Silt: lugemislood

[caption id="attachment_425870" align="alignnone" width="1280"] Liina Viiret. Foto: Andra Kirna[/caption] Kui Haapsalu kunsti- ja muusikakooli direktor Liina Viiret kolmapäeval raamatukogus käis, siis köitis ta pilku Anton Hansen Tammsaare „Tõe ja õiguse” uustrükk. Kuigi koolipõlves loetud, sirutas Viiret käe, sikutas teise osa riiulist välja ja võttis lugeda. Puhtalt ilu pärast. Või noh, tegelikult siiski mitte ainult. Ilus oli see köide küll, aga Viiretil on kombeks raamatuid üle lugeda. „Tõe ja õiguse” esimese osa võttis ta uuesti ette pärast seda, kui oli filmi ära näinud. „Uuesti lugeda oli tõeline elamus. Soovitan kõigil kohustuslikku kirjandust uuesti lugeda, et leida sealt kihte, millest lapsena aru ei saanud,” ütleb Viiret. Koolikirjandusest jääb enamasti meelde vaid õpetaja interpretatsioon, mitte lugu ise. „Domineerib täiskasvanu arvamus,” ütleb Viiret. Pole midagi põnevamat, kui koolmeistri kunagised mõtted lõpuks enda omadega asendada. Pe

[caption id="attachment_457169" align="alignnone" width="1375"] Andra Kirna. Foto: erakogu[/caption] Kui vabakutselise ajakirjaniku Andra Kirna käest küsida, kas teda huvitaks 1929. aastal Tapperi kirjastuses välja antud „Läänerindel muutusteta” – E. M. Remarque’i romaan, mille on tõlkinud keegi salapärane Gr. Koch, siis vastus on jah. „Seda mul veel ei ole,” ütleb Kirna. Sama on Friedebert Tuglase „Esimese välisreisiga” – koltunud pagulasmälestustega 20. sajandi alguse Prantsusmaalt ja Itaaliast. Nii need köi

Kui Haapsalu kolledži direktor Heli Kaldas hommikuti linna piirilt jalgsi tööle suundub, siis juttu teha või mõnel muul moel häirida teda ei maksa. Tollest kallihinnalisest poolest tunnist, mis tööle jõudmiseks kulub, ei raatsiks ta kaotada sekunditki. „Lähen kõndima või jalgsi tööle, raamat kõrvades,” ütleb Kaldas. Ja mitte lihtsalt raamat, vaid mõni uuem Island

[caption id="attachment_455259" align="alignnone" width="1920"] Mikk Lõhmus: Foto Juhan Hepner[/caption] Lääne-Nigula vallavolikogu esimees ja avaliku halduse alal doktorikraadi kaitsnud Mikk Lõhmus lähenes juba lapsena raamatutele tulevase teadlase põhjalikkusega. Jules Verne’i „Saladuslikku saart” luges ta viis korda. „Vähemalt viis,” ütleb Lõhmus nagu möödaminnes. Nagu oleks see elementaarne. Alustanud Julius Oro „Munaga” ja „Bullerby lastega” Astrid Lindgreni sulest, läks ta sujuvalt üle nõ

[caption id="attachment_456065" align="alignnone" width="1920"] Grete Nootre. Malle-Liisa Raigla[/caption] Kui Haapsalu lasteraamatukoguhoidja Grete Nootre veel laps oli, siis kõige rohkem oli tal asja baarikapi ette. Midagi kentsakat selles ei ole. Tähed sai Nootre selgeks juba enne kooli ja sellest ajast peale on lugemine tema elu osa nagu hingamine, liikumine ja söömine. Elu osa oli ka baarikapp, mis oli lasteraamatuid tuubil täis. Isegi nii tuubil, et ust avades võis midagi kaela kukkuda. „Baarikapist me vennaga neid võtsime ja lugesime, nagu hingad, jood vett ja sööd. Sama asi,” meenutab Nootre. Nii on see tänini. Nootre ei mäleta aega, kui tal poleks mõni raamat pooleli ja mitte üks, vaid mitu. „Olen intuitiivne lugeja,” ütleb ta. Vaistlikult loeb ta just seda, mis tundub sel hetkel

[caption id="attachment_427670" align="alignnone" width="1282"] Tiiu Randmann-Mihkla. Foto Malle-Liisa Raigla[/caption] „Oi, kes seda enam mäletab,” hüüatab kunstnik ja mitme raamatu autor Tiiu Randmann-Mihkla vastuseks küsimusele, kuidas ta lugema õppis. Hüüatab niisuguse kergusega, et silme ette kerkib elutoalaud. Või õieti laudlina, tumepunased musta südamikuga lilled oranžil taustal. Neid ma põrnitsesin, aru saamata, mis pagana pärast seda kõike vaja on. Aga ema oli otsustanud, et laps tuleb hoogtöö korras enne kooli lugema õpetada, muidu häbene silmad

[caption id="attachment_455241" align="alignnone" width="1920"] Jaanus Mägi. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Kui Taebla kooli direktor Jaanus Mägi ütleb, et peale kohustusliku kirjanduse polnud tal koolipõlves aega suurt midagi lugeda, siis mõtleb ta seda tõsiselt. Lõpetanud Kaarma 8-klassilise kooli, astus ta 16aastase koolipoisina samas koolis klassi ette, andis tunnid ning sõitis siis bussiga Kuressaarde õhtukeskkooli, kus tunnid algasid pool viis ja kestsid poole kaheteistkümneni öösel. Ometi o

[caption id="attachment_429600" align="alignnone" width="1282"] Mai Sarv. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Küsimuse peale, kas ta oleks nõus Lugemisloodi jaoks raamatutest rääkima, hakkab Lääne Elu kliendihaldur Mai Sarv kätega vehkima ja ütleb, et pole sada aastat ühtegi lugenud. Midagi üllatavat selles ei ole. Enam-vähem samasuguse vastuse annavad esimese hooga peaaegu kõik. Mis ei kõnele lugemuse kohta suurt midagi. Lugejatega on nagu sibulatega: kiht-kihilt koorides paljastub krehvtine sisu. Kaks sek

[caption id="attachment_453863" align="alignnone" width="1920"] Maris Loos. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Kui massöör ja keeletoimetaja Maris Loos esimesse klassi läks, hakkas õpetaja lastele tähti tutvustama. Loosi see hämmastas ja ajas teatavasse segadusse, sest temal oli selleks ajaks „Pipi Pikksukk” juba läbi loetud. „Pipi oli mu iidol, kes julgas ja jaksas kõike,” meenutab Loos. Lääne Elu toimetuses keeletoimetajat asendades on Loos üks väheseid, kellega saab raamatutest rääkida. Mitte et se