Silt: aidi valliku aiandusblogi
Aidi Vallik: herned, maiasmoka rõõm
Hernes on arvatavasti salati ja redise kõrval üks enim kasvatatud köögivilju koduaedades, ja seda põhjusega. Hernes idaneb ja kasvab ruttu ning värskena peenralt söömiseks on üks parimaid lasteköögivilju, samuti on herneid sügavkülmikus lihtne säilitada. Ometi ei kasva hernes mitte igas aias ühtmoodi tõhusalt ja lihtsalt.
Hernes tahab edenemiseks kena kobedat huumusrikas
Aidi Vallik: seest siiruviiruline
Harilik sibul on meie toidulaual umbes sama asendamatu kui kartul ja porgandki, ning tipp- ehk seemnesibulast kasvatada on teda tõepoolest ka üsna kerge. Seda võib maha panna ainult natuke – suvise rohelise sibula saamiseks –, kuid ka juba rohkem, kui soovime saada mugulsibulaid hoidistamiseks, söögitegemiseks või üle talve säilitamiseks.
Aidi Valliku aiandusblogi: pontsakad peakapsad
[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"]
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Peakapsaid on varaseid, keskvalmivaid ja hiliseid, isegi punaseid. Ning ei saa öelda, et vahet pole, sest vahe on – ja mitte ainult selles küsimuses, kas pea paisub söömisküpseks augustis või oktoobris. Erinevused on ka nende kapsaste kasutamises, näiteks varasest kapsast head hapukapsast ei saa – on liiga õrna koega ja vesine. Kuid see-eest saab varasest kapsast kõige maitsvamad salatid suvisele grillipeole liha kõrvale.
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Peakapsaid on varaseid, keskvalmivaid ja hiliseid, isegi punaseid. Ning ei saa öelda, et vahet pole, sest vahe on – ja mitte ainult selles küsimuses, kas pea paisub söömisküpseks augustis või oktoobris. Erinevused on ka nende kapsaste kasutamises, näiteks varasest kapsast head hapukapsast ei saa – on liiga õrna koega ja vesine. Kuid see-eest saab varasest kapsast kõige maitsvamad salatid suvisele grillipeole liha kõrvale. Aidi Valliku aiandusblogi: kapsaste erinevad näod
[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Olen oma köögiviljakasvatamise algusest saadik vaikselt imestanud kapsamaailma erinäolisuse üle. Kapsasrohu perekonnas on ju nii palju liike, ja nii erinevaid. Kapsasrohtude hulka kuuluvad ühtviisi nii sinep kui ka kaalikas, naeris kui ka peakapsas, raps kui ka brokoli. Kõik nad kannavad uhkelt sama perekonnanime Brassica, kuigi välist sarnasust on selle pere õdede-vendade vahel küll palju oodata.
Mina olen sellest suurest perest õieti kasvatanud vaid mõnda – arvestades, kui palju liike selles perekonnas tegelikult on! Aga siiski olen vist kasvatanud neist rohkemaid kui paljud teised koduaiapidajad, nii et ehk võiksin siinkohal oma kogemustest natuke üksikasjalikumalt rääkida. Võtan vaatluse alla selle seltskonna, mida mina nimetan „kapsoidideks”. Kaalikad ja naerid „kapsoidide” hulka ei liigitu, vaid on minu jaoks „juurikad”, ja neist olen juba mõne nädala eest rääkinud, nii et nendel rohkem ei peatuks.
Kapsoidide hulka kuulub minu maailmas kindlasti ja kõigepealt nuikapsas. Sellest tegin juttu juba oma aiandusvestete seeria alguses, sest see oligi üks mu elu esimesi köögivilju endal kasvatada. Ja see olekski algajale parim valik kapsamaailmaga tutvuse loomiseks. Nuikapsas on lihtsam tegelane kui teised ja ka kahjurid himustavad teda vähem kui pea- või käharkapsast.
