Silt: lugemislood

[caption id="attachment_462679" align="alignnone" width="1920"] Janne Tenson. Foto: Juhan Hepner[/caption] Iseenesest imelik, et raamatu lõhn ei ole Lugemisloodis kunagi jutuks tulnud. Ei tulnuks vist nüüdki, kui Haapsalu pearaamatukoguhoidja Janne Tenson poleks välja otsinud Mathura tõlgitud luulekogu. Õhuke vihk ingliskeelseid värsse oli nii minimalistlikult kaunis, et tegin midagi ebaharilikku. Või vähemasti midagi sellist, mida ma avalikus kohas ilmaski ei tee, salaja aga küll: ma nuusutasin raamatut. Tenson tegi selle peale suured silmad. Talle tuli ette nägu, nagu oleks ta millegagi vahele jäänud. Või… Igatahes oli ilmes midagi niisugust, et küsisin, kas tema raamatuid ei nuus

[caption id="attachment_462379" align="alignnone" width="1920"] Solveig Edasi. Erakogu[/caption] Lääne-Nigula valla haridusosakonna juhataja Solveig Edasi ütleb end igasuguse häbitundeta olevat omnivoori: kõigesööja, kes loeb palju ja läbisegi. Ju ses oma tõetera on, sest tal on alatihti pooleli mitu raamatut, nii et üks teist ega teine kolmandat sega. „Suudan end vastavalt meeleolule ümber lülitada,” ütleb ta. Ta on kaanest kaaneni läbi lugenud „Karutapja” – Läti eepose. Ta tsiteerib peast Jüri Üdi luuletusi, aga Kivirähki loeb ajalehest, eelistades romaanidele tema nädalalõpuveergu. Lapsena oli tema lemmik „Vanake Hottabõtš” juudi päritolu vene nõukogude lastekirjaniku Lazar Lagini sulest. „Hiljaaegu katsusin uuesti lugeda, aga ei suutnud,” ütleb ta. USA kirjaniku Stephenie Meyeri „Videviku” saaga viis hirmpaksu osa (ettevaatust – noortekas, kultus, vampiiriromaan!) luges ta läbi mullu suvel. Jõulukingiks tahaks ta aga hoopis Toivo Tänavsuu „Arstitudengipäevikut” – lugu s

[caption id="attachment_461859" align="alignnone" width="1920"] Elle Ljubomirov. Foto Juhan Hepner[/caption] Oru ja Risti hooldekodu juht Elle Ljubomirov teab end kogu aeg lugenud olevat. Ta ei mäleta, et oleks seda kunsti kunagi õppinud, küll aga mäletab ta, et luges. Juba enne kooli ja Noorte Häält. „Paremal pool servas oli veerg, mis mulle kangesti meeldis,” meenutab ta. Juba kooliskäijana võitis ta aja peale lugemise võistlusel teisi pika puuga. Üle viiekümnesed peaksid veel mäletama: tuli ette lug

[caption id="attachment_406079" align="alignnone" width="1920"] Jüri Mõniste. Urmas Lauri foto[/caption] Virtsu muuseumi juht ja kohaliku arenguseltsi esimees Jüri Mõniste ei mäleta, kuidas ta lugema õppis. Mingit raskust see talle igatahes ei valmistanud. Nii et toonase Virtsu kalatööstuse vastas asunud raamatukogu vahet vehkima hakkas ta üsna varakult, laenas teoseid kahe- ja kolmekaupa. „See komme on jäänud. Kui raamatukogust tulen, siis süli on täis,” ütleb ta. Ainult raamatukogu ise ei asu enam kunagise kalatööstuse vastas, vaid koolimajas. Küll aga mäletab Mõniste, kuidas ta hädas klassivenda nii teises-kolmandas klassis lugema õpetas. „Temal oli see väga vaevaline ja mina ei saanud aru, kuidas inimene lugeda ei mõista,” meenutab ta. Istusid siis kahekesti klassi

