Silt: jaanus riimets

[caption id="attachment_253956" align="alignnone" width="1003"] Jaanus Riimets. Foto: erakogu[/caption] Kui kaks teineteisele võõrast ameeriklast kohtuvad ja omavahel räägivad, siis üsna pea tehakse juttu ka oma perekondlikust seisust. Paraku peab riigis, kus piibel on kohustusliku lisandina igas hotellitoas, enamik ameeriklasi vestluspartnerile tunnistama, et on ka lahutatud. Ilusal suvisel ajal, kui peetakse palju pulmapidusid, sattus meie maal meediasse uudis, mis oleks võinud laiemal avalikkusel ka teadmata jääda.

[caption id="attachment_253956" align="alignnone" width="1003"] Jaanus Riimets. Foto: erakogu[/caption] Uue valitsuse plaanides on maksumuudatuste kõrval oluline koht ka valdkonnal, mis otseselt arvudes ei väljendu. Meie ühiskond on üldiselt lõhestunud, aga üsna tähelepanuväärselt on eraldusjoon maha pandud abielu küsimustes. Inimesed vaidlevad teemade üle, mille üle mõned aastakümned tagasi eriti ei diskuteeritud. Seda hoolimata sellest, et nähtused, millest jutt, on olemas olnud aastatuhandeid.

[caption id="attachment_253956" align="alignnone" width="1003"] Jaanus Riimets. Foto: erakogu[/caption] Kui veidi üldistada, siis viimasel ajal janditamisega tuntust kogunud muidu auväärne riigikogu peaks enamasti tegelema rahvalt maksude kogumise ja maksutulu jaotamise teemadega. Eks teatud mõttes ongi konfliktide – ja mitte ainult hiljutiste – tagamaad selles, et inimestele ei meeldi makse maksta, küll aga meeldib maksutulu jaotamisest osa saada. Muidugi on siin vastuolu – kui pole maksutulu, ei saa seda ka ümber jaotada.

[caption id="attachment_253956" align="alignnone" width="1003"] Jaanus Riimets. Foto: erakogu[/caption] Osa riikide suur probleem on nüüdisajal, et valitsused ei suuda soovitud kulutusi teha riigieelarvesse laekunud maksude arvelt, vaid peavad lisa laenama. Eestlastele pole võlgu elamine kunagi väga meeltmööda olnud ja seetõttu on ka meie riigivõlg suhteliselt madal. Ent selle tase tõuseb siiski pidevalt. Ka eraisikud ostavad suure osa vajalikust (kas see kõik on ikka vajalik?) krediidi abil. Suhtumine, et tulevikus maksmine peaks olema lihtsam, ei ole jätkusuutlik. Tegelikult on tulevikus maksmine hoopis keerulisem kui praegu, seda eriti riigi puhul, kus kulud tõotavad suureneda ja tulud elanikkonna vananemise tõttu väheneda.

[caption id="attachment_253956" align="alignnone" width="1003"] Jaanus Riimets. Foto: erakogu[/caption] Ajalooga on ikka nõnda, et see pakub inimestele aeg-ajalt huvi, kuid selle kogemustest õpitakse üsna harva – seda nii üksikute rahvaste ja riikide kui ka suuremate piirkondade, ent kogu maailmagi puhul. 21. oktoobril avati pidulikult suure riigimehe monument. On tähendusrikas, et see sündis just praeguses olukorras, kus probleemid ühiskonnas on üsna sarnased ajaga, mil Päts kehtestas riigis korra, mida nimetatakse vaikivaks ajastuks. Samas oli see aeg, kui meie ühiskond oli stabiilsem kui kunagi varem või hiljem. Kõik tollased tsiviliseeritud poliitilised jõud toetasid erakorralise olukorra sisseviimist, sest see oli ainus võimalus riiki säilitada. Pruunid ja punased tegelinskid, keda toetasid aktiivselt nende piiritagused mahitajad ja mõttekaaslased, muidugi vihkasid tulevast presidenti ja tema rahvusühtsuse ideed ning poliitilises mõttes nende järeltulijad on ka praegu samadel seisukohtadel. Kõige kohutavam on, et oma üsna väiksearvuliste grupeeringute taotluste õigustamiseks tuuakse rahva tahe.

[caption id="attachment_253956" align="alignnone" width="1003"] Jaanus Riimets. Foto: erakogu[/caption] Kunagi suurt osa Euroopat valitsenud keiser Napoleon jättis endast maha tsiviilkoodeksi, mis on tugevalt mõjutanud ka nüüdisaegset õigusriiklust. Temalt pärineb ka mõttetera: sõja võitmiseks on tarvis kolme asja: raha, raha ja veel kord raha. Kes teab, kas tema lüüasaamise põhjuseks oli raha lõppemine või lihtsalt vastaste üliküllus, aga fakt on, et pole kallimat tegevust kui sõda. Ja tavaliselt pole sellest suuremat kasu kellelegi, ei kaotajale ega võitjale. Ometi on rahvad ikka selle peale välja läinud ja eriliselt järginud vana tarkusesõna: „Kui tahad rahu, siis valmistu sõjaks.“ Sõjaolukorraga kaasneb tavaliselt ka raha väärtuse langus, sest sõda ainult kulutab ega tooda midagi.

[caption id="attachment_253956" align="alignnone" width="1003"] Eesti pimedate ühingu juhatuse liige Jaanus Riimets. Foto: erakogu[/caption] Need mõtted tekkisid, kui märkasin ühe kaubandusketi e-poes, et tavaline leib maksab juba poolteist eurot. Meenus aeg, kui lihtne vormileib kunagises Edu kaupluses maksis 16 kopikat. See oli aeg, mil tänased vanemaealised töötasid palehigis üsna viletsate rublade eest. Viletsad olid rublad sellepärast, et nende eest ei saanud eriti midagi osta. Samas osteti sedasama leiba maal kottide viisi lehmadele, sest jõusööta polnud saada. Jõusööt valmistati Nõukogude Liidu naftadollarite eest ostetud Ameerika Ühendriikide viljast ja seda ilmselt jaotati vastavate süsteemide kaudu. Kellele ja kuidas, seda isiklikult ei tea, aga kui seda saanuks vabalt osta, polnuks ilmselt tarvis poest loomadele leiba osta.

[caption id="attachment_253956" align="alignnone" width="1003"] Jaanus Riimets. Foto: erakogu[/caption] Ajaloos on nii läinud, et meie mineviku keerulisemad ja ka traagilisemad tähtpäevad on sattunud suve alguskuusse. Selle mõttearenduse pealkirjaks on valitud ühe kunagise punafilmi pealkiri. Eelmisel sajandil said meid ajutiselt kätte nii pruunid kui ka punased jõud, kes valitsesid lühemat – natsid – ja pikemat – kommunistid – aega meie põlisvaenlaste sakslaste ja venelaste üle. Ometi on meil nende rahvastega lähem kultuuriline suhe kui näiteks põhjamaadega, kellede hulgast ka Rootsi meid ammusel ajal valitses. Ent Rootsi aega ei mäleta meie ajalooline mälu sugugi katastroofide ajana, vaid ilusa ja kuldse „rootsi ajana“.