Silt: lugemislood

[caption id="attachment_447740" align="alignnone" width="1920"] Tiina Brock. Foto Kaire Reiljan[/caption] Küsin Läänemaa ühisgümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Tiina Brocki käest, kuidas ta iseloomustaks oma suhet raamatutega. „Minu ametis on mul raamatutega töösuhe,” vastab Brock. Olen ju isegi kokku puutunud eeldusega, mis eesti keele õpetajaid aksioomina saadab: et nad kõik loevad tohutult palju. „Loengi tohutult palju, aga mitte alati seda, mida tahaksin,” ütleb Brock. Kibe tõde on see, et eesti keele õpetajad loevad kohustuslikku kirjandust. Loevad ikka ja jälle, et loetut tunnis käsitleda. „Se

Kirjandust ja kirjanikke kipub ümbritsema mingi pühaduse, ülima vabaduse, loomingulise innustuse, juhitamatuse ja määratlematuse oreool. Nagu oleks kirjutamine alkeemiku salakamber: mingi arusaamatu protsess, mida aduvad ainult asjasse pühendatud ise ja tihtipeale ehk nemadki mitte. Suurem osa sellest on muidugi müüt. Enamjaolt on kirjutamine käsitöö, mitte inspiratsioon, natuke nippe ja trikke peale selle. 2021. aastal eesti keeles ilmunud romaanis „Aed” kasutab autor Marina Stepnova peegelpildis teksti, et loole lisatähendust anda. Norra nobelist Jon Fosse viskab ki

„Seda ma sirvin,” ütleb Haapsalu kultuurikeskuse direktor Gülnar Murumägi. Võtab virnast ühe raske köite teise järel. Lappab. Räägib. Kui tegin talle ettepaneku rääkida raamatuist, puikles Murumägi esiotsa vastu, aga mõte hakkas kibekiiresti jooksma. Ta nimetas „Kuristikku rukkis” – Ameerika kirjaniku Jerome David Salingeri kultusteost, mida on maailmas korduvalt välja antud ja müüdud kümneid miljoneid eksemplare. Noorena loetud „Kuristik rukkis” avaldas Murumäele tohutut mõju. „Mitte et

Endise kooliõpetaja ja kirgliku lugeja ning e-etteütluse kirjutajana suhtub 91aastane haapsallane Ellen-Velaine Jaks raamatutesse nagu oma lastesse. Lääne Elu toimetuse uksest sisse astunud, ulatab ta esimese asjana mulle „Tuulelohed” – prantsuse kirjaniku Romain Gary kolm aastat tagasi eesti keeles ilmunud romaani. „Ega teil seda ole?” küsib Jaks. „Ma ostan raamatuid ja mõnikord kingin edasi.” Raamatute krõbeda

Minnesotast pärit tõlkija ja luuletaja Adam Cullen õppis lugema igavusest. Arusaadavatel põhjustel juhtus see varakult, juba kolme-nelja aasta vanuses. 1986. aastal sündinud tulevane literaat kasvas üles maal üksiku lapsena, ümberringi maisipõllud ja mets. Lähim küla asus 20 minuti pikkuse autosõidu kaugusel. Lähimad naabrid elasid mõne kilomeetri kaugusel, aga läbikäimist ei olnud. Internetist poldud kuuldudki. Telekas küll oli, kolm-neli kanalit, aga seda ei olnud kombeks vaadata. Ainuke meelelahutus oli metsas hulkuda või lugeda. Sõbrad ja lapsepõlve mängukaaslased leidis Cullen endale raamatutest. Ta

[caption id="attachment_444420" align="alignnone" width="1772"] Karel Rahu[/caption] Eesti raamatu aasta pole veel õieti alatagi jõudnud, aga lemmikraamatu otsingud käivad täie hooga. Õpilaste lemmikraamat. Haapsallaste lemmikraamat. Eestlaste lemmikraamat. Linnapea selle või tolle lemmikraamat. Ega need vastused just huvitavad ole. Ikka midagi triviaalset, kulunut. Ise sellele küsimusele vastata ei oskaks. Pole kunagi osanud. Raamat pole kleit. Raamat pole kinga- või saapapaar. Ja eks needki lemmikud kulu aja jooksul viledaks. Ei saa eluaeg käia ühe ja sama kleidiga, kuigi mõnikord isegi tahaks. Ega lemmikraamatu jahis olegi midagi halba, kui ei jää varju ja tähelepanuta raamatu tegelik mõõt. Lemmik tähendab ikkagi teatavat mugavust, lõbu ja lusti, meelelahutust või ka -liigutust, aga tegelik mõõt on teine, sootuks midagi muud kui lapsepõlve „Kevade” või pitsid-satsid meeldib-ei meeldi skaalal. Ma ei saaks eales öelda, et prantsuse autori Jonathan Littelli „Eumeniidid” oleks mu lemmikraamat. M

[caption id="attachment_445163" align="alignnone" width="1920"] Aino Rakkaselg. Foto: Urmas Lauri[/caption] Niipea, kui 1937. aastal Kasari külas sündinud ja üles kasvanud Aino Rakkaselg tähed selgeks sai, ilmnes, et tegemist on kirgliku lugejaga. See hakkas silma ka kolhoosi brigadirist isale, kes ütles, et tüdruk, kas tead, härra Langel on riiulid raamatuid täis. Kodus raamatuid ei olnud. „Vaat ei olnud jah,” ütleb proua Rakkaselg. „Ei olnud poodi. Ja ega raha ka olnud.” Lähim suurem asula Lihula jäi 15 k

Kui Lääne Elu ajakirjaniku Kaire Reiljani käest küsida, mitu raamatut tema öökapil parasjagu lugemist ootab, siis vastab ta hetkegi mõtlemata, et sada. Lõviosa sellest on rootsi- ja eestikeelne ajalookirjandus, nii et tema lugemislood on kõvast sinnapoole viltu. Üks taanikeelne ajalooraamat on ka. Midagi imelikku selles ei ole, sest Reiljan on Tartu ülikoolis ajalugu õppinud ja mõistab rootsi keelt, mille oskajana saab hakkama ka taani keelega. Aga et sada? Reiljan kinnitab, et ei liialda. Nimelt ei pane ta ühtegi köidet enne riiulisse, kui on selle läbi lugenud. Kui sedaviisi, siis jah. Ma ei tea kedagi, kes suhtuks (ajaloo)raamatute ostmisse nii kirglikult kui Reiljan. Ja nii valguvadki lugemist ootavad