Silt: lugemislood

[caption id="attachment_460507" align="alignnone" width="1920"] Anu Korb. Foto: Eesti rahvaluule arhiiv[/caption] Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivi emeriitteadur Anu Korb hakkas haapsallaseks alles pensionipõlves. Läänemaaga on ta aga olnud lapsest saadik seotud: tema isakodu asus Võntkülas ning seal veetis tüdruk suure osa lapsepõlvesuvedest. Õde olla lugema hakanud juba nelja-aastaselt, aga millal Anu ise lugema õppis, seda ta täpselt ei mäleta. Ju siis polnud see märkimisväärne pingutus. „Ei mäleta

[caption id="attachment_460102" align="alignnone" width="1920"] Liina Saarlo. Foto Olha Petrovych[/caption] Millised raamatud ta täpselt esimesena läbi luges, pole Eesti kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivi vanemteaduril Liina Saarlol enam meeles. Igatahes olid need lasteraamatud, pehmete kaantega vihud, nagu neid nõuka ajal hulgi välja anti, kuid polnud „Saja rahva lood”, mille kätte tuli järg mõnevõrra hiljem ja mis meeldisid üliväga. Igal juhul tuli lugemine koolieelikust tüdrukuni algul aeglaselt – „m

Viimasel ajal on vabakutseline kultuuritöötaja Liina Valdre sukeldunud uuemasse lastekirjandusse, mis on viinud selleni, et tema äsja kolmeaastaseks saanud pojal Paulil on kodus juba muljetavaldav raamatukogu. Kolmandaks sünnipäevaks sai Paul Ellen Niidu „Onu Ööbiku Öösorri tänavast” ning „Suure maalritöö” – viimane on poisil peaaegu peas. Kertu Sillaste „Pannkoogiraamatut” võib ta kuulata õhtute kaupa. Valdre ootab aga juba kannatamatult aega, et lapsele Muumiorgu tutvustada. Kuigi Paul unejututa magama ei jää, ei mäleta Valdre, et temale lapsena ette oleks loetud. Küllap loeti, sest armastuse raamatute vastu sai temagi kaasa kodust. Raamatuid oli nii p

[caption id="attachment_459539" align="alignnone" width="1920"] Piret Miina Roberg. Foto erakogu[/caption] Kuigi vabakutseline fotograaf ja tarbegraafik Piret Roberg luges enne kooli valimatult ja ahnelt kõike, mis ette sattus, sai temast edaspidi hoopis nõudlik sõnamekkija. Kui keegi peaks küsima, mis on tema kõige suurem patt, siis vastaks Roberg sekunditki mõtlemata, et raamatukokku tagastamisega viivitamine. Esiteks käitub ta raamatukogus nagu näljane toidupoes: tahaks kõike ja palju. Teiseks loeb ta raamatuid, nagu mekiks gurmeerooga: sõna-, lause- ja lõigukaupa. Rootsi kirjaniku Stig Claessoni teost „Sina maga,

Haapsalu raamatukoguhoidja Anželika Lauri mäletab, kuidas ta arvutama õppis. Lugeda on ta osanud kogu aeg. Vähemalt ei mäleta ta, et ei oleks. Seitsme-kaheksa-aastaselt raamatukogust tulnud, tundus talle, et kodu on liiga kaugel. Nii istuski ta sinnasamma Linnamäe raamatukogu trepi peale maha, luges raamatu läbi ja viis tagasi. Raamatukoguhoidja ei uskunud, aga esitanud paar-kolm küsimust sisu kohta, leppis ja andis veel paar köidet lugeda. Lauri istus jälle trepi peale, luges raamatud

[caption id="attachment_458675" align="alignnone" width="1440"] Krista Esta. Foto: erakogu[/caption] Haapsalust pärit reisikorraldaja Krista Esta hakkas lugema kolmeaastaselt. „Kuidas, seda ei tea keegi,” ütleb ta. Ühel heal päeval lihtsalt selgus, et laps oskab lugeda. Vendade Grimmide kirja pandud ja Siima Škopi illustreeritud „Lumivalgekese” ning Silvi Väljali „Jussikese seitsme sõbraga” algust teinud, jätkas ta „Midrimaaga” – parajalt paksu värssjutustusega Ellen Niidu sulest. Siis võttis ett

[caption id="attachment_444420" align="alignnone" width="1772"] Joonistus: Karel Rahu[/caption] Miks kirjanik kirjutab? Kellele ta kirjutab? Lihtsad küsimused. Kes teaks seda paremini kui mõni asjaosaline ise. Oma esseekogumikus „Tehingud surnutega” üritab Kanada kirjanik Margaret Atwood selgust saada, miks kirjanikud kirjutavad, aga tõdeb, et ei tea, mis sunnib täiemõistuslikke inimesi hülgama kindla pinna ja veetma tervet elu, kirjeldades isikuid, keda pole olemas. Vastust teadmata loeb Atwood siiski üles mõned võimalikud põhjused. Et õigustada oma läbipõrumist koolis. Et võita ühe teatud naise armastus. Et võita ükskõik millise na

[caption id="attachment_425870" align="alignnone" width="1280"] Liina Viiret. Foto: Andra Kirna[/caption] Kui Haapsalu kunsti- ja muusikakooli direktor Liina Viiret kolmapäeval raamatukogus käis, siis köitis ta pilku Anton Hansen Tammsaare „Tõe ja õiguse” uustrükk. Kuigi koolipõlves loetud, sirutas Viiret käe, sikutas teise osa riiulist välja ja võttis lugeda. Puhtalt ilu pärast. Või noh, tegelikult siiski mitte ainult. Ilus oli see köide küll, aga Viiretil on kombeks raamatuid üle lugeda. „Tõe ja õiguse” esimese osa võttis ta uuesti ette pärast seda, kui oli filmi ära näinud. „Uuesti lugeda oli tõeline elamus. Soovitan kõigil kohustuslikku kirjandust uuesti lugeda, et leida sealt kihte, millest lapsena aru ei saanud,” ütleb Viiret. Koolikirjandusest jääb enamasti meelde vaid õpetaja interpretatsioon, mitte lugu ise. „Domineerib täiskasvanu arvamus,” ütleb Viiret. Pole midagi põnevamat, kui koolmeistri kunagised mõtted lõpuks enda omadega asendada. Pe

[caption id="attachment_457169" align="alignnone" width="1375"] Andra Kirna. Foto: erakogu[/caption] Kui vabakutselise ajakirjaniku Andra Kirna käest küsida, kas teda huvitaks 1929. aastal Tapperi kirjastuses välja antud „Läänerindel muutusteta” – E. M. Remarque’i romaan, mille on tõlkinud keegi salapärane Gr. Koch, siis vastus on jah. „Seda mul veel ei ole,” ütleb Kirna. Sama on Friedebert Tuglase „Esimese välisreisiga” – koltunud pagulasmälestustega 20. sajandi alguse Prantsusmaalt ja Itaaliast. Nii need köi

Kui Haapsalu kolledži direktor Heli Kaldas hommikuti linna piirilt jalgsi tööle suundub, siis juttu teha või mõnel muul moel häirida teda ei maksa. Tollest kallihinnalisest poolest tunnist, mis tööle jõudmiseks kulub, ei raatsiks ta kaotada sekunditki. „Lähen kõndima või jalgsi tööle, raamat kõrvades,” ütleb Kaldas. Ja mitte lihtsalt raamat, vaid mõni uuem Island