Silt: lugemislood

[caption id="attachment_456065" align="alignnone" width="1920"] Grete Nootre. Malle-Liisa Raigla[/caption] Kui Haapsalu lasteraamatukoguhoidja Grete Nootre veel laps oli, siis kõige rohkem oli tal asja baarikapi ette. Midagi kentsakat selles ei ole. Tähed sai Nootre selgeks juba enne kooli ja sellest ajast peale on lugemine tema elu osa nagu hingamine, liikumine ja söömine. Elu osa oli ka baarikapp, mis oli lasteraamatuid tuubil täis. Isegi nii tuubil, et ust avades võis midagi kaela kukkuda. „Baarikapist me vennaga neid võtsime ja lugesime, nagu hingad, jood vett ja sööd. Sama asi,” meenutab Nootre. Nii on see tänini. Nootre ei mäleta aega, kui tal poleks mõni raamat pooleli ja mitte üks, vaid mitu. „Olen intuitiivne lugeja,” ütleb ta. Vaistlikult loeb ta just seda, mis tundub sel hetkel

[caption id="attachment_427670" align="alignnone" width="1282"] Tiiu Randmann-Mihkla. Foto Malle-Liisa Raigla[/caption] „Oi, kes seda enam mäletab,” hüüatab kunstnik ja mitme raamatu autor Tiiu Randmann-Mihkla vastuseks küsimusele, kuidas ta lugema õppis. Hüüatab niisuguse kergusega, et silme ette kerkib elutoalaud. Või õieti laudlina, tumepunased musta südamikuga lilled oranžil taustal. Neid ma põrnitsesin, aru saamata, mis pagana pärast seda kõike vaja on. Aga ema oli otsustanud, et laps tuleb hoogtöö korras enne kooli lugema õpetada, muidu häbene silmad

[caption id="attachment_455241" align="alignnone" width="1920"] Jaanus Mägi. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Kui Taebla kooli direktor Jaanus Mägi ütleb, et peale kohustusliku kirjanduse polnud tal koolipõlves aega suurt midagi lugeda, siis mõtleb ta seda tõsiselt. Lõpetanud Kaarma 8-klassilise kooli, astus ta 16aastase koolipoisina samas koolis klassi ette, andis tunnid ning sõitis siis bussiga Kuressaarde õhtukeskkooli, kus tunnid algasid pool viis ja kestsid poole kaheteistkümneni öösel. Ometi o

[caption id="attachment_429600" align="alignnone" width="1282"] Mai Sarv. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Küsimuse peale, kas ta oleks nõus Lugemisloodi jaoks raamatutest rääkima, hakkab Lääne Elu kliendihaldur Mai Sarv kätega vehkima ja ütleb, et pole sada aastat ühtegi lugenud. Midagi üllatavat selles ei ole. Enam-vähem samasuguse vastuse annavad esimese hooga peaaegu kõik. Mis ei kõnele lugemuse kohta suurt midagi. Lugejatega on nagu sibulatega: kiht-kihilt koorides paljastub krehvtine sisu. Kaks sek

[caption id="attachment_453863" align="alignnone" width="1920"] Maris Loos. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Kui massöör ja keeletoimetaja Maris Loos esimesse klassi läks, hakkas õpetaja lastele tähti tutvustama. Loosi see hämmastas ja ajas teatavasse segadusse, sest temal oli selleks ajaks „Pipi Pikksukk” juba läbi loetud. „Pipi oli mu iidol, kes julgas ja jaksas kõike,” meenutab Loos. Lääne Elu toimetuses keeletoimetajat asendades on Loos üks väheseid, kellega saab raamatutest rääkida. Mitte et se

„See oli pidupäev, kui Loomingu Raamatukogu postkasti tuli,” meenutab Lääne Elu endine ajakirjanik ja kunagine peatoimetaja Lehte Ilves. Tõsi, see oli 1990. aastatel ja sellest ajast on üksjagu vett merre voolanud. Mitte et väljaanne ise kehvemaks oleks jäänud, aga lõpuks saavad riiulid täis ja seinad lõpevad otsa. Lugemise himu mitte. „Lugemine on mõnu,” ütleb Ilves. Sööd head toitu. Kuulad head muusikat. Loed head raamatut. Hea raamat on nagu gurmeeroog. Kuigi kogu aeg pole nii olnud. On olnud faasid.

[caption id="attachment_440824" align="alignnone" width="1920"] Lääne Elu peatoimetaja Aivar Õepa. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Lääne Elu peatoimetaja Aivar Õepa ei mäleta, kuidas ta tähed selgeks sai, aga nõks enne kooli oli ta juba kirglik lugeja. Lasteaias selleks erilisi tingimusi ei olnud, raamatuid oli riiulis vähe ja neiski pilte rohkem kui teksti, aga mis sa vaene hing hädaga ära teed. Tuli muganduda. Kui teised lapsed üksteist käratsedes taga ajasid, luges väike Aivar raamatuid. Kui need riiulist otsa said, pöördus poiss kasvataja poole, kes tõi kusagilt välja raske luksusväljaande, kriitpaberi peal ja puha. „Ühe päevaga ma seda läbi ei saanud,” meenutab Õepa. Jälle tuli julgus kokku võtta, kasvataja poole pöörduda ja küsida raamat koju. Võib vaid kujutleda ema näoilmet, kui laps tuli rühmast, rinna peal „Väike Volodja” – toekas köide Lenini lapsepõlvest. Õepa seda igatahes kirjeldada ei oska, aga silme ees on see tal tänini. „Väikese Volodja” luges

[caption id="attachment_452640" align="alignnone" width="1920"] Andres Kampmann. Foto Urmas Lauri[/caption] Oru kooli direktor Andres Kampmann kasvas üles raamatute keskel ja raamatukoguhoidjast ema lause „Jäägu või leivapäts ostmata, aga raamatud peavad riiulis olema!” saadavad teda tänini. Nagu ka see, et raamatuid ei tohi ära visata, valgugu need või riiulist põrandale. „Edasi kinkida võib,” ütleb Kampmann. Kampmanni lapsepõlvekodus oli kolm tuba ja kõik need olid raamatuid täis. „Voodi kõrval oli riiul ja kirjutuslaua kõrval oli riiul,” ütleb ta. Viimases olid igavad raamatud, et kahandada kiusatu

[caption id="attachment_424524" align="alignnone" width="1920"] Haapsalu algkooli direktor Malle Õiglas. Foto Kaire Reiljan[/caption] Kui Haapsalu algkooli direktor Malle Õiglas hakkab rääkima kohustuslikust kirjandusest, siis võiks ju arvata, et see käib ameti juurde. Aga ei. Õiglasel on sellega isiklik vahekord, kuigi klišee järgi tõmbab suurem osa inimesi kohustusliku kirjanduse kui kooliaegse igasuvise needuse peale nina vingu. Lugema õppis Õiglas hilja, igatahes tükk maad hiljem kui kaksikõde, aga lugemata ta olla ei saa. Kui tal on 15 minutit aega ja raamatupood läheduses, siis põikab ta sisse, leiab raamatu, loeb peatüki või paar ja satub nii üha uute lemmikute peale. Head raamatu