Silt: aidi valliku aiandusblogi
1
Aidi Valliku aiandusblogi: kui mõelda kasvuhoonetest
[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"]
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Vahel mõtlen, et võiks lasta ehitada endale korralikul vundamendil tugeva puit- või vähemalt tugevast valuterasest karkassiga kasvuhoone. Eriti mõtlesin selle peale läinud sügisel, kuulsusrikka oktoobritormi järel, kui tuul minu tomatimaja metallkarkassi kaheksaks suutis väänata ja polükarbonaatplaadid paarile hektarile laiali pillutada.
Mõtlesin jah, et vaat kus vanasti tehti sügavale kivivundamendile, ei pääsenud selle alt sisse ei mutt ega rott, ja mis siis, et laste poolt iga paari aasta tagant mõni klaas puruks löödi, karkass elas see-eest üle mitu põlvkonda. Ei lõhkunud sellist kasvuhoonet talvine lumi ega sügisene torm, või vähemalt oli oskajal mehel paari purunenud klaasi lihtne vahetada. Ja need kasvuhooned olid nii suured, et kui vanaemal sihuke oli, siis jagus sealt umbes kõigi tema kuue lapse ja kaheteistkümne lapselapse peredele.
Ja minul siin nelikümmend aastat hiljem, näe, sihuke plastist kökats, mis kuus aastat seisab, aga siis saab korra kõvemat tuult ja on käkrus, nagu oleks autoga otsa sõidetud.
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Vahel mõtlen, et võiks lasta ehitada endale korralikul vundamendil tugeva puit- või vähemalt tugevast valuterasest karkassiga kasvuhoone. Eriti mõtlesin selle peale läinud sügisel, kuulsusrikka oktoobritormi järel, kui tuul minu tomatimaja metallkarkassi kaheksaks suutis väänata ja polükarbonaatplaadid paarile hektarile laiali pillutada.
Mõtlesin jah, et vaat kus vanasti tehti sügavale kivivundamendile, ei pääsenud selle alt sisse ei mutt ega rott, ja mis siis, et laste poolt iga paari aasta tagant mõni klaas puruks löödi, karkass elas see-eest üle mitu põlvkonda. Ei lõhkunud sellist kasvuhoonet talvine lumi ega sügisene torm, või vähemalt oli oskajal mehel paari purunenud klaasi lihtne vahetada. Ja need kasvuhooned olid nii suured, et kui vanaemal sihuke oli, siis jagus sealt umbes kõigi tema kuue lapse ja kaheteistkümne lapselapse peredele.
Ja minul siin nelikümmend aastat hiljem, näe, sihuke plastist kökats, mis kuus aastat seisab, aga siis saab korra kõvemat tuult ja on käkrus, nagu oleks autoga otsa sõidetud. Aidi Vallik: varakevadine aiaülevaatus
Üks mõnusamaid asju on varakevaditi aias ringi käia ja otsida kõikvõimalikke otsakesi ja tutsukesi ja õiekesi, mis end külmast mullast välja on upitanud. Oh, siin on krookused – ma ei mäletanudki, et ma siia sellised olen pannud! Näe, minu sordilumikellukesed õitsevad – ja küll on ikka suured ja isevärki õied neist mõnelgi! Aga mis lõhn sealtpoolt ometi tuleb? Oih – minu lillepeenra-näsiniin on üleöö plahvatanud roosadesse õitesse, ise veel üleni lehitu!
Ja siis: appi! Siin on mutt käinud! Suure, suuuuuure kuhja mulda üles ajanud – jumal tänatud, et mitte mu kollaseokkalise kääbusmännikese all, aga… oot-oot… Pagan. Siia ma istutasin ju suve lõpus väikese ja väga sinise ogaputke – kus see on?
Aidi Valliku aiandusblogi: hakkame sättima
[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Jaanuari viimastel päevadel selgub ootamatult, et enne uue hooaja algust on mul veel nii palju teha!
On vaja seada sisse uue aasta aiakaustik. Joonistada omale korralikult köögiviljaaia selleaastane peenrajaotusplaan, arvestades viljavaheldust, millest ma vist juba olen kirjutanud.
On vaja eelmise aasta aiakaustikust arvutisse ümber toksida ja süstematiseerida mullu istutatud taimede nimekirjad.
