Avakülg Tags Aldo Vaan

Silt: Aldo Vaan

Galerii: Lihula lõvid võtsid miilikuhja lahti

[gallery ids="328886,328888,328890,328892,328894,328896,328898,328900,328902,328904,328906,328908,328910,328912,328914,328916,328918,328920,328922,328924,328926,328928,328930,328932,328934"] Andra Kirna fotod Lihula lions’id võtsid laupäeval lahti miilikuhja, et näha, kuidas tänavune söetegu välja on tulnud. Esimese miili tegid Lihula lions’id aastal 2000 Lihula mõisamäel. „Miili tegemise õppisime ära Soome vaderite klubis,” rääkis Lihula Lionsi klubi president Aldo Vaan. Soomest Kulla klubist külge jäänud komme on Lihulas kindlalt kanda kinnitanud. „Algul tehti miili igal aastal, nüüd harvemini, üle aasta,” ütles ta. Miilikuhjas valminud sütt saab kasutada nii sepatöös kui ka grillimiseks. Esimestel aastatel müüsid Lihula lions’id omatehtud sütt heategeval otstarbel. Kuid et söe valmistamine miilikuhjas on väga töömahukas ja oodatud ärilist edu see ei toonud, sest vabrikutoodanguga konkureerida on keeruline, on miili tegemine klubiliikmetele hobina külge jäänud. Siiski mitte ainult hobina, sest sel viisil toodetud sütt jagatakse tänukingina koostööpartneritele. „Tavaliselt paneme miilama 15–18 ruumi lepapuud,” kirjeldas Vaan. Miilipuude tegemine algab veebruari alguses. Puud jäetakse veidi üle meetristeks juppideks, lõhutakse peenemaks ja pannakse riita kuivama. Vaani sõnul olid puud mai kolmandaks nädalaks küllalt kuivad, et neist juba sütt saada. Miili põhimõte on, et puit ei tohi miilikuhjas ära põleda, vaid peavad tasapisi söestuma. Selleks laotakse puud tihedalt hunnikusse, keskele jäetakse nn korsten, ja kogu hunnik kaetakse mätastega.

Kevadkülv algas kaks nädalat varem

[caption id="attachment_268793" align="alignnone" width="1024"] Noarootsis Kase talu põllul algas esmaspäeval oakülv. Noarootsis on kevad alati veidi hilisem kui mujal, sest vesi on ümberringi ja põllud ei kuiva nii kiiresti. Urmas Lauri[/caption] Läänemaa põllumehed pole nii varast kevadet varem näinudki – keegi ei mäleta, et aprilli lõpuks on viljad maas.

Eesti on kaitseta välismaa loomahaiguste eest

[caption id="attachment_250882" align="alignright" width="900"] Nõva lambapidaja Risto Kaasik tõi Inglismaalt Walesi piiri äärest Harperi ülikooli karjast Eestisse erakordselt ilusad Lleyni tõugu uted ja jäärad. Foto: Eduard Laur[/caption] Euroopast lihaveiseid või tõulambaid ostnud talunik võib loomad üle piiri tuua ja kohe oma karja sekka lasta – pole nõuet kontrollida, kas loomad on terved. Euroopast ostetud loomi ei pea karantiini panema. Aretajad aga tahaksid rangemaid nõudeid. „Karantiini nõue kehtib ainult kolmandate riikide, näiteks Venemaa, Valgevene ja Ukraina kohta,” ütles veterinaar- ja toiduameti Lääne- ja Raplamaa keskuse juhataja Aavo Lumi. Euroopa Liidu riigid kontrollivad ise „ohtliku loomuga” haigusi, näiteks tuberkuloos, leukoos ja brutselloos, lammaste puhul ainsana brutselloos, ja annavad nende kohta garantiikirja. Kõikide haiguste kohta aga ei anna garantiid keegi. „Kõiki haigusi muidugi nimekirja panna ei saa,” tõdes Lumi. Pole aga garantiid, et brutselloosivaba lammas ei põe mõnda teist haigust. Need peakski välja selgitama karantiin, mis on taluniku enda asi – kui tahab, siis paneb, kui ei taha, siis ei pane.