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Olen oma köögiviljakasvatamise algusest saadik vaikselt imestanud kapsamaailma erinäolisuse üle. Kapsasrohu perekonnas on ju nii palju liike, ja nii erinevaid. Kapsasrohtude hulka kuuluvad ühtviisi nii sinep kui ka kaalikas, naeris kui ka peakapsas, raps kui ka brokoli. Kõik nad kannavad uhkelt sama perekonnanime Brassica, kuigi välist sarnasust on selle pere õdede-vendade vahel küll palju oodata.
Mina olen sellest suurest perest õieti kasvatanud vaid mõnda – arvestades, kui palju liike selles perekonnas tegelikult on! Aga siiski olen vist kasvatanud neist rohkemaid kui paljud teised koduaiapidajad, nii et ehk võiksin siinkohal oma kogemustest natuke üksikasjalikumalt rääkida. Võtan vaatluse alla selle seltskonna, mida mina nimetan „kapsoidideks”. Kaalikad ja naerid „kapsoidide” hulka ei liigitu, vaid on minu jaoks „juurikad”, ja neist olen juba mõne nädala eest rääkinud, nii et nendel rohkem ei peatuks.
Kapsoidide hulka kuulub minu maailmas kindlasti ja kõigepealt nuikapsas. Sellest tegin juttu juba oma aiandusvestete seeria alguses, sest see oligi üks mu elu esimesi köögivilju endal kasvatada. Ja see olekski algajale parim valik kapsamaailmaga tutvuse loomiseks. Nuikapsas on lihtsam tegelane kui teised ja ka kahjurid himustavad teda vähem kui pea- või käharkapsast. Aidi Valliku aiandusblogi: eksperimendid kahjuritõrjes
[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Suure ja väikese kapsaliblika lendlus algab juulikuus ja kestab mitme lainena sügiseni välja. Ega nende välimusel suurt vahet olegi, ongi ühed suuremad ja teised väiksemad, muidu ühed valged mõlemad, ja ka nende röövikud on täiesti ühtemoodi triibulised, ainult ühed kaks korda suuremad kui teised.
Suve teise poole sumedatel öödel aga tegutseb veel kolmas liblikas – kapsaöölane, kelle munetud munadest kooruvad kapsalehti järama rammusad rohelised ussikesed, suuruselt suure ja väikse kapsaliblika rööviku vahepealsed.
Kui maakirpude tõrje olen juba peaaegu ära õppinud, kapsakärbsele kaotatud paari-kolme taimega kah osanud leppida ning kapsakoi rüüste suutnud tagasihoidlikes mõõtmetes hoida, siis kapsaliblikate ja -öölaste vastu pole mul lõpuni toimivat strateegiat välja kujunenud. Ma lihtsalt katsetan erinevaid asju ja vaatan, mis töötab ja mis mitte. Aga mittetöötamise tagajärjed on paraku ulatuslikud ja hirmsad, seetõttu ei ole need lahingud möödunud kaotusteta. Igatahes ma õpin, ja saan iga suvega järjest targemaks, ja kunagi tulevikus ühel hetkel, ma loodan tõesti, olengi õppinud kasvatama kapsaid sada protsenti looduslike vahenditega.
Olen külvanud kapsaste vahele palju tilli. Võibolla see hoidis osa kapsakahjureid eemale, ei tea, igatahes ülejäänud osa lasi ikkagi kapsastel hea maitsta.
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Suure ja väikese kapsaliblika lendlus algab juulikuus ja kestab mitme lainena sügiseni välja. Ega nende välimusel suurt vahet olegi, ongi ühed suuremad ja teised väiksemad, muidu ühed valged mõlemad, ja ka nende röövikud on täiesti ühtemoodi triibulised, ainult ühed kaks korda suuremad kui teised.
