Silt: lugemislood

[caption id="attachment_459539" align="alignnone" width="1920"] Piret Miina Roberg. Foto erakogu[/caption] Kuigi vabakutseline fotograaf ja tarbegraafik Piret Roberg luges enne kooli valimatult ja ahnelt kõike, mis ette sattus, sai temast edaspidi hoopis nõudlik sõnamekkija. Kui keegi peaks küsima, mis on tema kõige suurem patt, siis vastaks Roberg sekunditki mõtlemata, et raamatukokku tagastamisega viivitamine. Esiteks käitub ta raamatukogus nagu näljane toidupoes: tahaks kõike ja palju. Teiseks loeb ta raamatuid, nagu mekiks gurmeerooga: sõna-, lause- ja lõigukaupa. Rootsi kirjaniku Stig Claessoni teost „Sina maga,

Haapsalu raamatukoguhoidja Anželika Lauri mäletab, kuidas ta arvutama õppis. Lugeda on ta osanud kogu aeg. Vähemalt ei mäleta ta, et ei oleks. Seitsme-kaheksa-aastaselt raamatukogust tulnud, tundus talle, et kodu on liiga kaugel. Nii istuski ta sinnasamma Linnamäe raamatukogu trepi peale maha, luges raamatu läbi ja viis tagasi. Raamatukoguhoidja ei uskunud, aga esitanud paar-kolm küsimust sisu kohta, leppis ja andis veel paar köidet lugeda. Lauri istus jälle trepi peale, luges raamatud

[caption id="attachment_458675" align="alignnone" width="1440"] Krista Esta. Foto: erakogu[/caption] Haapsalust pärit reisikorraldaja Krista Esta hakkas lugema kolmeaastaselt. „Kuidas, seda ei tea keegi,” ütleb ta. Ühel heal päeval lihtsalt selgus, et laps oskab lugeda. Vendade Grimmide kirja pandud ja Siima Škopi illustreeritud „Lumivalgekese” ning Silvi Väljali „Jussikese seitsme sõbraga” algust teinud, jätkas ta „Midrimaaga” – parajalt paksu värssjutustusega Ellen Niidu sulest. Siis võttis ett

[caption id="attachment_444420" align="alignnone" width="1772"] Joonistus: Karel Rahu[/caption] Miks kirjanik kirjutab? Kellele ta kirjutab? Lihtsad küsimused. Kes teaks seda paremini kui mõni asjaosaline ise. Oma esseekogumikus „Tehingud surnutega” üritab Kanada kirjanik Margaret Atwood selgust saada, miks kirjanikud kirjutavad, aga tõdeb, et ei tea, mis sunnib täiemõistuslikke inimesi hülgama kindla pinna ja veetma tervet elu, kirjeldades isikuid, keda pole olemas. Vastust teadmata loeb Atwood siiski üles mõned võimalikud põhjused. Et õigustada oma läbipõrumist koolis. Et võita ühe teatud naise armastus. Et võita ükskõik millise na

[caption id="attachment_425870" align="alignnone" width="1280"] Liina Viiret. Foto: Andra Kirna[/caption] Kui Haapsalu kunsti- ja muusikakooli direktor Liina Viiret kolmapäeval raamatukogus käis, siis köitis ta pilku Anton Hansen Tammsaare „Tõe ja õiguse” uustrükk. Kuigi koolipõlves loetud, sirutas Viiret käe, sikutas teise osa riiulist välja ja võttis lugeda. Puhtalt ilu pärast. Või noh, tegelikult siiski mitte ainult. Ilus oli see köide küll, aga Viiretil on kombeks raamatuid üle lugeda. „Tõe ja õiguse” esimese osa võttis ta uuesti ette pärast seda, kui oli filmi ära näinud. „Uuesti lugeda oli tõeline elamus. Soovitan kõigil kohustuslikku kirjandust uuesti lugeda, et leida sealt kihte, millest lapsena aru ei saanud,” ütleb Viiret. Koolikirjandusest jääb enamasti meelde vaid õpetaja interpretatsioon, mitte lugu ise. „Domineerib täiskasvanu arvamus,” ütleb Viiret. Pole midagi põnevamat, kui koolmeistri kunagised mõtted lõpuks enda omadega asendada. Pe

