Silt: lugemislood

[caption id="attachment_453863" align="alignnone" width="1920"] Maris Loos. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Kui massöör ja keeletoimetaja Maris Loos esimesse klassi läks, hakkas õpetaja lastele tähti tutvustama. Loosi see hämmastas ja ajas teatavasse segadusse, sest temal oli selleks ajaks „Pipi Pikksukk” juba läbi loetud. „Pipi oli mu iidol, kes julgas ja jaksas kõike,” meenutab Loos. Lääne Elu toimetuses keeletoimetajat asendades on Loos üks väheseid, kellega saab raamatutest rääkida. Mitte et se

„See oli pidupäev, kui Loomingu Raamatukogu postkasti tuli,” meenutab Lääne Elu endine ajakirjanik ja kunagine peatoimetaja Lehte Ilves. Tõsi, see oli 1990. aastatel ja sellest ajast on üksjagu vett merre voolanud. Mitte et väljaanne ise kehvemaks oleks jäänud, aga lõpuks saavad riiulid täis ja seinad lõpevad otsa. Lugemise himu mitte. „Lugemine on mõnu,” ütleb Ilves. Sööd head toitu. Kuulad head muusikat. Loed head raamatut. Hea raamat on nagu gurmeeroog. Kuigi kogu aeg pole nii olnud. On olnud faasid.

[caption id="attachment_440824" align="alignnone" width="1920"] Lääne Elu peatoimetaja Aivar Õepa. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Lääne Elu peatoimetaja Aivar Õepa ei mäleta, kuidas ta tähed selgeks sai, aga nõks enne kooli oli ta juba kirglik lugeja. Lasteaias selleks erilisi tingimusi ei olnud, raamatuid oli riiulis vähe ja neiski pilte rohkem kui teksti, aga mis sa vaene hing hädaga ära teed. Tuli muganduda. Kui teised lapsed üksteist käratsedes taga ajasid, luges väike Aivar raamatuid. Kui need riiulist otsa said, pöördus poiss kasvataja poole, kes tõi kusagilt välja raske luksusväljaande, kriitpaberi peal ja puha. „Ühe päevaga ma seda läbi ei saanud,” meenutab Õepa. Jälle tuli julgus kokku võtta, kasvataja poole pöörduda ja küsida raamat koju. Võib vaid kujutleda ema näoilmet, kui laps tuli rühmast, rinna peal „Väike Volodja” – toekas köide Lenini lapsepõlvest. Õepa seda igatahes kirjeldada ei oska, aga silme ees on see tal tänini. „Väikese Volodja” luges

[caption id="attachment_452640" align="alignnone" width="1920"] Andres Kampmann. Foto Urmas Lauri[/caption] Oru kooli direktor Andres Kampmann kasvas üles raamatute keskel ja raamatukoguhoidjast ema lause „Jäägu või leivapäts ostmata, aga raamatud peavad riiulis olema!” saadavad teda tänini. Nagu ka see, et raamatuid ei tohi ära visata, valgugu need või riiulist põrandale. „Edasi kinkida võib,” ütleb Kampmann. Kampmanni lapsepõlvekodus oli kolm tuba ja kõik need olid raamatuid täis. „Voodi kõrval oli riiul ja kirjutuslaua kõrval oli riiul,” ütleb ta. Viimases olid igavad raamatud, et kahandada kiusatu

[caption id="attachment_424524" align="alignnone" width="1920"] Haapsalu algkooli direktor Malle Õiglas. Foto Kaire Reiljan[/caption] Kui Haapsalu algkooli direktor Malle Õiglas hakkab rääkima kohustuslikust kirjandusest, siis võiks ju arvata, et see käib ameti juurde. Aga ei. Õiglasel on sellega isiklik vahekord, kuigi klišee järgi tõmbab suurem osa inimesi kohustusliku kirjanduse kui kooliaegse igasuvise needuse peale nina vingu. Lugema õppis Õiglas hilja, igatahes tükk maad hiljem kui kaksikõde, aga lugemata ta olla ei saa. Kui tal on 15 minutit aega ja raamatupood läheduses, siis põikab ta sisse, leiab raamatu, loeb peatüki või paar ja satub nii üha uute lemmikute peale. Head raamatu

