Silt: Kasari jõgi

25. septembril tähistati Kasari hüdromeetriajaamas kuue Eesti jaama nomineerimist maailma meteoroloogiaorganisatsiooni (WMO) sajandi jaamade klubisse. Lisaks Kasari jaamale pälvisid selle tiitli Sõrve rannikujaam ning Riisa, Tõlliste, Praaga ja Mustvee hüdromeetriajaamad. WMO algatus on nüüdseks kestnud kümme aastat. Selle aja jooksul on tunnustatud üle maailma 562 jaama, neist 450 on meteoroloogia-, 92 hüdroloogia- ja 19 merevaatlusjaamad. Eesti on selle rahvusvahelise ja tähtsa vaatlusvõrgustiku osa. Eesti puhul on märkimisväärne, et pika vaatlusajalooga on esindatud kõik kolm suunda: ilma-, sisevete- ja rannikumõõtmised. See sobib hästi kokku WMO mõtteviisiga, kus ilmastikku, kliimat ja vett käsitletakse ühtse vaatlussüsteemina. Kliima ei ole ainult temperatuurigraafik või üksik rekord, vaid muutused kogu süsteemis: sademetes, veerežiimis, jääoludes, meretasemes ja äärmuslike

[gallery ids="483410,483425,483424,483406,483407,483408,483409,483411,483412,483423,483413,483416,483417,483414,483418,483419,483420,483422,483421"]   Suitsu paadisadamas maabus teisipäeval üheksa ühepuuvenet, teiste seas Matsalu ussilaev – läinud sajandi keskel Läänemaa jõgedelt kadunud veesõiduk. Esimese ühepuupaadi ehk haabja nina ilmus vaadet piiravate kõrgete pillirooseinte vahelt nähtavale kella poole nelja ajal päeval. Alus maabus hõigete „Siia-siia!” saatel ja hiivati kaldale. Mehed sirutasid pärast paarikümne kilomeetri pikkust sõitu mõnuga konte. „Mitmendad me oleme?” päris haabjaseltsi asutaja Aivar Ruukel pealtvaatajailt. Matsalu ühepuupaati pole ehitatud sadakond aastat ja viimaseid võis lahel näha 50 aastat tagasi, nii et rahvast kogunes Suitsule palju ja parkimisplats oli masinaid täis. Ühepuuvenesid oli visalt oodatud juba paar tundi – avatud hernekaunana mõjuvat pikka ja kitsast alust ei saa kella peale tüürida. „Viimane lõik oli vastuvoolu,” märkis ke

[caption id="attachment_455458" align="alignnone" width="1920"] RMK looduskaitseosakonna veeökoloog Tuuli Teppo (paremal) tutvustas huvilistele Kasari jõe taastamise plaane. Foto: Juhan Hepner[/caption] Riigimetsa majandamise keskuses (RMK) on käsil uuring, mis peaks andma ilmselt selle aasta lõpuks vastuse, kas ja kui suures ulatuses tasub taastada Kasari jõge tema ajaloolisel kujul. Raplamaalt algava ligi 115 kilomeetri pikkuse Kasari jõe sängi on inimtegevusega 20. sajandil märkimisväärselt muudetud. Seda on süvendanud ja tehtud sirgemaks, et vesi kiiremini ära voolaks ja jõe äärde jäävat varem üle ujutatud maad saaks majanduslikult kasutada. Kasari muutmise ulatust il

Riigimetsa majandamise keskus (RMK) lasi suve alguseks Kloostri silla kõrvale paigaldada paadisilla. „See oli pikalt kavandatud,” ütles RMK Lääne-Eesti piirkonna külastusala juht Marju Pajumets. Paljumetsa sõnul oli paadisilla rajamine aastaid erinevates plaanides kirjas, kuid Matsalu looduskaitseala piirangute tõttu ei saanud seda ehitada. 2023. aastal muutunud kaitsekord võimaldas ag

[gallery ids="441457,441458,441459,441460,441461,441462,441463,441464,441465,441466,441467,441468,441469,441470,441471"] Sademed ja lume sulamine on kergitanud Eesti jõgede vett. Tänavune kõrgvesi Kasaril on tulnud lainete kaupa, kõrge oli vesi nii jõululaupäeval kui ka 3. jaanuaril. Nädala algul hakkas Kasari taas jõe moodi välja nägema ning praegu tõuseb veetase taas jõudsalt, oma vaksa jagu ööpäevas. Täna keskpäeva

[caption id="attachment_438054" align="alignnone" width="1920"] Kui meriforell peaks tõesti Kasari elupaigana koloniseerima, oleks sildade ümbrus just see jõelõik, mis võiks talle kudemiseks sobida. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Jõge uurinud kalateadlaste soovitusel paigaldab RMK veevoolu aeglustamiseks üle saja suure maakivi sirgetele lõikudele Kasari vana ja uue silla lähistel. Seda lootuses, et meriforellid asuksid Kasari jõkke elama, mitte ei kasutaks seda vaid rändekoridorina. Ihtüoloogide hinnangul võiks pärast suurte kivide paigaldamist jõuda Kasarist igal aastal merre potentsiaalselt kuni 250 noort meriforelli, sest liigina