Silt: kelli seiton

[caption id="attachment_294141" align="alignnone" width="1776"] Vaade Tel Avivile ja selle päeva vähemalt kümnes kiiruga klõpsatud selfi. Erakogu[/caption] „Oh, kindlasti Palestiina! Seal on maailma kõige sõbralikumad inimesed!” kuulen järjekordse reisil kohatud inimese käest vastuseks küsimusele, millisest riigist on tal kõige soojemad mälestused. Mulle meenuvad Palestiinaga hoopis vastupidised asjad: uudised konfliktidest, Palestiina kõrval asuva Iisraeli kohustuslik kolmeaastane ajateenistus või hoopis küsimus, kas Palestiina on ikka ametlikult riik. (Selle vastuse annab välisministeeriumi koduleht: Palestiina Omavalitsus (POV) on piiratud tegutsemisõigusega üksus ning seetõttu ei ole Eestil võimalik POVga suhelda kui suveräänse riigiga.) Palestiina külastus tuleb mul aga ette võtta ja sinna jõudmiseks maandun Iisraeli mitteametlikus pealinnas Tel Avivis. Mind tervitab päike, soe Vahemeri ja moodne linn, kus hinnad on enamasti kõrgemad kui Eestis. Kuna minu sihtkoht on Palestiina ala Jordani Läänekallas, siis hakkan kohe kiiresti turisti mängima. Kõlab küll veidralt, aga just seda ma tegema pean. Nimelt plaanin kümnepäevasest reisist seitse veeta Jordani Läänekaldal. See ei ole otseselt keelatud, aga võib tekitada probleeme, kui hakkan koju naasma. Tel Avivi lennujaama soovitatakse tulla viis-kuus tundi enne lendu, sest võib juhtuda, et sind suunatakse enne lennule lubamist eraldi turvakontrolli, kus vaadatakse läbi kogu su kaasas olev maine vara. Kõik selleks, et teha kindlaks, ega sa ometi Palestiina aladel ei käinud. On neid, kes on selle kontrolli pärast lennust maha jäänud, aga ka neid, kes Palestiina aladel käinuna ka kümneks aastaks Iisraeli sõidu keelu saanud, rääkimata kogu pildi- ja videomaterjali kustutamisest, mis nad reisil talletanud on.

[caption id="attachment_293335" align="alignnone" width="2000"] Kollaste kanistritega vee toomine on paljude Uganda laste
jaoks igapäevatöö. See pilt on tehtud Kampala külje all asuvas Nansana linnas. Kaev asub nende kivide taga. Erakogu[/caption] Uganda pealinnas Kampalas harjud kiiresti nii värvide, tähelepanu kui ka sellega, et sinu uueks nimeks saab Mzungu. Mida see tähendab ja millega tuleb Kampalas olles veel ära harjuda? Päev Kampalas algab kuumalt – jaanuaris on sooja ligi 30 kraadi – ja tolmuselt. Äärelinna tänavad on kitsad, künklikud ja asfalteerimata, mis tähendab, et mina, teised jalakäijad, mootorrattad, kanad, eeslid ja kes kõik veel, keerutame iga sammuga maast üles hunnikute viisi punast tolmu. Kohe hommikul näen esimest ugandalikku asja – kollast kanistrit. Enamasti on see mõne lapse käes või peas, kes sellega sihikindlalt kodu suunas liigub, vesi korgi vahelt välja tilkumas. Paljudes majades puudub veevärk ja seetõttu toovad pered oma joogi-, pesu- ja söögitegemise vee avalikest kaevudest. Enamasti on see just kooliealiste laste töö ja nad teevad selle ära hommikul enne tunde (sama pilt vaatab vastu muide ka Keenias). Neid tuhmkollaseid kanistreid näen palju, see paneb Eesti kraanidest voolavat vett veel eriti kõrgelt hindama.

