Silt: lugemislood

[caption id="attachment_452640" align="alignnone" width="1920"] Andres Kampmann. Foto Urmas Lauri[/caption] Oru kooli direktor Andres Kampmann kasvas üles raamatute keskel ja raamatukoguhoidjast ema lause „Jäägu või leivapäts ostmata, aga raamatud peavad riiulis olema!” saadavad teda tänini. Nagu ka see, et raamatuid ei tohi ära visata, valgugu need või riiulist põrandale. „Edasi kinkida võib,” ütleb Kampmann. Kampmanni lapsepõlvekodus oli kolm tuba ja kõik need olid raamatuid täis. „Voodi kõrval oli riiul ja kirjutuslaua kõrval oli riiul,” ütleb ta. Viimases olid igavad raamatud, et kahandada kiusatu

[caption id="attachment_424524" align="alignnone" width="1920"] Haapsalu algkooli direktor Malle Õiglas. Foto Kaire Reiljan[/caption] Kui Haapsalu algkooli direktor Malle Õiglas hakkab rääkima kohustuslikust kirjandusest, siis võiks ju arvata, et see käib ameti juurde. Aga ei. Õiglasel on sellega isiklik vahekord, kuigi klišee järgi tõmbab suurem osa inimesi kohustusliku kirjanduse kui kooliaegse igasuvise needuse peale nina vingu. Lugema õppis Õiglas hilja, igatahes tükk maad hiljem kui kaksikõde, aga lugemata ta olla ei saa. Kui tal on 15 minutit aega ja raamatupood läheduses, siis põikab ta sisse, leiab raamatu, loeb peatüki või paar ja satub nii üha uute lemmikute peale. Head raamatu

  [caption id="attachment_417545" align="alignnone" width="1308"] Diana Ots. Erakogu[/caption] Kuigi Lääne-Nigula raamatukoguhoidja Diana Ots teadis juba lapsena, et temast saab bibliotekaar, keeldus ta lugema õppimast. Korralikult selgeks sai ta selle kunsti alles teises või kolmandas klassis. Miks nii hilja? „Mind ei huvitanud,” ütleb Ots lühidalt. Kasvanud üles alevikus, oli ta õuelaps. „Olin kogu aeg õues. Lugeda ma ei tahtnud,” ütleb ta. Koolis pidi, aga kui keegi sunnib, siis tema ei taha j

[caption id="attachment_450811" align="alignnone" width="1920"] Marju Heldema. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Kui Haapsalu kutsehariduskeskuse käsitööõpetaja Marju Heldema oli kuueaastane, hakkas õde teda lugema õpetama. Väike Marju torkas näpud kõrva ja huilgas kõva häälega, et vähimgi tarkuseiva pärale ei jõuaks. „Aga siis läksin nullklassi ja oligi minuga kõik,” ütleb ta. „Sain lugemisele pihta ja elu läks toredaks.” Arvatavasti alustas ka tema Julius Oro „Munast” või Heljo Männi „Karu-aabitsast” – kes seda enam mäletab, aga Viivi Luige „Seitsmenda rahukevade” luges ta l

Võtnud ette „Vanad beibed metsa sees” – Kanada kirjaniku ja mitme hoiatusromaani autori Margaret Atwoodi tänavu ilmunud jutukogu –, tundsin ühtäkki kerget pelgust. Et ei julgegi lugeda. Ei tahagi teada. Sest kellele meeldiks sünged ennustused? Kellelegi ei meeldi, selge see. Tahaks rahus elada. Intrigeeriva pealkirjaga kogumik „Vanad beibed metsa sees” on pöörane ja lõbus, vahe nagu fileerimisnuga, irooniline ja leebe. Atwood räägib nagu vana tark naine. Mida ta ju ongi. Veider, et vana targa naise kohta ei leidu eesti keeles õieti ühtegi sõna. Emake ehk, aga mööndustega. Selle järgi peaks vanal targa

