Silt: aidi valliku aiandusblogi
Aidi Vallik: varakevadine aiaülevaatus
Üks mõnusamaid asju on varakevaditi aias ringi käia ja otsida kõikvõimalikke otsakesi ja tutsukesi ja õiekesi, mis end külmast mullast välja on upitanud. Oh, siin on krookused – ma ei mäletanudki, et ma siia sellised olen pannud! Näe, minu sordilumikellukesed õitsevad – ja küll on ikka suured ja isevärki õied neist mõnelgi! Aga mis lõhn sealtpoolt ometi tuleb? Oih – minu lillepeenra-näsiniin on üleöö plahvatanud roosadesse õitesse, ise veel üleni lehitu!
Ja siis: appi! Siin on mutt käinud! Suure, suuuuuure kuhja mulda üles ajanud – jumal tänatud, et mitte mu kollaseokkalise kääbusmännikese all, aga… oot-oot… Pagan. Siia ma istutasin ju suve lõpus väikese ja väga sinise ogaputke – kus see on?
Aidi Valliku aiandusblogi: hakkame sättima
[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"]
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Jaanuari viimastel päevadel selgub ootamatult, et enne uue hooaja algust on mul veel nii palju teha!
On vaja seada sisse uue aasta aiakaustik. Joonistada omale korralikult köögiviljaaia selleaastane peenrajaotusplaan, arvestades viljavaheldust, millest ma vist juba olen kirjutanud.
On vaja eelmise aasta aiakaustikust arvutisse ümber toksida ja süstematiseerida mullu istutatud taimede nimekirjad.
On vaja sorteerida läbi seemnekast ja teha kindlaks, mida mul on ja mida mul ei ole. Mulle meenub hämaralt, et porgandiseemnega sai eelmine kevad ühele poole, paprikatega ka – nii et kindlasti on vaja saada olukorrast selge ülevaade ja teha nimekiri, mis seemneid peaksin hankima.
On vaja (ja juba võimalikult kiiresti!) ära osta nende taimede seemned, mis külvatakse juba veebruaris. Näiteks eile tuli mul mõte, et see aasta tahaks suurtesse terrassipottidesse panna ripp-pelargoonid. Kahjuks on nende ettekasvatamise aeg väga pikk, neid võiks külvata juba jaanuaris – aga ka veebruar pole ehk veel hilja.
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Jaanuari viimastel päevadel selgub ootamatult, et enne uue hooaja algust on mul veel nii palju teha!
On vaja seada sisse uue aasta aiakaustik. Joonistada omale korralikult köögiviljaaia selleaastane peenrajaotusplaan, arvestades viljavaheldust, millest ma vist juba olen kirjutanud.
On vaja eelmise aasta aiakaustikust arvutisse ümber toksida ja süstematiseerida mullu istutatud taimede nimekirjad.
On vaja sorteerida läbi seemnekast ja teha kindlaks, mida mul on ja mida mul ei ole. Mulle meenub hämaralt, et porgandiseemnega sai eelmine kevad ühele poole, paprikatega ka – nii et kindlasti on vaja saada olukorrast selge ülevaade ja teha nimekiri, mis seemneid peaksin hankima.
On vaja (ja juba võimalikult kiiresti!) ära osta nende taimede seemned, mis külvatakse juba veebruaris. Näiteks eile tuli mul mõte, et see aasta tahaks suurtesse terrassipottidesse panna ripp-pelargoonid. Kahjuks on nende ettekasvatamise aeg väga pikk, neid võiks külvata juba jaanuaris – aga ka veebruar pole ehk veel hilja. Aidi Valliku aiandusblogi: mis saab, kui talv ikkagi tuleb?
