Silt: kes selle tamme istutas
Kes selle tamme istutas: kiikuvad kurekellad
Õitsevad ühed mu aialemmikud – lõbusad ja mitmevärvilised kurekellad. See taimeperekond on eesti keeles ja isegi pea igas murdes saanud oma nime kurgede järgi – rahvasuu nimetab neid lilli paikkonnast olenevalt veel ka kuresaabasteks ja kurekingadeks, kurekuppudeks ja kurekübarateks. Aga nende lillede ladinakeelne nimi Aquilegia on tuletatud ladinakeelsest sõnast aquila, mis tähendab kotkast. Suured ja ilusad linnud mõlemad. Et kurekella õisi vaadates võib mõte minna lindudele, pole tegelikult väga üllatav, sest enamiku kurekellaliikide õitel on küljes väikesed vahvad nokad või kannused. Ning kõrgematel liikidel kiiguvad need õied ebatavaliselt pikkade paljaste õievarte ülaosas, mis võib tõesti meenutada kurgede pikki peeneid jalgu.
Kurekellad kasvavad põhjapoolkera parasvöötme loodKes selle tamme istutas: kõiksugused kivirikud
Ma ei ole üldse kindel, kas on hea mõte hakata kivirikest lugu kirjutama. Aga samas vaatan peenral täisõies olevaid Arendsi kivirikke (Saxifraga x arendsii) ja tunnen, et ilma kohe kuidagi ei saa. Kuigi see on tänamatu töö ja ma äärmisel juhul jõuan oma leheveerul anda vaid väga piiratud ülevaate neist toredaist ja dekoratiivseist taimedest.
Kivirike perekonnas (Saxifraga) on ju ligemale 500 liiki! Ja see kivirik, mille kõik aiapidajad kivirikuna ära tunnevad, on ainult üks neist viiesajast – Arendsi kivirik. Kõige aretatum, kõige sordirohkem, kõige värviküllasem, igas aias olemas. Õitseb praegKes selle tamme istutas: karvased karukellad
Kevad muudkui kappab edasi, ja ma avastasin eile, et karukellad on varsti juba õitsemist lõpetamas, aga mina polegi neist veel kirjutanud! Ometi on karukellad (Pulsatilla) põnev taimeperekond hulga vahvate liikidega, millest mitut kasvatatakse ka koduaedades. Eriti väärtuslikuks teeb karukellad minu meelest veel see, et aias nende eri liike kombineerides saab karukellailu venitada rohkem kui kahe kuu pikkusele perioodile.
Minul näiteks hakkas juba paar nädalat pärast lume sulamist koos teiste kõige-kõige varasemate kevadlilledega õitsema samuti ülivarajane slaavi karukell (Pulsatilla slavica<Kes selle tamme istutas: kõik need kevadised floksid
Kes selle tamme istutas: kevadised ja muud maranad
[caption id="attachment_448679" align="alignnone" width="1920"]
mägimaran ’Goldrausch’ (Potentilla crantzii). Aidi Vallik[/caption]
Mu kiviktaimlas õitsevad juba umbes kuu aega kaks kirgast kollaseõielist padjandit: kevadine maran (Potentilla verna) ja mägimaran ’Goldrausch’ (Potentilla crantzii). Muudkui õitsevad ja õitsevad, näitamata veel erilisi väsimuse märke. Siin on üks põhjus kindlasti selleaastane pikkade külmaperioodidega kevad. Vähemalt ma ei mäleta, et varasematel aastatel need maranad nii pikalt oleksid ilutsenud. Kuigi mõlemad alustavad tavapäraselt üsna varakult: kevadine maran umbes koos kõige varasemate krookustega ja mägimaran hiljemalt sinilillede puhkemise aegu. Ajal, kui kiviktaimlates pole toimunud veel tavapärast maikuist õieplahvatust, kus aubrieetad, kivirikud ja erinevad kevadel õitsevad floksid kivid ja kruusa oma värviliste õiepilvede alla matavad, püüavad need maranakesed oma rõõmsate erekollaste õitega seal kogu tähelepanu. Sel
mägimaran ’Goldrausch’ (Potentilla crantzii). Aidi Vallik[/caption]
Mu kiviktaimlas õitsevad juba umbes kuu aega kaks kirgast kollaseõielist padjandit: kevadine maran (Potentilla verna) ja mägimaran ’Goldrausch’ (Potentilla crantzii). Muudkui õitsevad ja õitsevad, näitamata veel erilisi väsimuse märke. Siin on üks põhjus kindlasti selleaastane pikkade külmaperioodidega kevad. Vähemalt ma ei mäleta, et varasematel aastatel need maranad nii pikalt oleksid ilutsenud. Kuigi mõlemad alustavad tavapäraselt üsna varakult: kevadine maran umbes koos kõige varasemate krookustega ja mägimaran hiljemalt sinilillede puhkemise aegu. Ajal, kui kiviktaimlates pole toimunud veel tavapärast maikuist õieplahvatust, kus aubrieetad, kivirikud ja erinevad kevadel õitsevad floksid kivid ja kruusa oma värviliste õiepilvede alla matavad, püüavad need maranakesed oma rõõmsate erekollaste õitega seal kogu tähelepanu. SelKes selle tamme istutas: nartsissid
Nagu tulbid, nii ka nartsissid on nüüd umbes oma õitsemise keskpaigas – need kõige varasemad liigid või sordid on juba õitsemisega lõpule jõudnud, samal ajal kui keskmise õitseajaga sordid täidavad peenraid oma kirevate värvidega. Hilised nartsissisordid, näiteks poeedinartsisside sordirühmast, alles ootavad oma korda, pungad paisumas.