[caption id="attachment_457169" align="alignnone" width="1375"] Andra Kirna. Foto: erakogu[/caption] Kui vabakutselise ajakirjaniku Andra Kirna käest küsida, kas teda huvitaks 1929. aastal Tapperi kirjastuses välja antud „Läänerindel muutusteta” – E. M. Remarque’i romaan, mille on tõlkinud keegi salapärane Gr. Koch, siis vastus on jah. „Seda mul veel ei ole,” ütleb Kirna. Sama on Friedebert Tuglase „Esimese välisreisiga” – koltunud pagulasmälestustega 20. sajandi alguse Prantsusmaalt ja Itaaliast. Nii need köi

Kui Haapsalu kolledži direktor Heli Kaldas hommikuti linna piirilt jalgsi tööle suundub, siis juttu teha või mõnel muul moel häirida teda ei maksa. Tollest kallihinnalisest poolest tunnist, mis tööle jõudmiseks kulub, ei raatsiks ta kaotada sekunditki. „Lähen kõndima või jalgsi tööle, raamat kõrvades,” ütleb Kaldas. Ja mitte lihtsalt raamat, vaid mõni uuem Island

[caption id="attachment_455259" align="alignnone" width="1920"] Mikk Lõhmus: Foto Juhan Hepner[/caption] Lääne-Nigula vallavolikogu esimees ja avaliku halduse alal doktorikraadi kaitsnud Mikk Lõhmus lähenes juba lapsena raamatutele tulevase teadlase põhjalikkusega. Jules Verne’i „Saladuslikku saart” luges ta viis korda. „Vähemalt viis,” ütleb Lõhmus nagu möödaminnes. Nagu oleks see elementaarne. Alustanud Julius Oro „Munaga” ja „Bullerby lastega” Astrid Lindgreni sulest, läks ta sujuvalt üle nõ

[caption id="attachment_456065" align="alignnone" width="1920"] Grete Nootre. Malle-Liisa Raigla[/caption] Kui Haapsalu lasteraamatukoguhoidja Grete Nootre veel laps oli, siis kõige rohkem oli tal asja baarikapi ette. Midagi kentsakat selles ei ole. Tähed sai Nootre selgeks juba enne kooli ja sellest ajast peale on lugemine tema elu osa nagu hingamine, liikumine ja söömine. Elu osa oli ka baarikapp, mis oli lasteraamatuid tuubil täis. Isegi nii tuubil, et ust avades võis midagi kaela kukkuda. „Baarikapist me vennaga neid võtsime ja lugesime, nagu hingad, jood vett ja sööd. Sama asi,” meenutab Nootre. Nii on see tänini. Nootre ei mäleta aega, kui tal poleks mõni raamat pooleli ja mitte üks, vaid mitu. „Olen intuitiivne lugeja,” ütleb ta. Vaistlikult loeb ta just seda, mis tundub sel hetkel

[caption id="attachment_427670" align="alignnone" width="1282"] Tiiu Randmann-Mihkla. Foto Malle-Liisa Raigla[/caption] „Oi, kes seda enam mäletab,” hüüatab kunstnik ja mitme raamatu autor Tiiu Randmann-Mihkla vastuseks küsimusele, kuidas ta lugema õppis. Hüüatab niisuguse kergusega, et silme ette kerkib elutoalaud. Või õieti laudlina, tumepunased musta südamikuga lilled oranžil taustal. Neid ma põrnitsesin, aru saamata, mis pagana pärast seda kõike vaja on. Aga ema oli otsustanud, et laps tuleb hoogtöö korras enne kooli lugema õpetada, muidu häbene silmad