On vaja sorteerida läbi seemnekast ja teha kindlaks, mida mul on ja mida mul ei ole. Mulle meenub hämaralt, et porgandiseemnega sai eelmine kevad ühele poole, paprikatega ka – nii et kindlasti on vaja saada olukorrast selge ülevaade ja teha nimekiri, mis seemneid peaksin hankima.
On vaja (ja juba võimalikult kiiresti!) ära osta nende taimede seemned, mis külvatakse juba veebruaris. Näiteks eile tuli mul mõte, et see aasta tahaks suurtesse terrassipottidesse panna ripp-pelargoonid. Kahjuks on nende ettekasvatamise aeg väga pikk, neid võiks külvata juba jaanuaris – aga ka veebruar pole ehk veel hilja.
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Jaanuari viimastel päevadel selgub ootamatult, et enne uue hooaja algust on mul veel nii palju teha!
On vaja seada sisse uue aasta aiakaustik. Joonistada omale korralikult köögiviljaaia selleaastane peenrajaotusplaan, arvestades viljavaheldust, millest ma vist juba olen kirjutanud.
On vaja eelmise aasta aiakaustikust arvutisse ümber toksida ja süstematiseerida mullu istutatud taimede nimekirjad.
On vaja sorteerida läbi seemnekast ja teha kindlaks, mida mul on ja mida mul ei ole. Mulle meenub hämaralt, et porgandiseemnega sai eelmine kevad ühele poole, paprikatega ka – nii et kindlasti on vaja saada olukorrast selge ülevaade ja teha nimekiri, mis seemneid peaksin hankima.
On vaja (ja juba võimalikult kiiresti!) ära osta nende taimede seemned, mis külvatakse juba veebruaris. Näiteks eile tuli mul mõte, et see aasta tahaks suurtesse terrassipottidesse panna ripp-pelargoonid. Kahjuks on nende ettekasvatamise aeg väga pikk, neid võiks külvata juba jaanuaris – aga ka veebruar pole ehk veel hilja. Aidi Valliku aiandusblogi: mis saab, kui talv ikkagi tuleb?
[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Seljataha on jäänud talihari ning ilmselge on juba ka päeva pikem samm. See oleks kõik rõõmustav ja normaalne, kui maa magaks rahulikult lumevaiba all, nagu ta tavaliselt sel ajal teebki… ainult mitte sel aastal. Aedades õitsevad hoopis lumeroosid ja puhkevad lumikellukesed, metsa all päikeselistes kohtades võib mõnes kandis märgata üksikute sinilillede siniseid silmakesi. Lepp ja sarapuu õitsevad, pajude ning remmelgate võrad võtavad värvi ning varalehtivad puud-põõsad üritavad pungakesi paisutama hakata.
Lumeootus on kestnud juba nii kaua, et on hakanud üle minema kevadeootuseks ning mõtted trügivad lume pealt järjest enam sellesse suunda, et kui seni pole tulnud, siis pole vajagi. Nüüd juba oleks parem jah, kui tali taeva jääkski, sest et muidu on lõpp nende otsakeste ja tutikeste ja puhkevate pungadega ning külmakahjustused kärmed tulema.
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Seljataha on jäänud talihari ning ilmselge on juba ka päeva pikem samm. See oleks kõik rõõmustav ja normaalne, kui maa magaks rahulikult lumevaiba all, nagu ta tavaliselt sel ajal teebki… ainult mitte sel aastal. Aedades õitsevad hoopis lumeroosid ja puhkevad lumikellukesed, metsa all päikeselistes kohtades võib mõnes kandis märgata üksikute sinilillede siniseid silmakesi. Lepp ja sarapuu õitsevad, pajude ning remmelgate võrad võtavad värvi ning varalehtivad puud-põõsad üritavad pungakesi paisutama hakata.
Lumeootus on kestnud juba nii kaua, et on hakanud üle minema kevadeootuseks ning mõtted trügivad lume pealt järjest enam sellesse suunda, et kui seni pole tulnud, siis pole vajagi. Nüüd juba oleks parem jah, kui tali taeva jääkski, sest et muidu on lõpp nende otsakeste ja tutikeste ja puhkevate pungadega ning külmakahjustused kärmed tulema.