[caption id="attachment_292545" align="alignnone" width="2000"] Piknik rahvuspargis. Giid on masai hõimust ja kannab neile omast punast rüüd. Foto: erakogu[/caption] Keenias ühistranspordiga sõites võib lühike teekond venida mitmetunniseks. Just niimoodi juhtub minuga teel Masai Mara rahvusparki elevantide, kaelkirjakute, lõvide ja teiste vägevate loomade juurde. Sõidu esimene ots asfaltteel läheb kiiresti. 100 kilomeetrit enne sihtkohta, Naroki linnas, vahetan minibussi ehk matatu väiksema sõiduki vastu. Ees ootav tee on asfaldita ja sarnaneb mõnel lõigul hoopis kivise jõepõhjaga, mida on jalgsi kiirem läbida kui autoga. Kuna suurem osa turiste jõuab rahvusparki Nairobist startinud turistibussidega ja asustus on hõre, siis ei ole sel teel ka piisavalt sõitjaid, et minibussil sõit ära tasuks. Tuleb istuda pisikesse Toyota Yarisesse, mis matatu rolli täidab. Algus on paljutõotav – pagasiruum laotakse kaste ja kotte täis ning autosse istub kokku viis inimest. Pool tundi pärast sõitmist peatab aga vanem naine tee ääres viibates meie matatu ja peale istub veel kaks reisijat koos pagasiga. Nüüd jätkub konarlik sõit viiekohalises väikeautos juba seitsmekesi. Veidi hiljem peatume taas – seekord teeäärse töökoja juures, kus umbes pool tundi autot parandatakse. Sel ajal saan puhata oma kaela, mis pidevalt kuklasse vajuvate kastide koorma all juba kangeks jääma kippus. Sihtkohta jõuame pimedas. 100 kilomeetrit kuue tunniga – käkitegu!

[caption id="attachment_291166" align="alignnone" width="2000"] Vabatahtlik Euroopast uurib ühelt Venezuela perelt (noor naine, laps ja mees, kes on pildil seljaga) nende olukorra kohta. Maas on näha rahatähed, mida pere müüb.[/caption] Reisimisega kaasneb tohutult häid kogemusi, ent tahes-tahtmata puutume kokku ka olukordadega, mis meelt nii rõõmsaks ei tee. Küllap teame juba hoiduda Tais elevandi selga istumisest või tiigriga fotol poseerimisest. Kuidas käituda aga Indias lastekarja keskel seistes, kel peopesad sinu suunas pööratud ja kes kordavad masinlikult mantrat „give me money for food,” (ingl. k „anna mulle toidu jaoks raha”)? Või mida teha, möödudes sadadest tänavakoertest Gruusias, kes on nii kõhnad, et ribid on selgelt näha?

[caption id="attachment_290106" align="alignnone" width="2000"] Kelli Seiton Boliivias, kus linnad on kui ehitustandrid. Foto: erakogu[/caption] Lõuna-Ameerika ühes kõige vaesemas riigis saab turult osta laamalooteid või sõita kõrgel majade kohal gondlis kõlkudes – justkui Austria suusakuurordis – tolmusesse getosse psühhedeelseid maju uudistama. Ehk – tere tulemast Boliiviasse! On peaaegu südaöö, kui maandun Boliivias, El Alto lennujaamas. Kauplen oma vigases hispaania keeles ühe taksojuhiga kiirelt sobiva hinna ning olengi teel kesklinna. On juuni ja siinpool maakera on talv. Väljas on paar miinuskraadi ning olen õnnelik, kui näen, et hotell asub uues kõrges hoones. Küllap on siin ka küttesüsteem, mis naaberriigis Peruus vanadel majadel puudus, ja toas soe. Eksin rängalt, sest kui 14. korrusel asuvasse tuppa jõuan, puudub seal küte ja tagatipuks on aken pärani lahti. Õnneks on toas mitu rasket alpakavillast tekki. Hommikul on aeg tutvuda La Paziga. Linn asub 3600 meetri kõrgusel merepinnast ning kesklinnas olles on tunne, justkui oleksin kausi põhjas – linn asub orus ning majad on ehitatud ümbritsevatele mäekülgedele, peaaegu n-ö kausi servadeni.

[caption id="attachment_288774" align="aligncenter" width="2000"] Hendrik Rämmani heide. Foto: Kelli Seiton[/caption] Risti, Haapsalu ja Martna maadlejad võitsid kuus meistritiitlit, sama palju võite läks Lihulasse. Läänemaa meistriteks maadluses tulid Risti maadlejad Roosmarii Roost, Raigo Roost ja Hannes Välis. Haapsalust saavutasid võidu Robin Heuer ja Robin Uspenski. Martna maadlejatest sai meistriks Hendrik Rämman. ---- Fotod: Kelli Seiton [gallery ids="288772,288762,288765,288763,288764,288766,288767,288768,288769,288771,288779,288773,288775,288776,288777,288778,288780,288781,288783,288784,288785,288786,288788,288789,288790,288792,288800,288793,288794,288796,288797,288795,288802,288782,288803,288801,288799,288798,288770,288791"]

15 tundi järjest istun lennukis ja lendan teisele poole maakera selleks, et kohale jõudes keedukartulit süüa. Võibolla mitte päris see uus kogemus, mida Peruusse reisidesse kõige enam ootasin? Või siiski…