Silt: kes selle tamme istutas

  Käes on aeg, kus peenardes annavad erinevates varjundites lillakaspunaseid ja roosasid toone kõrged kukeharjad. Olen neid oma aeda istutanud palju, et ka sügiseti ikka õitsejaid jaguks. Nende sügisepoolsete kukeharjade õitsemisaeg on ju rõõmustavalt pikk: osa liike ja sorte alustavad sellega juba juuli lõpus, osa augustis, kuid nende õitsemine kestab ka terve septembrikuu ning sageli oktoobriski. Kukeharjad niisiis rõõmustavad ja nuumavad mu silma üliväga, kuid nüüd neist kirjutades tunnen end siiski ebakindlalt. Seda sellepärast, et väga paljud kukeharjaliigid perekonnast Sedum on viimase kümne aasta jooksul tõmmatud selle põrguma taimegeneetika uute andmete pärast kukeharjade perekonnast välja ja rühmitatud hoopis kanaharjadeks (Phedimus), kikkaharja

[caption id="attachment_455781" align="alignnone" width="1075"] Päevakübar. Foto Tiina Kelviste[/caption] Et eelmisel laupäeval sai pikemalt juttu vesta siilkübaratest, siis nüüd võiks olla nende sugulaste päevakübarate (Rudbeckia) kord! Ka nemad on pärit Põhja-Ameerikast ning õigupoolest on siilkübarad ja päevakübarad omavahel nii sarnased, et varem neid peetigi üheks ja samaks perekonnaks. Alles päris viimastel aastakümnetel on taimegeneetikud järeldusele jõudnud, et nii see tegelikult ei ole. Eks ole päevakübarate mitu liiki ammusest ajast Eesti aedade augustikuised lemmikud ja kõigil vanaema aiast meele

Mul on siilkübaratega omapärane armastuse ja vihkamise suhe. Ma sulan ja heldin, kui nad suve teisel poolel peenras oma armsad suured erksavärvilised õied avavad ja ma ei väsi imetlemast, kui elegantselt õõtsuvad need õied pikkade paljaste õievarte otsas lehestiku kohal – mõnikord isegi lausa 90 cm kõrgusel, vajamata seejuures mingit toestamist. Ning ma peaaegu et katkun omal juuksed peast, kui jälle selgub, et üks või teine siilkübarapuhmas hakkab hääbuma ja vajab noorendamist – sest jagamise ning

[caption id="attachment_454910" align="alignnone" width="1920"] Aed-leeklill. Foto: Järvselja metskond[/caption] Ma mäletan küll, et kirjutasin juba kevadel floksidest – aga neist kevadel õitsevatest liikidest. Suvistest kõrgetest floksidest polnud siis veel mõtet juttu teha, aga nüüd on, sest nüüd nad õitsevad! Flokside taimeperekonda Phlox kuulub ligemale 60 väga erineva kasvukuju, õiesuuruse ja õitsemisajaga liiki, millest suur osa õitseb kevadel, väiksem osa suve teisel poolel ning osa liike on isegi lausa üheaastased. Näiteks on üheaastane meiegi seemnepoodidest tuttav suvileeklill Phlox drummondii, mille sordid kasvavad madala padjandina ja on väga värvikirevad. Need vajavad küll aprillikuist ettekülvi tuppa aknalauale või kasvuhoonesse ning peenrasse istutatakse noored taimed juba pärast öökülmade möödumist. Kui see natuke tülikas ettekasvatamise moment välja arvata, on nad väga vahva valik kuskile peenraserva, mis näiteks pärast tulpide äraõitse

Kellele ei meeldiks kellukad? Nende iseloomuliku kujuga õites on midagi hingeliigutavat ja armsat. Nad kasvavad nii looduses kui ka aedades, nad ei ole invasiivsed ega lämmata teisi taimi. Ei külva ennast nagu põrgulised (enamasti) ja kestavad vaasis uskumatult kaua. Armastus igasuguste kellukate vastu on saatnud mind peaaegu terve mu aiandusliku ajaloo jooksul ning alati on nad mu aias olnud ja õitsenud, pakkunud silmailu, rõõmu, kogemusi ja ka õppetunde. Kellukad on iseenesest väga suur taimeperekond Campanul

Mõnikord käib mul suuremate aiatööde juures abiks sõbranna, kes elab küll kortermajas, aga oma ülimalt aiandusliku lapsepõlvekodu mõjutusel tahaks nüüd, kui lapsed on suureks kasvatatud ja aega rohkem, vahepeal sõrmed mulda panna, midagi kaevata, istutada või rohida. Meie ühised tööpäevad on lustlikud ja viljakad ning mööduvad enamasti täielikus teineteisemõistmises, välja arvatud siis, kui millalgi pärast jaanipäeva mu paljud erinevad naisenõgesed oma puhmad laiaks sirutavad ning täidavad peenardes viimasedki vahekohad siniste, violetsete, valgete või mõnel juhul ka roosade laialivalguvate p

Kui nüüd kohe minna ja maha lõigata need ära õitsenud õisikud, mis peaaegu märkamatult suurteks seemnepeakobarateks on muutunud, siis paari nädala pärast näeksime juba uusi õisi, mõtlesin täna paduvihmas aias ringi ragistades, kui käisime sõbrannaga tema õhtuse peo ruumi dekoreerimiseks erinevaid lilli lõikamas. Lupiinid on nimelt lõpetamas. Suuremad ja kõrgemad peaõisikud on asunud seemneid kasvatama, aga alumistest kõrvalharudest kasvanud väiksemad õisikud veel ilutsevad. Just paras aeg kääridega esimene ring üle käia ja katkestada taimel see seemnete küpsetamise tsükkel. Siis juhtub see, et taim hakkab kiiresti looma uusi kõrvalõisikuid, mis on suutelised õitsema veel mitu nädalat. Ja mõni uuem sort on võimeline edasi põrutama kuni suve lõpuni. Nii avastasin eelmisel suvel üllatusega, et aeda toodud uue hübriidse „Mini Gallery” sordiseeria lupiinid reageerivad ära õitsenud õisikute jooksvale mahalõikamisele üha uute uhkete õisikute kasvatamisega. Nii olidki

[caption id="attachment_452691" align="alignnone" width="1920"] Foto Shutterstock[/caption] Mooses karjatses oma äia, Midjani preestri Jitro pudulojuseid. Kord ta ajas pudulojused kõrve taha ja jõudis Jumala mäe Hoorebi juure. Seal ilmutas ennast temale Jehoova ingel tuleleegis keset kibuvitsapõõsast, ja ta vaatas, ja ennäe, kibuvitsapõõsas põles tules, aga kibuvitsapõõsas ei põlenud ära! Ja Mooses mõtles: „Ma põikan kõrvale ja vaatan seda suurt nägemust, miks kibuvitsapõõsas ära ei põle!” Kui Jehoova nägi, et ta pöördus vaatama, siis Jumal hüüdis teda kibuvitsapõõsast ja ütles: „Mooses, Mooses!” Ja tema vastas: „Siin ma olen!” (II Mo 3, 1–