Silt: lugemislood

Kui keegi küsib, ja aeg-ajalt ikka küsib, mis on Oru kultuurisaali perenaise Viivika Orula lemmikraamat, siis mõtlema ta ei hakka ja vastust võlgu ei jää. Kümnendaks sünnipäevaks kinkis tädi talle Astrid Lindgreni „Bullerby lapsed” ja sest ajast on see teda saatnud: toosama 1970. aastal välja antud. Apelsinikollase kaane ja Ilon Wiklandi illustratsioonidega ning Vladimir Beekmani tõlkes. Kuigi räbalaks kulunud, loeb ta seda ikka ja jälle ning teab täpselt, kus see tal on. „Alt kolmas riiul ja vasakult nelja

[caption id="attachment_444420" align="alignnone" width="1772"] Karel Rahu.[/caption] Kui keegi Haapsalu raamatukoguhoidja Anni Kaasiku käest küsib, mida head ta viimasel ajal on lugenud, siis vastab ta esimese ropsuga, et ei midagi. Mis on sulaselge vale. Lugema õppis Kaasik viie-kuueselt ja sellest ajast peale pole ta raamatut käest saanud. Enne seda pidi ema talle õhtu-õhtult ette lugema „Savipoti-Tobi soovikaevu” ja hoidku jumal selle eest, et ükski sõna valesti oleks läinud. Lapsel oli raamat peas ja mingit tekstitäpsust võiks siiski eeldada. Teismelisena luges ta läbi Knut Hamsuni „Maa õnnistuse” ja Tammsaare „Tõe ja õiguse” – esimese hooga kaks esimest osa, et siis vaheldumisi Harry Potteri ja Remarque’i kallale söösta. Nii et lugenud ta on, aga läheb ju meelest maha. „See on nii raske, kui keegi küsib midagi head,” ütleb Kaasik. Aga küsitakse, alailma küsivad. Tema kui raamatukoguhoidja käest. Nii koostabki Kaasik nimekirju. Loetud raamatute nimekirju ja lugemata raamatute ni

Kui Martna ja Ridala kirikuõpetajal Küllike Valgul juhe kokku jookseb, siis haarab ta kopsaka kriminaalromaani järele, aga mitte ainult. Kokaraamat sobib ka. Veel parem oleks kaks ühes. Just sellise kaks ühes aarde leidiski ta hiljaaegu Haapsalu Coopist. Kordustrükina välja antud „Mõrvade ja armastuse retseptid” paelus Valku esialgu sõna „retseptid” pärast. Sellele jäi pilk peale, nii et Valk ostis raamatu ära. „Alles siis hakkasin vaatama, mis retseptid ma koju tõin,” ütleb ta. „Jube hea raamat.” Ausa

[caption id="attachment_447740" align="alignnone" width="1920"] Tiina Brock. Foto Kaire Reiljan[/caption] Küsin Läänemaa ühisgümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Tiina Brocki käest, kuidas ta iseloomustaks oma suhet raamatutega. „Minu ametis on mul raamatutega töösuhe,” vastab Brock. Olen ju isegi kokku puutunud eeldusega, mis eesti keele õpetajaid aksioomina saadab: et nad kõik loevad tohutult palju. „Loengi tohutult palju, aga mitte alati seda, mida tahaksin,” ütleb Brock. Kibe tõde on see, et eesti keele õpetajad loevad kohustuslikku kirjandust. Loevad ikka ja jälle, et loetut tunnis käsitleda. „Se

Kirjandust ja kirjanikke kipub ümbritsema mingi pühaduse, ülima vabaduse, loomingulise innustuse, juhitamatuse ja määratlematuse oreool. Nagu oleks kirjutamine alkeemiku salakamber: mingi arusaamatu protsess, mida aduvad ainult asjasse pühendatud ise ja tihtipeale ehk nemadki mitte. Suurem osa sellest on muidugi müüt. Enamjaolt on kirjutamine käsitöö, mitte inspiratsioon, natuke nippe ja trikke peale selle. 2021. aastal eesti keeles ilmunud romaanis „Aed” kasutab autor Marina Stepnova peegelpildis teksti, et loole lisatähendust anda. Norra nobelist Jon Fosse viskab ki