Suve teise poole sumedatel öödel aga tegutseb veel kolmas liblikas – kapsaöölane, kelle munetud munadest kooruvad kapsalehti järama rammusad rohelised ussikesed, suuruselt suure ja väikse kapsaliblika rööviku vahepealsed.
Kui maakirpude tõrje olen juba peaaegu ära õppinud, kapsakärbsele kaotatud paari-kolme taimega kah osanud leppida ning kapsakoi rüüste suutnud tagasihoidlikes mõõtmetes hoida, siis kapsaliblikate ja -öölaste vastu pole mul lõpuni toimivat strateegiat välja kujunenud. Ma lihtsalt katsetan erinevaid asju ja vaatan, mis töötab ja mis mitte. Aga mittetöötamise tagajärjed on paraku ulatuslikud ja hirmsad, seetõttu ei ole need lahingud möödunud kaotusteta. Igatahes ma õpin, ja saan iga suvega järjest targemaks, ja kunagi tulevikus ühel hetkel, ma loodan tõesti, olengi õppinud kasvatama kapsaid sada protsenti looduslike vahenditega.
Olen külvanud kapsaste vahele palju tilli. Võibolla see hoidis osa kapsakahjureid eemale, ei tea, igatahes ülejäänud osa lasi ikkagi kapsastel hea maitsta. Aidi Valliku aiandusblogi: minu kallid kapsad
[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Käisin veel mai algul igal hommikul ja õhtul kasvuhoone vahet oma väikestele kapsataimedele kaasa elamas. Et meie kandis siin jagus maikuuni peaaegu igal ööl külma mitme miinuskraadi jagu ja mu kasvuhoone ei ole köetav, siis igaks juhuks tuli mul ööseks oma taimekastid seal kinni katta.
Võibolla kapsakasvatamine ongi mu jaoks nii meeliköitev sellepärast, et see pole eriti lihtne. Ausalt, tomatite ja paprikatega on palju lihtsam. Kapsal on hukkaminemise võimalusi oluliselt rohkem ja võimalike vigade nimekiri pikk.
Juba aprilli keskpaiku seemet toas karpi külvates tuleb arvestada, et toatemperatuuri vajavad nad ainult idanemise ajaks. Juba kahe idulehe faasis tuleks seemikud laiemale pikeerida ning otsekohe viia märksa jahedamasse ruumi, 6–12 päevase kraadi juurde. Nii nad mul lähevadki pärast pikeerimist otse kasvuhoonesse, sest soe toatemperatuur kasvamise ajal oleks neile palju-palju halvem kui järsk temperatuurimuutus, mida nad taluvad päris kergelt ja millest saavad üle paari päevaga. Samuti on kapsale ülioluline korralik valgus, mis toas ükskõik kui päikselisel aknalaual siiski pole piisav.
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Käisin veel mai algul igal hommikul ja õhtul kasvuhoone vahet oma väikestele kapsataimedele kaasa elamas. Et meie kandis siin jagus maikuuni peaaegu igal ööl külma mitme miinuskraadi jagu ja mu kasvuhoone ei ole köetav, siis igaks juhuks tuli mul ööseks oma taimekastid seal kinni katta.
Võibolla kapsakasvatamine ongi mu jaoks nii meeliköitev sellepärast, et see pole eriti lihtne. Ausalt, tomatite ja paprikatega on palju lihtsam. Kapsal on hukkaminemise võimalusi oluliselt rohkem ja võimalike vigade nimekiri pikk.
Juba aprilli keskpaiku seemet toas karpi külvates tuleb arvestada, et toatemperatuuri vajavad nad ainult idanemise ajaks. Juba kahe idulehe faasis tuleks seemikud laiemale pikeerida ning otsekohe viia märksa jahedamasse ruumi, 6–12 päevase kraadi juurde. Nii nad mul lähevadki pärast pikeerimist otse kasvuhoonesse, sest soe toatemperatuur kasvamise ajal oleks neile palju-palju halvem kui järsk temperatuurimuutus, mida nad taluvad päris kergelt ja millest saavad üle paari päevaga. Samuti on kapsale ülioluline korralik valgus, mis toas ükskõik kui päikselisel aknalaual siiski pole piisav. Aidi Vallik: vennaksed naeris ja kaalikas
Nädala eest sattusin juurviljade lainele ja seetõttu oleks kohane kahest köögiviljavennakesest isegi pikemalt kirjutada – ikka naerist ja kaalikast, kelle vahel mõni ehk vahet ei teegi.