[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Seljataha on jäänud talihari ning ilmselge on juba ka päeva pikem samm. See oleks kõik rõõmustav ja normaalne, kui maa magaks rahulikult lumevaiba all, nagu ta tavaliselt sel ajal teebki… ainult mitte sel aastal. Aedades õitsevad hoopis lumeroosid ja puhkevad lumikellukesed, metsa all päikeselistes kohtades võib mõnes kandis märgata üksikute sinilillede siniseid silmakesi. Lepp ja sarapuu õitsevad, pajude ning remmelgate võrad võtavad värvi ning varalehtivad puud-põõsad üritavad pungakesi paisutama hakata.
Lumeootus on kestnud juba nii kaua, et on hakanud üle minema kevadeootuseks ning mõtted trügivad lume pealt järjest enam sellesse suunda, et kui seni pole tulnud, siis pole vajagi. Nüüd juba oleks parem jah, kui tali taeva jääkski, sest et muidu on lõpp nende otsakeste ja tutikeste ja puhkevate pungadega ning külmakahjustused kärmed tulema.
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Seljataha on jäänud talihari ning ilmselge on juba ka päeva pikem samm. See oleks kõik rõõmustav ja normaalne, kui maa magaks rahulikult lumevaiba all, nagu ta tavaliselt sel ajal teebki… ainult mitte sel aastal. Aedades õitsevad hoopis lumeroosid ja puhkevad lumikellukesed, metsa all päikeselistes kohtades võib mõnes kandis märgata üksikute sinilillede siniseid silmakesi. Lepp ja sarapuu õitsevad, pajude ning remmelgate võrad võtavad värvi ning varalehtivad puud-põõsad üritavad pungakesi paisutama hakata.
Lumeootus on kestnud juba nii kaua, et on hakanud üle minema kevadeootuseks ning mõtted trügivad lume pealt järjest enam sellesse suunda, et kui seni pole tulnud, siis pole vajagi. Nüüd juba oleks parem jah, kui tali taeva jääkski, sest et muidu on lõpp nende otsakeste ja tutikeste ja puhkevate pungadega ning külmakahjustused kärmed tulema.
Aidi Valliku aiandusblogi: sooja teki alla
[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Üks iga-aastane hilissügisene või varatalvine aianduslik peavalu on külmahellade taimede katmine. Pean tunnistama, et teen seda küll aasta-aastalt järjest vähem, sest olen õppinud nii iseenda kui ka teiste aednike jagatud kogemustest, et mis meie arust hea, et pruugi taime jaoks siiski seda olla, ning et taimede talvitumise edukuse määravad peale talvekatte tõhususe veel väga paljud muud asjaolud. Määrabki õigupoolest terve tingimuste palett, mida me oleme taimele pakkunud, ja see, kuidas on kaetud taime vajadused. Kas ta kasvab õiges pinnase-, niiskus- ja valgusrežiimis, ega teda kimbuta haigused või kahjurid, ega ta ole saanud juure- või tüvekahjustusi jmt – see kõik mängib talvitumise juures rolli. Nõrk ja haige taim on talvele kerge saak, siin ei päästa ka katmine. Ning tugevat ja tervet taime võime läbimõtlemata katmisega hoopistükkis ise kahjustada.
Nii lihtne on taime surnuks armastada: muldame roosid üles, katame turba või kuuseokste ja koormakatetega… ja kevadel kurvastame ikkagi mustade tüügaste pärast, mis meile selle paksu teki alt vastu vaatavad. Haapsalu aias sain sellega mitu aastat valusaid õppetunde, kuni käega lõin ja enam oma roose ei katnudki, piirdusin vaid mõõduka tagasilõikusega ja kallasin pool ämbritäit kompostmulda igaühele ümber. Ja näe imet, roosid talvitusid nõnda hoopis paremini.
