Silt: aidi valliku aiandusblogi

Aednikuvarustuse hulka kuulub terve hulk selliseidki tööriistu, mida pidevalt endaga kaasa lohistada on raske või tüütu, sest need on lihtsalt nõnda suured. Ja siin pole tõesti muud teha, kui hoida neid kusagil kindlas kohas koos, kuid samas ka piisavalt eraldi, et poleks tarvis üht asja otsides tervet virna ümber tõsta. Minu suurem aiavarustus ripub aiakuuris pikkade naelte või konksude otsas, kõik kenasti üksteise kõrval. Vähemalt ideaalis, ja talvel muidugi. Suviti – aktiivsel aiandushooajal – aga kipub ideaal tegelikust elust lahknema

Juba varem olen kirjutanud, kuidas mu peenrad on igaüks eraldi ääristatud madalate laudadega, ja olen ka põhjendanud, miks minu meelest niimoodi palju kasulikum on. Üks osa selliste äärte kasulikkusest ongi muide võimalus kinnitada nende külge kerge vaevaga mitmesuguseid konstruktsioone, näiteks kilede, kattelooride või võrkmaterjalide paigaldamiseks. Kasutan ise piisavalt pikki plastveetorust lõigatud juppe, mille painutatud kaarte otsad vajutan peenrasse täpselt äärislaua vastu, seespool muidugi, nii et äärislaud hoiab kaare otsi kindlalt paigal ega lase neil lengerdama või maa seest välja vupsama hakata.

[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] Harilik sibul on meie toidulaual umbes sama asendamatu kui kartul ja porgandki, ning tipp- ehk seemnesibulast kasvatada on teda tõepoolest ka üsna kerge. Seda võib maha panna ainult natuke – suvise rohelise sibula saamiseks –, kuid ka juba rohkem, kui soovime saada mugulsibulaid hoidistamiseks, söögitegemiseks või üle talve säilitamiseks. Sibul vajab kasvamiseks täispäikselist kohta ning kena ja kobedat huumusrikast maad. Mina kasvatan teda koos teiste juurviljadega teises viljavaheldusringis, mis tähendab, et tipin sibulad umbes 5–7sentimeetriste vahedega neisse peenardesse, kus eelmisel aastal kasvasid värskelt sõnnikut saanuna erinevad kapsad või kõrvitsalised. On aiapidajaid, kes ka sibulapeenra alla annavad sügisel või varakevadel sõnnikut, sest tegelikult sibulale lämmastik meeldib üsna hästi. Aga mina pole enda maa peal selleks vajadust näinud, sest kapsastest ja suvikõrvitsatest mulda alles jäänud lämmastikust on minu sibulatele piisanud väga hästi, nad kasvavad mul siin pigem liiga suured kui liiga väikesed.

Hernes on arvatavasti salati ja redise kõrval üks enim kasvatatud köögivilju koduaedades, ja seda põhjusega. Hernes idaneb ja kasvab ruttu ning värskena peenralt söömiseks on üks parimaid lasteköögivilju, samuti on herneid sügavkülmikus lihtne säilitada. Ometi ei kasva hernes mitte igas aias ühtmoodi tõhusalt ja lihtsalt. Hernes tahab edenemiseks kena kobedat huumusrikas

Harilik sibul on meie toidulaual umbes sama asendamatu kui kartul ja porgandki, ning tipp- ehk seemnesibulast kasvatada on teda tõepoolest ka üsna kerge. Seda võib maha panna ainult natuke – suvise rohelise sibula saamiseks –, kuid ka juba rohkem, kui soovime saada mugulsibulaid hoidistamiseks, söögitegemiseks või üle talve säilitamiseks.

[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] Peakapsaid on varaseid, keskvalmivaid ja hiliseid, isegi punaseid. Ning ei saa öelda, et vahet pole, sest vahe on – ja mitte ainult selles küsimuses, kas pea paisub söömisküpseks augustis või oktoobris. Erinevused on ka nende kapsaste kasutamises, näiteks varasest kapsast head hapukapsast ei saa – on liiga õrna koega ja vesine. Kuid see-eest saab varasest kapsast kõige maitsvamad salatid suvisele grillipeole liha kõrvale.

[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] Olen oma köögiviljakasvatamise algusest saadik vaikselt imestanud kapsamaailma erinäolisuse üle. Kapsasrohu perekonnas on ju nii palju liike, ja nii erinevaid. Kapsasrohtude hulka kuuluvad ühtviisi nii sinep kui ka kaalikas, naeris kui ka peakapsas, raps kui ka brokoli. Kõik nad kannavad uhkelt sama perekonnanime Brassica, kuigi välist sarnasust on selle pere õdede-vendade vahel küll palju oodata. Mina olen sellest suurest perest õieti kasvatanud vaid mõnda – arvestades, kui palju liike selles perekonnas tegelikult on! Aga siiski olen vist kasvatanud neist rohkemaid kui paljud teised koduaiapidajad, nii et ehk võiksin siinkohal oma kogemustest natuke üksikasjalikumalt rääkida. Võtan vaatluse alla selle seltskonna, mida mina nimetan „kapsoidideks”. Kaalikad ja naerid „kapsoidide” hulka ei liigitu, vaid on minu jaoks „juurikad”, ja neist olen juba mõne nädala eest rääkinud, nii et nendel rohkem ei peatuks. Kapsoidide hulka kuulub minu maailmas kindlasti ja kõigepealt nuikapsas. Sellest tegin juttu juba oma aiandusvestete seeria alguses, sest see oligi üks mu elu esimesi köögivilju endal kasvatada. Ja see olekski algajale parim valik kapsamaailmaga tutvuse loomiseks. Nuikapsas on lihtsam tegelane kui teised ja ka kahjurid himustavad teda vähem kui pea- või käharkapsast.