[caption id="attachment_461200" align="alignnone" width="1920"] Kaja Klettenberg. Foto Juhan Hepner.[/caption] Lääne Elu endine kuulutuste vastuvõtja ja ajalehe üks kauaaegsemaid töötajaid Kaja Klettenberg ei tahtnud sugugi lugema õppida. „Oi, see läks vaevaliselt, seda mäletan selgesti,” ütleb ta. Koolis ta veel ei käinud, istus, aabits põlvede peal. „Ema istus kõrval. Mina pidin veerima. Ei tahtnud sugugi. Tuli janu. Kõht läks tühjaks,” meenutab ta. Läbi häda lugema ta küll õppis, aga ainu

Jaan Poska gümnaasiumi 11. klassi õpilane Annika Leito on küll Tartus sündinud ja kasvanud, kuid Läänemaa pole talle võõras: Haapsalus ja Puises vanaisa juures on ta veetnud suure osa igast suvest. Haapsalus üles kasvanud ema väitel õppis tüdruk lugema väga noorelt. „Ema mäletab, et nelja-aastaselt. Mina ei mäleta,” ütleb Annika. Igatahes enne kooli lasteaias ta juba luges, sedavõrd, et täiskasvanud ei pidanud vajalikuks last eraldi lugema utsitada. „Vennale küll mõni kord öeldi, et loe ka. Minule ei öelnud keegi. Nähti, et istub, raamat käes, ju saab hakkama,” meenutab Annika. Üks varasemaid lugemisega seonduvaid mälupilte on tal sellest, kuidas ta kaks aas

[caption id="attachment_460507" align="alignnone" width="1920"] Anu Korb. Foto: Eesti rahvaluule arhiiv[/caption] Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivi emeriitteadur Anu Korb hakkas haapsallaseks alles pensionipõlves. Läänemaaga on ta aga olnud lapsest saadik seotud: tema isakodu asus Võntkülas ning seal veetis tüdruk suure osa lapsepõlvesuvedest. Õde olla lugema hakanud juba nelja-aastaselt, aga millal Anu ise lugema õppis, seda ta täpselt ei mäleta. Ju siis polnud see märkimisväärne pingutus. „Ei mäleta

[caption id="attachment_460102" align="alignnone" width="1920"] Liina Saarlo. Foto Olha Petrovych[/caption] Millised raamatud ta täpselt esimesena läbi luges, pole Eesti kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivi vanemteaduril Liina Saarlol enam meeles. Igatahes olid need lasteraamatud, pehmete kaantega vihud, nagu neid nõuka ajal hulgi välja anti, kuid polnud „Saja rahva lood”, mille kätte tuli järg mõnevõrra hiljem ja mis meeldisid üliväga. Igal juhul tuli lugemine koolieelikust tüdrukuni algul aeglaselt – „m

Viimasel ajal on vabakutseline kultuuritöötaja Liina Valdre sukeldunud uuemasse lastekirjandusse, mis on viinud selleni, et tema äsja kolmeaastaseks saanud pojal Paulil on kodus juba muljetavaldav raamatukogu. Kolmandaks sünnipäevaks sai Paul Ellen Niidu „Onu Ööbiku Öösorri tänavast” ning „Suure maalritöö” – viimane on poisil peaaegu peas. Kertu Sillaste „Pannkoogiraamatut” võib ta kuulata õhtute kaupa. Valdre ootab aga juba kannatamatult aega, et lapsele Muumiorgu tutvustada. Kuigi Paul unejututa magama ei jää, ei mäleta Valdre, et temale lapsena ette oleks loetud. Küllap loeti, sest armastuse raamatute vastu sai temagi kaasa kodust. Raamatuid oli nii p

[caption id="attachment_459539" align="alignnone" width="1920"] Piret Miina Roberg. Foto erakogu[/caption] Kuigi vabakutseline fotograaf ja tarbegraafik Piret Roberg luges enne kooli valimatult ja ahnelt kõike, mis ette sattus, sai temast edaspidi hoopis nõudlik sõnamekkija. Kui keegi peaks küsima, mis on tema kõige suurem patt, siis vastaks Roberg sekunditki mõtlemata, et raamatukokku tagastamisega viivitamine. Esiteks käitub ta raamatukogus nagu näljane toidupoes: tahaks kõike ja palju. Teiseks loeb ta raamatuid, nagu mekiks gurmeerooga: sõna-, lause- ja lõigukaupa. Rootsi kirjaniku Stig Claessoni teost „Sina maga,