Naeris (kapsasrohtude perekonnast pärit Brassica rapa rapa)on neist kahest vanem, teda hakati metsnaeri kujul söögiks tarvitama juba 4000 aastat tagasi Lähis-Idas, aga kultuuristati ta veidikene hiljem Vahemere maades, kus aretati temast juba sortegi. Arvatavasti koos Vana-Rooma sõja- ja rännumeestega levis see ilmastikukindel ja külmakartmatu köögivili ka Kesk- ja Põhja-Euroopasse, kus muutus pikkadeks sajanditeks üheks põhitoiduaineks. Nii oli enne kartulikasvatuse levikut naeris ka Eestis põhiline põllukultuur teravilja kõrval.
1
Aidi Valliku aiandusblogi: kui mõelda kasvuhoonetest
[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Vahel mõtlen, et võiks lasta ehitada endale korralikul vundamendil tugeva puit- või vähemalt tugevast valuterasest karkassiga kasvuhoone. Eriti mõtlesin selle peale läinud sügisel, kuulsusrikka oktoobritormi järel, kui tuul minu tomatimaja metallkarkassi kaheksaks suutis väänata ja polükarbonaatplaadid paarile hektarile laiali pillutada.
Mõtlesin jah, et vaat kus vanasti tehti sügavale kivivundamendile, ei pääsenud selle alt sisse ei mutt ega rott, ja mis siis, et laste poolt iga paari aasta tagant mõni klaas puruks löödi, karkass elas see-eest üle mitu põlvkonda. Ei lõhkunud sellist kasvuhoonet talvine lumi ega sügisene torm, või vähemalt oli oskajal mehel paari purunenud klaasi lihtne vahetada. Ja need kasvuhooned olid nii suured, et kui vanaemal sihuke oli, siis jagus sealt umbes kõigi tema kuue lapse ja kaheteistkümne lapselapse peredele.
Ja minul siin nelikümmend aastat hiljem, näe, sihuke plastist kökats, mis kuus aastat seisab, aga siis saab korra kõvemat tuult ja on käkrus, nagu oleks autoga otsa sõidetud.
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Vahel mõtlen, et võiks lasta ehitada endale korralikul vundamendil tugeva puit- või vähemalt tugevast valuterasest karkassiga kasvuhoone. Eriti mõtlesin selle peale läinud sügisel, kuulsusrikka oktoobritormi järel, kui tuul minu tomatimaja metallkarkassi kaheksaks suutis väänata ja polükarbonaatplaadid paarile hektarile laiali pillutada.
Mõtlesin jah, et vaat kus vanasti tehti sügavale kivivundamendile, ei pääsenud selle alt sisse ei mutt ega rott, ja mis siis, et laste poolt iga paari aasta tagant mõni klaas puruks löödi, karkass elas see-eest üle mitu põlvkonda. Ei lõhkunud sellist kasvuhoonet talvine lumi ega sügisene torm, või vähemalt oli oskajal mehel paari purunenud klaasi lihtne vahetada. Ja need kasvuhooned olid nii suured, et kui vanaemal sihuke oli, siis jagus sealt umbes kõigi tema kuue lapse ja kaheteistkümne lapselapse peredele.
Ja minul siin nelikümmend aastat hiljem, näe, sihuke plastist kökats, mis kuus aastat seisab, aga siis saab korra kõvemat tuult ja on käkrus, nagu oleks autoga otsa sõidetud.