[caption id="attachment_416720" align="alignnone" width="1920"] Krista Kumberg. Foto Andra Kirna[/caption] „Ikka jõuan. Raskustega, aga jõuan,” vastab Haapsalu lasteraamatukoguhoidja Krista Kumberg küsimusele, et kas ta üldse jõuab peale lasteraamatute midagi lugeda. Eesti parima lastekirjandusetundja ja peaaegu et ainukese kriitikuna teab ta lastekirjandusest kõike, nii oma- kui ka võõramaisest, ning oskab une pealt igaühele pihku pista sobiliku teose. Kumbergi töölaual peesitab „Rambo” – Nadja Sumaneni noorteromaan. „Rambot” soovitaks ta südamerahuga igale põhikoolipoisile ja soovitab ka. „Selliseid raamatuid on väga vähe. Väga vähe,” märgib Kumberg. Just selles eas poistele. Muidugi ei ole „Rambo” Kumbergi töölaual pooleli. Tal on küll bussiraamatud ja öökapiraamatud ja vahest ka

Kui keegi küsib, ja aeg-ajalt ikka küsib, mis on Oru kultuurisaali perenaise Viivika Orula lemmikraamat, siis mõtlema ta ei hakka ja vastust võlgu ei jää. Kümnendaks sünnipäevaks kinkis tädi talle Astrid Lindgreni „Bullerby lapsed” ja sest ajast on see teda saatnud: toosama 1970. aastal välja antud. Apelsinikollase kaane ja Ilon Wiklandi illustratsioonidega ning Vladimir Beekmani tõlkes. Kuigi räbalaks kulunud, loeb ta seda ikka ja jälle ning teab täpselt, kus see tal on. „Alt kolmas riiul ja vasakult nelja

[caption id="attachment_444420" align="alignnone" width="1772"] Karel Rahu.[/caption] Kui keegi Haapsalu raamatukoguhoidja Anni Kaasiku käest küsib, mida head ta viimasel ajal on lugenud, siis vastab ta esimese ropsuga, et ei midagi. Mis on sulaselge vale. Lugema õppis Kaasik viie-kuueselt ja sellest ajast peale pole ta raamatut käest saanud. Enne seda pidi ema talle õhtu-õhtult ette lugema „Savipoti-Tobi soovikaevu” ja hoidku jumal selle eest, et ükski sõna valesti oleks läinud. Lapsel oli raamat peas ja mingit tekstitäpsust võiks siiski eeldada. Teismelisena luges ta läbi Knut Hamsuni „Maa õnnistuse” ja Tammsaare „Tõe ja õiguse” – esimese hooga kaks esimest osa, et siis vaheldumisi Harry Potteri ja Remarque’i kallale söösta. Nii et lugenud ta on, aga läheb ju meelest maha. „See on nii raske, kui keegi küsib midagi head,” ütleb Kaasik. Aga küsitakse, alailma küsivad. Tema kui raamatukoguhoidja käest. Nii koostabki Kaasik nimekirju. Loetud raamatute nimekirju ja lugemata raamatute ni

Kui Martna ja Ridala kirikuõpetajal Küllike Valgul juhe kokku jookseb, siis haarab ta kopsaka kriminaalromaani järele, aga mitte ainult. Kokaraamat sobib ka. Veel parem oleks kaks ühes. Just sellise kaks ühes aarde leidiski ta hiljaaegu Haapsalu Coopist. Kordustrükina välja antud „Mõrvade ja armastuse retseptid” paelus Valku esialgu sõna „retseptid” pärast. Sellele jäi pilk peale, nii et Valk ostis raamatu ära. „Alles siis hakkasin vaatama, mis retseptid ma koju tõin,” ütleb ta. „Jube hea raamat.” Ausa

[caption id="attachment_447740" align="alignnone" width="1920"] Tiina Brock. Foto Kaire Reiljan[/caption] Küsin Läänemaa ühisgümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Tiina Brocki käest, kuidas ta iseloomustaks oma suhet raamatutega. „Minu ametis on mul raamatutega töösuhe,” vastab Brock. Olen ju isegi kokku puutunud eeldusega, mis eesti keele õpetajaid aksioomina saadab: et nad kõik loevad tohutult palju. „Loengi tohutult palju, aga mitte alati seda, mida tahaksin,” ütleb Brock. Kibe tõde on see, et eesti keele õpetajad loevad kohustuslikku kirjandust. Loevad ikka ja jälle, et loetut tunnis käsitleda. „Se