Silt: Iloni Imedemaa

[caption id="attachment_454281" align="alignnone" width="1920"] Haide ja Toomas filmi „Minu pere ja muud klounid” reklaamfotol. Foto: Kaupo Kikkas[/caption] Peale järjekordset „Piip ja Tuut otsivad Ilonit” etendust vestlesime asjaosalistega Imedemaa aidahoones veidi pikemalt. „Ilon Wiklandiga ei ole me silmast silma kohtunud,” lausus Toomas Tross ehk Tuut nagu kahetsedes. „Aga me vaatasime temast mitut videolõiku, mis siin Ilonimaal arhiivis,” jätkas Haide Männamäe ehk Piip innukalt. „Ta läks meile väga südamesse,”

[caption id="attachment_453649" align="alignnone" width="1920"] Haapsalu kohvikud ootavad, et turistid rohkem liikuma hakkaksid. Foto: Gert Kääramees[/caption] Tänavune suvi on Haapsalu kohvikuil läinud siiani vaikselt; söögikohad ootavad, et suvitusilm ja üritused rahva tihedamalt liikuma paneksid. Haapsalu peatänaval asuvad kohvikud omavahel eriti ei konkureeri. Kõigile jagub kliente; mõni on suutnud endale koguni püsikliendid tekitada. Samas pole klientide arv seni küündinud mullusega võrreldavale tasemele. Igal kohvikul oma firmamärk Igal söögikohal on mõni toode, mida suudetakse müüa veidi rohkem. Müüriääre kohvikus on klientide seas kõige populaarsemad tooted pagarite koogid. „Meie peakokk on lähenenud selliselt, et menüüs oleks toite

[gallery ids="453060,453061,453064,453062,453063,453065,453066,453067,453068,453069,453071,453072,453073,453074,453075,453076,453077,453078,453079,453080,453081,453082,453083,453084,453085,453086,453087,453088,453089,453090,453091,453092,453093,453094,453095,453096,453097,453098,453099,453100,453101,453102,453103,453104,453105,453106,453107,453108,453109,453110,453111,453112,453113,453114,453115,453116,453117,453118,453119,453120,453121,453122,453123,453124,453125,453126,453127,453128,453129,453130,453131,453132,453133,453134,453135,453136,453137,453138,453139,453140,453141,453142,453143,453144,453145,453146,453147,453148,453149,453150,453151,453152,453153,453154,453155"]     Ilmaränduritest klounipaar Piip ja Tuut tulid koos tütre Emmaga Iloni Imedemaale ja hakkasid õues midagi otsima. Leidsid ka. Teatrimängu abil leidsid nad üles Ilon Wiklandi lapsepõlvemaa. Teatrit teha nad aga oskavad. Piip ja Tuut tuuritavad juba aastakümneid mööda Eestimaad ja igal

[gallery ids="452923,452924,452925,452926,452927,452928,452929,452930,452931,452932,452933,452934,452936,452937,452938,452939,452940"]   Göteborgi eesti teatri lapsed mängisid esmaspäeval Haapsalus Ilon Wiklandi muuseumis „Printsess Eugeenia merereisi” – 1944. aasta suurpõgenemise lugu. Ilon Wiklandi muuseumi õuel kõlas esmaspäeval enne etendust sulaselge eesti keel, kuigi lapsed, kes poole tunni pärast lavale astusid, on sündinud ja kasvavad Rootsis. „Üki, kaki, kommi, nommi, vanamees hüppas üle pommi,” kõlas avafraasina lavalt eestikeelne liisusalm, millele hiljem järgnesid Marie Underi värsiread: „Murede keskel ma magasin, vahel vaevade, kord veel tahaksin tagasi…” Ei omavahel ega ajakirjanikuga rääkides võtnud lapsed kordagi rootsi keelt appi ja teadsid isegi sellist sõna nagu luiskama, sest see on lavastuses sees. Ema luiskab Eugeeniale ja Matsile, et neid on kutsutud Rootsi printsessi sünnipäevale. Kätte pannakse kõige ilusamad käpikud ja mõmmile õmmeldakse silm pähe, et see printsessi näeks, aga imelikul kombel tohib kaasa võtta vaid ühe kohvri ja vanemad lapsed ütlevad, et mingit peokutset ei ole ja põgenetaks

[gallery ids="452644,452645,452646,452647,452648,452649,452651,452652,452653,452654,452656,452657,452658,452659,452660,452661,452662,452663,452664,452665,452666,452667,452668,452669,452670,452671"]   Iloni Imedemaa uus suvelavastus on saanud hakkama millegi ilmvõimatuga: rääkida lastele tõsistest ja valusatest asjadest neid pisendamata, aga ometi nii, et meel jääb helgeks. Niisugust mängulusti, nagu kiirgas näitlejatest esimesel läbimängul, ei tulegi naljalt ette. Nii sädemeid pilduv, vahetu ja siiras oli nende rõõm. Ja mitte ainult rõõm. Sama siiras ja vahetu oli kurbus. Sama ehedad olid pisarad, kui sõdurid olid väikese Iloni koera mere ääres maha lasknud. Rääkida lastele 1939.–1944. aastast nii, et see neile kohale jõuaks, aga nad nuttes teatrisaalist ei põgeneks – see on julgustükk omaette. Rääkida väikesest Ilon Wiklandist ja tema lapsepõlveaastatest Haapsalus nii, et sõda jääks välja, ei saa. See poleks aus. Sellel ei oleks mõ

[gallery ids="450047,450048,450049,450050,450051,450052,450053,450054,450055,450056,450057,450058,450059,450060,450061,450036,450037,450038,450039,450040,450041,450062,450043,450044,450046,450067,450045,450064,450042,450063,450065,450066,450068,450069,450070"]   Iloni Imedemaal pühapäeval avatud näitus „Avastamata Ilon Wikland” näitab maailmakuulsa kunstniku loomingut seninägematust küljest. Et Astrid Lindgreni raamatute illustraatorina tuntuks saanud Ilon Wikland on joonistanud pilte naisteajakirjale ja õpikule ning illustreerinud vendade Grimmide muinasjutte, on paljudele teadmata. Kui ei teaks, et need on Wiklandi joonistused, ei oskaks seda pilte vaadates oletadagi, sest kunstniku varastel töödel erineb tema käekiri hilisemast, meile harjumuspärasemast loomingust. Kuid just sellisest küljest tutvustab Ilon Wiklandit lastekaitsepäeval Iloni Imedemaal avatud näitus. Kui seni on Iloni Imedemaa koostanud näitusi peamiselt oma kogude baasil, siis nüüd näitusele jõudnud tööd on kõik pärit erakogus – suurem osa neist Wiklandi tütardelt, kui