoksiidvaiku oli uputatud teokarpe, õlelilli ja männikäbisid (laua autor Linda Pärnpuu). Nii mõnigi unustas end öökappide vahele: uuris suure huviga, kuidas ühe või teise kapi uks käib või sahtel soontes libiseb.

[caption id="attachment_400575" align="alignnone" width="2000"] Kolme rõivateemalise näituse korraga avamine tõi muuseumi puupüsti uudistajaid täis. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Kõik kolm reedel Haapsalu raekojas avatud näitust viivad külastaja rõivamaailma – näha saab nii rahvariideid kui ka nendest inspireeritud moeloomingut, mida kantud presidendi vastuvõtul. Raekoja ühes tiivas näha olev näitus „Pulmas, talgutel ja kõrtsis” on eriline selle poolest, et suurem osa välja pandud rahvariietest pole mitte suurte muuseumide kogudest, vaid just inimeste kodudest. „Need pole lihtsalt anonüümsed riided, vaid kui on teada, on ka talude ja inimeste nimed juures,” ütles näituse koostanud raekoja kuraator-teaduri Kadri Laur. Lisaks kodudele on näitusele jõudnud esemeid ka Läänemaa väikemuuseumidest nagu Rõude, Hanila ja Lyckholmi.

[gallery ids="369822,369824,369826,369831,369833,369835,369837,369839,369841,369843,369846,369848,369852,369854,369856,369858,369860,369863"] Malle-Liisa Raigla fotod Juuli lõpuni näeb kultuurikeskuses näitusel „Ammetil on kuldpõhi all” Haapsalu kutsehariduskeskuse õpilaste töid. Näitusel on tekstiilkäsitöö, kudumise, tisleri, pehme mööbli valmistaja ja mööblirestauraatori eriala õpilaste tööd. Kultuurimajja tulija satub justkui elutuppa, kus on kõrvuti sätitud pehme mööbli valmistajate tehtud tugitoolid ja tislerite tehtud kapid, nende vahel käsitööõpilaste rõivad, sallid ja kotid.

[caption id="attachment_315937" align="alignnone" width="1807"] Kutsehariduskeskuse õpetajale Marju Heldemale meeldis eriti näituse „Rahvuslikkuse otsingud” tekstiilitööd puudutav osa. Arvo Tarmula[/caption] Haapsalu kultuurikeskuse fuajees avatud Viljandi kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö eriala 25. sünnipäeva näitus pole lihtsalt ühe eriala tutvustus, vaid korralik ekskursioon Eesti rahvusliku käsitöö ajalukku. „Tegelikult ka ekskursioon ühe kooli ühe eriala toimimise taustsüsteemidesse – mida ja miks nad seal Viljandis teinud on,” ütles Haapsalu kutsehariduskeskuse tekstiiliala õpetaja ja Viljandi kultuuriakadeemia vilistlane Marju Heldema, kellega koos näitust „Rahvuslikkuse otsingud” vaatamas käisime. Näitusel on esindatud rahvuslikkuse otsingud Viljandi kultuuriakadeemias õpetatavatel ehitus- ja metallikunsti, tekstiili ning pärandtehnoloogia erialadel. Illustreeritud ajaloolise ülevaate kõrval on vaatamiseks ka esemed, mis peegeldavad rahvuslikkuse tõlgendusi tänapäevasel viisil.

[caption id="attachment_304949" align="alignnone" width="1024"] Marju Heldema (paremal) kiitis Hanna Oja pakutavaid maasikaid, et moosi keetes kulub neid mujalt ostetutest vähem. Urmas Lauri[/caption] Kui e-kaubandus sai koroonakriisi aegu uue hoo sisse, siis teeäärne kaubandus on aasta-aastalt vaikselt hääbunud. Tiir mööda Läänemaad kinnitas kartust, et toiduvaru täiendamiseks ei tasu maantee veeres oma talukaupa pakkuvatele müüjatele lootma jääda. Pika otsimise peale mett, mune ja maasikaid siiski sai. Suitsukana ka.

Kui muuseumid on suletud ning nende ekspositsioone ja näitusi oma silmaga vaadata ei saa, on paras aeg piiluda muuseumide varakambrisse – hoidlasse, kuhu tavakülastaja ei satu. Seda kõike saab teha kodust lahkumata, interneti vahendusel, sest suur osa Eesti muuseumide kogudest on digiteeritud ja kantud muuseumide infosüsteemi ehk MUISi. Õigupoolest on MUIS olnud internetis kõigile kättesaadav juba aastaid, kuid seal nähtavate museaalide hulk täieneb sedamööda, kuidas muuseumid oma kogudes olevaid esemeid, fotosid, maale, käsikirju jms digiteerida jõuavad. „Töö käib kogu aeg,” ütles Läänemaa muuseumi peavarahoidja Eve Otstavel.

[caption id="attachment_287806" align="aligncenter" width="992"] Larissa Mandel avastas Läänemaa rahvariideraamatut koostades, et materjali on rohkem, kui kaante vahele mahub. Foto: Urmas Lauri[/caption] Pühapäeval peeti Risti loomemajas rahvarõivaste õppepäeva, kuhu oli osalisi tulnud nii Risti kihelkonnast, Noarootsist kui ka kaugemalt. Risti käsitöömaja juhi Tiina Ojamäe sõnul on käsitöömaja naistel juba tükk aega plaanis hakata rahvarõivaseelikute tarvis riiet kuduma. „See oleks kangakudumises midagi uut,” lausus ta.

Haapsalu kutsehariduskeskuse käsitööõpetaja Marju Heldema on seda meelt, et tänapäeval autentsetest rahvarõivastest rääkida ei saa, sest nende kandmise traditsioon on katkenud. Laulu- ja tantsupeoaastatel on rahvariided suure tähelepanu all ja tänavu on korraldajad rõhutanud, et peolistel tahetakse seljas näha autentseid rõivaid. „Ainukesed, kellel on õigus rääkida autentsetest rahvarõivastest, on kihnlased, sest nemad on suutnud oma rõivaid läbi 20. sajandi siiani välja kanda,” leidis paarkümmend aastat rahvariietega tegelenud Heldema. Ta lisas, et Kihnus on traditsiooni põlvest põlve edasi antud ja nad teavad reegleid, mille piires mängida. Kõigi teiste puhul tuleks aga Heldema hinnangul rääkida koopiarõivastest, kuid ka nende kandmisel on oluline järgida reegleid ja pöörata tähelepanu detailidele.

[caption id="attachment_272281" align="alignnone" width="6000"] Haapsalu kutsehariduskeskuse käsitööõpetaja Marju Heldema sõnul on asjadele värske ilme andmiseks vaja vaid pealehakkamist. Arvo Tarmula[/caption] Riiete ümberdisainimine muutub üha populaarsemaks, sest paljud inimesed mõtlevad roheliselt, samuti seetõttu, et ei soovita teiste moodi välja näha. Kui vanadest rõivastest uute tegemiseks on tarvis õmblusoskust, siis Haapsalu kutsehariduskeskuse käsitööõpetaja Marju Heldema sõnul on asjadele lihtsalt värske ilme andmiseks sageli vaja vaid pealehakkamist. Heldema toob näiteks riided, mis meeldivad ja on igati heas korras, kuid millel olevast plekist ei saa lahti. Seesuguste plekkide varjamiseks soovitab Heldema kasutada trükitehnikat. Trükkimiseks on vaja tekstiilivärvi, mida leiab ka Haapsalu poodidest. „Kõige lihtsam ja labasem on lasteaiast õpitud kartulitrükk,” ütles Heldema.