  [caption id="attachment_417545" align="alignnone" width="1308"] Diana Ots. Erakogu[/caption] Kuigi Lääne-Nigula raamatukoguhoidja Diana Ots teadis juba lapsena, et temast saab bibliotekaar, keeldus ta lugema õppimast. Korralikult selgeks sai ta selle kunsti alles teises või kolmandas klassis. Miks nii hilja? „Mind ei huvitanud,” ütleb Ots lühidalt. Kasvanud üles alevikus, oli ta õuelaps. „Olin kogu aeg õues. Lugeda ma ei tahtnud,” ütleb ta. Koolis pidi, aga kui keegi sunnib, siis tema ei taha j

[caption id="attachment_450811" align="alignnone" width="1920"] Marju Heldema. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Kui Haapsalu kutsehariduskeskuse käsitööõpetaja Marju Heldema oli kuueaastane, hakkas õde teda lugema õpetama. Väike Marju torkas näpud kõrva ja huilgas kõva häälega, et vähimgi tarkuseiva pärale ei jõuaks. „Aga siis läksin nullklassi ja oligi minuga kõik,” ütleb ta. „Sain lugemisele pihta ja elu läks toredaks.” Arvatavasti alustas ka tema Julius Oro „Munast” või Heljo Männi „Karu-aabitsast” – kes seda enam mäletab, aga Viivi Luige „Seitsmenda rahukevade” luges ta l

Võtnud ette „Vanad beibed metsa sees” – Kanada kirjaniku ja mitme hoiatusromaani autori Margaret Atwoodi tänavu ilmunud jutukogu –, tundsin ühtäkki kerget pelgust. Et ei julgegi lugeda. Ei tahagi teada. Sest kellele meeldiks sünged ennustused? Kellelegi ei meeldi, selge see. Tahaks rahus elada. Intrigeeriva pealkirjaga kogumik „Vanad beibed metsa sees” on pöörane ja lõbus, vahe nagu fileerimisnuga, irooniline ja leebe. Atwood räägib nagu vana tark naine. Mida ta ju ongi. Veider, et vana targa naise kohta ei leidu eesti keeles õieti ühtegi sõna. Emake ehk, aga mööndustega. Selle järgi peaks vanal targa

[caption id="attachment_416720" align="alignnone" width="1920"] Krista Kumberg. Foto Andra Kirna[/caption] „Ikka jõuan. Raskustega, aga jõuan,” vastab Haapsalu lasteraamatukoguhoidja Krista Kumberg küsimusele, et kas ta üldse jõuab peale lasteraamatute midagi lugeda. Eesti parima lastekirjandusetundja ja peaaegu et ainukese kriitikuna teab ta lastekirjandusest kõike, nii oma- kui ka võõramaisest, ning oskab une pealt igaühele pihku pista sobiliku teose. Kumbergi töölaual peesitab „Rambo” – Nadja Sumaneni noorteromaan. „Rambot” soovitaks ta südamerahuga igale põhikoolipoisile ja soovitab ka. „Selliseid raamatuid on väga vähe. Väga vähe,” märgib Kumberg. Just selles eas poistele. Muidugi ei ole „Rambo” Kumbergi töölaual pooleli. Tal on küll bussiraamatud ja öökapiraamatud ja vahest ka

Kui keegi küsib, ja aeg-ajalt ikka küsib, mis on Oru kultuurisaali perenaise Viivika Orula lemmikraamat, siis mõtlema ta ei hakka ja vastust võlgu ei jää. Kümnendaks sünnipäevaks kinkis tädi talle Astrid Lindgreni „Bullerby lapsed” ja sest ajast on see teda saatnud: toosama 1970. aastal välja antud. Apelsinikollase kaane ja Ilon Wiklandi illustratsioonidega ning Vladimir Beekmani tõlkes. Kuigi räbalaks kulunud, loeb ta seda ikka ja jälle ning teab täpselt, kus see tal on. „Alt kolmas riiul ja vasakult nelja