Silt: lugemislood

[caption id="attachment_406079" align="alignnone" width="1920"] Jüri Mõniste. Urmas Lauri foto[/caption] Virtsu muuseumi juht ja kohaliku arenguseltsi esimees Jüri Mõniste ei mäleta, kuidas ta lugema õppis. Mingit raskust see talle igatahes ei valmistanud. Nii et toonase Virtsu kalatööstuse vastas asunud raamatukogu vahet vehkima hakkas ta üsna varakult, laenas teoseid kahe- ja kolmekaupa. „See komme on jäänud. Kui raamatukogust tulen, siis süli on täis,” ütleb ta. Ainult raamatukogu ise ei asu enam kunagise kalatööstuse vastas, vaid koolimajas. Küll aga mäletab Mõniste, kuidas ta hädas klassivenda nii teises-kolmandas klassis lugema õpetas. „Temal oli see väga vaevaline ja mina ei saanud aru, kuidas inimene lugeda ei mõista,” meenutab ta. Istusid siis kahekesti klassi

[caption id="attachment_461200" align="alignnone" width="1920"] Kaja Klettenberg. Foto Juhan Hepner.[/caption] Lääne Elu endine kuulutuste vastuvõtja ja ajalehe üks kauaaegsemaid töötajaid Kaja Klettenberg ei tahtnud sugugi lugema õppida. „Oi, see läks vaevaliselt, seda mäletan selgesti,” ütleb ta. Koolis ta veel ei käinud, istus, aabits põlvede peal. „Ema istus kõrval. Mina pidin veerima. Ei tahtnud sugugi. Tuli janu. Kõht läks tühjaks,” meenutab ta. Läbi häda lugema ta küll õppis, aga ainu

Jaan Poska gümnaasiumi 11. klassi õpilane Annika Leito on küll Tartus sündinud ja kasvanud, kuid Läänemaa pole talle võõras: Haapsalus ja Puises vanaisa juures on ta veetnud suure osa igast suvest. Haapsalus üles kasvanud ema väitel õppis tüdruk lugema väga noorelt. „Ema mäletab, et nelja-aastaselt. Mina ei mäleta,” ütleb Annika. Igatahes enne kooli lasteaias ta juba luges, sedavõrd, et täiskasvanud ei pidanud vajalikuks last eraldi lugema utsitada. „Vennale küll mõni kord öeldi, et loe ka. Minule ei öelnud keegi. Nähti, et istub, raamat käes, ju saab hakkama,” meenutab Annika. Üks varasemaid lugemisega seonduvaid mälupilte on tal sellest, kuidas ta kaks aas

[caption id="attachment_460507" align="alignnone" width="1920"] Anu Korb. Foto: Eesti rahvaluule arhiiv[/caption] Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivi emeriitteadur Anu Korb hakkas haapsallaseks alles pensionipõlves. Läänemaaga on ta aga olnud lapsest saadik seotud: tema isakodu asus Võntkülas ning seal veetis tüdruk suure osa lapsepõlvesuvedest. Õde olla lugema hakanud juba nelja-aastaselt, aga millal Anu ise lugema õppis, seda ta täpselt ei mäleta. Ju siis polnud see märkimisväärne pingutus. „Ei mäleta

[caption id="attachment_460102" align="alignnone" width="1920"] Liina Saarlo. Foto Olha Petrovych[/caption] Millised raamatud ta täpselt esimesena läbi luges, pole Eesti kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivi vanemteaduril Liina Saarlol enam meeles. Igatahes olid need lasteraamatud, pehmete kaantega vihud, nagu neid nõuka ajal hulgi välja anti, kuid polnud „Saja rahva lood”, mille kätte tuli järg mõnevõrra hiljem ja mis meeldisid üliväga. Igal juhul tuli lugemine koolieelikust tüdrukuni algul aeglaselt – „m

Viimasel ajal on vabakutseline kultuuritöötaja Liina Valdre sukeldunud uuemasse lastekirjandusse, mis on viinud selleni, et tema äsja kolmeaastaseks saanud pojal Paulil on kodus juba muljetavaldav raamatukogu. Kolmandaks sünnipäevaks sai Paul Ellen Niidu „Onu Ööbiku Öösorri tänavast” ning „Suure maalritöö” – viimane on poisil peaaegu peas. Kertu Sillaste „Pannkoogiraamatut” võib ta kuulata õhtute kaupa. Valdre ootab aga juba kannatamatult aega, et lapsele Muumiorgu tutvustada. Kuigi Paul unejututa magama ei jää, ei mäleta Valdre, et temale lapsena ette oleks loetud. Küllap loeti, sest armastuse raamatute vastu sai temagi kaasa kodust. Raamatuid oli nii p

[caption id="attachment_459539" align="alignnone" width="1920"] Piret Miina Roberg. Foto erakogu[/caption] Kuigi vabakutseline fotograaf ja tarbegraafik Piret Roberg luges enne kooli valimatult ja ahnelt kõike, mis ette sattus, sai temast edaspidi hoopis nõudlik sõnamekkija. Kui keegi peaks küsima, mis on tema kõige suurem patt, siis vastaks Roberg sekunditki mõtlemata, et raamatukokku tagastamisega viivitamine. Esiteks käitub ta raamatukogus nagu näljane toidupoes: tahaks kõike ja palju. Teiseks loeb ta raamatuid, nagu mekiks gurmeerooga: sõna-, lause- ja lõigukaupa. Rootsi kirjaniku Stig Claessoni teost „Sina maga,

Haapsalu raamatukoguhoidja Anželika Lauri mäletab, kuidas ta arvutama õppis. Lugeda on ta osanud kogu aeg. Vähemalt ei mäleta ta, et ei oleks. Seitsme-kaheksa-aastaselt raamatukogust tulnud, tundus talle, et kodu on liiga kaugel. Nii istuski ta sinnasamma Linnamäe raamatukogu trepi peale maha, luges raamatu läbi ja viis tagasi. Raamatukoguhoidja ei uskunud, aga esitanud paar-kolm küsimust sisu kohta, leppis ja andis veel paar köidet lugeda. Lauri istus jälle trepi peale, luges raamatud

[caption id="attachment_458675" align="alignnone" width="1440"] Krista Esta. Foto: erakogu[/caption] Haapsalust pärit reisikorraldaja Krista Esta hakkas lugema kolmeaastaselt. „Kuidas, seda ei tea keegi,” ütleb ta. Ühel heal päeval lihtsalt selgus, et laps oskab lugeda. Vendade Grimmide kirja pandud ja Siima Škopi illustreeritud „Lumivalgekese” ning Silvi Väljali „Jussikese seitsme sõbraga” algust teinud, jätkas ta „Midrimaaga” – parajalt paksu värssjutustusega Ellen Niidu sulest. Siis võttis ett

[caption id="attachment_444420" align="alignnone" width="1772"] Joonistus: Karel Rahu[/caption] Miks kirjanik kirjutab? Kellele ta kirjutab? Lihtsad küsimused. Kes teaks seda paremini kui mõni asjaosaline ise. Oma esseekogumikus „Tehingud surnutega” üritab Kanada kirjanik Margaret Atwood selgust saada, miks kirjanikud kirjutavad, aga tõdeb, et ei tea, mis sunnib täiemõistuslikke inimesi hülgama kindla pinna ja veetma tervet elu, kirjeldades isikuid, keda pole olemas. Vastust teadmata loeb Atwood siiski üles mõned võimalikud põhjused. Et õigustada oma läbipõrumist koolis. Et võita ühe teatud naise armastus. Et võita ükskõik millise na