Nartsissid on Vahemere mailt, Kesk-Euroopast ja Lähis-Idast pärit umbes 60 liigiga taimeperekond, mis on tulpide sarnaselt leidnud tee iluaedadesse juba keskajal. Eestis hakati nartsisse kasvatama mõisaaedades 18. sajandi alguses. Nii ongi nartsissidest saanud tulpideKes selle tamme istutas: lõokannused
Üsna samal ajal, kui varaseimad tulbid aias puhkevad, saabub ka lõokannuste aeg. Tõsi, nii vara puhkevad peenral või pargis alles hariliku lõokannuse (Corydalis solida) sordid, mida on ootamatult palju. Kuid magunaliste sugukonda (kes peale taimegeneetikute oskaks eales arvata, et need väikeste torujate õite kobaratega kaunid kribud on sugulased suurte ja uhkete ida- või kukemagunatega?) kuuluvas lõokannuste perekonnas on tervelt umbes 400 liiki eri lõokannuseid. Neist osa on küll nüüd eraldatud eraldi kuldkannuste (Pseudofumaria) perekonda, aga lõo- ja kulKes selle tamme istutas: forsüütiad
Harjusin juba aias käima, nina peaaegu vastu maad, et mingi uus sinililleke, võrkiiris, lumikelluke või krookusepoiss märkamata ei jääks. Need varased sibullilled on ju kõik madalukesed, nende õie täpsemaks imetlemiseks peab ikka küürutama. Nii siis käisin ja küürutasin, kuni ühekorra end sirgu ajades märkasin pilgu kõrgemale tõsta ja ennäe – mu Mandžuuria forsüütia on üleni kuldne, üleni õide puhAidi Vallik: märtsikellukesed
Kevadel varakult õitsevate lillede hulgast on lumikellukeste kõrval üks tuntumaid ja armastatumaid kevadine märtsikelluke (Leucojum vernum). Tegelikult on lumikelluke ja märtsikelluke lausa sugulased, sest mõlemad kuuluvad amarülliliste sugukonda. Perekonnad on neil muidugi erinevad, ja lumikelluke puhkeb ka paar nädalat varem õide. Märtsikelluke on hilisem. Kuid seda korvavad tema palju suuremad õiekellukad, mille kroonlehtede tipus olenevat sordist võib leida nii kollaseid kui ka rohelisi täppe.
Kevadine märtsikelluke kasvab umbes 20-25 cm kõrguseks ja õitseb meie aedades märtsis-aprillis, nagu temAidi Vallik: krookused
Alles siis, kui oleme ära näinud lumikellukesed, ümaralehised alpikannid, lumekupud, Amuuri adoonised, võrkiirised ja sinililled, on lõpuks ka krookuste kord. Krookusi on õigupoolest palju liike, neid on kevadisi ja sügisesi, suurema- ja väiksemaõielisi. Kevadel õitsevail krookustel ilmuvad lehed koos õitsemisega, sügisel õitsevail on nii ja naa – kas sügisel koos õitsemisega või järgmisel kevadel ilma õiteta.
Igatahes teab ja tunneb rahvas enamasti just neid kevadel õitsevaid krookusi, sest sügisel õitsevaid liike ongi palju vähem ning need ei ole ka aedades väga levinud. Need, mida rahvasuu ekslikult sügiskrookusteks peab, on üheksal juhul kümnest hoopis harilikud sügislilled, hoopis teine liik. Kuid aiailu on muidugi mõlemast ja üks ei ole halvem teisest.
Krookused on pärit Iraanist ja Vahemere maadest, kuid selle paljud liigid on osutunud ka meie talvekliimas tõelisteks ellujääjateks. Peaaegu kõik kaubanduses ja aedades levivad krookused on külmakindlad ega karda m