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Üks iga-aastane hilissügisene või varatalvine aianduslik peavalu on külmahellade taimede katmine. Pean tunnistama, et teen seda küll aasta-aastalt järjest vähem, sest olen õppinud nii iseenda kui ka teiste aednike jagatud kogemustest, et mis meie arust hea, et pruugi taime jaoks siiski seda olla, ning et taimede talvitumise edukuse määravad peale talvekatte tõhususe veel väga paljud muud asjaolud. Määrabki õigupoolest terve tingimuste palett, mida me oleme taimele pakkunud, ja see, kuidas on kaetud taime vajadused. Kas ta kasvab õiges pinnase-, niiskus- ja valgusrežiimis, ega teda kimbuta haigused või kahjurid, ega ta ole saanud juure- või tüvekahjustusi jmt – see kõik mängib talvitumise juures rolli. Nõrk ja haige taim on talvele kerge saak, siin ei päästa ka katmine. Ning tugevat ja tervet taime võime läbimõtlemata katmisega hoopistükkis ise kahjustada.
Nii lihtne on taime surnuks armastada: muldame roosid üles, katame turba või kuuseokste ja koormakatetega… ja kevadel kurvastame ikkagi mustade tüügaste pärast, mis meile selle paksu teki alt vastu vaatavad. Haapsalu aias sain sellega mitu aastat valusaid õppetunde, kuni käega lõin ja enam oma roose ei katnudki, piirdusin vaid mõõduka tagasilõikusega ja kallasin pool ämbritäit kompostmulda igaühele ümber. Ja näe imet, roosid talvitusid nõnda hoopis paremini.
Aidi Valliku aiandusblogi: võrgutatud puud ja põõsad
[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Üks hilissügisene töö, mis mul vahel lausa esimese lumeni kipub venima, on noorte puude „võrgutamine”. Nagu kõlast juba kosta, seisnebki see noorte puukeste ümbritsemises aia või võrguga, et talvised metsikumate kommetega aiakülalised neid nahka ei keeraks.
Muidugi ei ole seda tarvis, kui juba krunt ise on ümbritsetud kõrgema aiaga, aga siin Lõuna-Eesti hajakülades ei ole tara just sage nähtus. Selle rajamine oleks siinkandis ebaotstarbekalt kulukas, sest taluõued on traditsiooniliselt väga suured, juba hoonetevaheline hoov on sagedasti 3000 m² ja rohkem, rääkimata nurgatagustest, sauna ümbrusest ja peenramaast. See on just see, mis paneb künkliku Lõuna-Eesti vanad talud nii loomulikult ja armsalt maastikku sulanduma: iga pere oma künka otsas, poole kilomeetri jagu maad naabrini. Aga eks tee sedaviisi aeda ümber.
Sellepärast on siin hädavajalik noori puittaimi kitsede ja jäneste eest kaitsta hoopis individuaalse lähenemise korras. Selleks ostetakse enamasti korralik rull odavamat aiavõrku, lõigatakse sellest parajad jupid, vormitakse need torudeks ja iga puuke saabki oma isikliku soomusrüü.
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Üks hilissügisene töö, mis mul vahel lausa esimese lumeni kipub venima, on noorte puude „võrgutamine”. Nagu kõlast juba kosta, seisnebki see noorte puukeste ümbritsemises aia või võrguga, et talvised metsikumate kommetega aiakülalised neid nahka ei keeraks.
Muidugi ei ole seda tarvis, kui juba krunt ise on ümbritsetud kõrgema aiaga, aga siin Lõuna-Eesti hajakülades ei ole tara just sage nähtus. Selle rajamine oleks siinkandis ebaotstarbekalt kulukas, sest taluõued on traditsiooniliselt väga suured, juba hoonetevaheline hoov on sagedasti 3000 m² ja rohkem, rääkimata nurgatagustest, sauna ümbrusest ja peenramaast. See on just see, mis paneb künkliku Lõuna-Eesti vanad talud nii loomulikult ja armsalt maastikku sulanduma: iga pere oma künka otsas, poole kilomeetri jagu maad naabrini. Aga eks tee sedaviisi aeda ümber.
Sellepärast on siin hädavajalik noori puittaimi kitsede ja jäneste eest kaitsta hoopis individuaalse lähenemise korras. Selleks ostetakse enamasti korralik rull odavamat aiavõrku, lõigatakse sellest parajad jupid, vormitakse need torudeks ja iga puuke saabki oma isikliku soomusrüü.