„Seda ma sirvin,” ütleb Haapsalu kultuurikeskuse direktor Gülnar Murumägi. Võtab virnast ühe raske köite teise järel. Lappab. Räägib. Kui tegin talle ettepaneku rääkida raamatuist, puikles Murumägi esiotsa vastu, aga mõte hakkas kibekiiresti jooksma. Ta nimetas „Kuristikku rukkis” – Ameerika kirjaniku Jerome David Salingeri kultusteost, mida on maailmas korduvalt välja antud ja müüdud kümneid miljoneid eksemplare. Noorena loetud „Kuristik rukkis” avaldas Murumäele tohutut mõju. „Mitte et

Endise kooliõpetaja ja kirgliku lugeja ning e-etteütluse kirjutajana suhtub 91aastane haapsallane Ellen-Velaine Jaks raamatutesse nagu oma lastesse. Lääne Elu toimetuse uksest sisse astunud, ulatab ta esimese asjana mulle „Tuulelohed” – prantsuse kirjaniku Romain Gary kolm aastat tagasi eesti keeles ilmunud romaani. „Ega teil seda ole?” küsib Jaks. „Ma ostan raamatuid ja mõnikord kingin edasi.” Raamatute krõbeda

Minnesotast pärit tõlkija ja luuletaja Adam Cullen õppis lugema igavusest. Arusaadavatel põhjustel juhtus see varakult, juba kolme-nelja aasta vanuses. 1986. aastal sündinud tulevane literaat kasvas üles maal üksiku lapsena, ümberringi maisipõllud ja mets. Lähim küla asus 20 minuti pikkuse autosõidu kaugusel. Lähimad naabrid elasid mõne kilomeetri kaugusel, aga läbikäimist ei olnud. Internetist poldud kuuldudki. Telekas küll oli, kolm-neli kanalit, aga seda ei olnud kombeks vaadata. Ainuke meelelahutus oli metsas hulkuda või lugeda. Sõbrad ja lapsepõlve mängukaaslased leidis Cullen endale raamatutest. Ta

[caption id="attachment_444420" align="alignnone" width="1772"] Karel Rahu[/caption] Eesti raamatu aasta pole veel õieti alatagi jõudnud, aga lemmikraamatu otsingud käivad täie hooga. Õpilaste lemmikraamat. Haapsallaste lemmikraamat. Eestlaste lemmikraamat. Linnapea selle või tolle lemmikraamat. Ega need vastused just huvitavad ole. Ikka midagi triviaalset, kulunut. Ise sellele küsimusele vastata ei oskaks. Pole kunagi osanud. Raamat pole kleit. Raamat pole kinga- või saapapaar. Ja eks needki lemmikud kulu aja jooksul viledaks. Ei saa eluaeg käia ühe ja sama kleidiga, kuigi mõnikord isegi tahaks. Ega lemmikraamatu jahis olegi midagi halba, kui ei jää varju ja tähelepanuta raamatu tegelik mõõt. Lemmik tähendab ikkagi teatavat mugavust, lõbu ja lusti, meelelahutust või ka -liigutust, aga tegelik mõõt on teine, sootuks midagi muud kui lapsepõlve „Kevade” või pitsid-satsid meeldib-ei meeldi skaalal. Ma ei saaks eales öelda, et prantsuse autori Jonathan Littelli „Eumeniidid” oleks mu lemmikraamat. M

[caption id="attachment_445163" align="alignnone" width="1920"] Aino Rakkaselg. Foto: Urmas Lauri[/caption] Niipea, kui 1937. aastal Kasari külas sündinud ja üles kasvanud Aino Rakkaselg tähed selgeks sai, ilmnes, et tegemist on kirgliku lugejaga. See hakkas silma ka kolhoosi brigadirist isale, kes ütles, et tüdruk, kas tead, härra Langel on riiulid raamatuid täis. Kodus raamatuid ei olnud. „Vaat ei olnud jah,” ütleb proua Rakkaselg. „Ei olnud poodi. Ja ega raha ka olnud.” Lähim suurem asula Lihula jäi 15 k