Silt: aidi valliku aiandusblogi

[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] Sain nulgudega lähemalt tuttavaks alles maale kolides. Nimelt tervitasid mind siin pea esimese asjana kaks keset õue laiuvat hiiglast: üks halli karva, teine pigem roheline. Hall tihedam ja uhkem, roheline hõredam ja lohmakam nagu metsapuu. Mõlemal kõrgust vast veidi üle kahekümne meetri. Esmapilgul paistsid nad nagu kuused, aga kui neid lähemalt vaatama läksin, okkaid katsusin, tüve silitasin, siis oli selge, et kuused need küll pole. Kõiketeadva interneti ja taimekäsiraamatute abiga õnnestus mul nad määrata nulgudeks, aga mis liiki nulgudeks? Pealegi oli kumbki erinev. Kui mulle järgmisel suvel sattus külla ühe taimeaia perenaine, profiaednik, siis tema määras mõlemad kaljukindlalt halliks nuluks. Õigemini halli nulu seemikuteks. Mis siis, et nad olid nõnda erinevad. Aga liigisisene varieeruvus pidi olema hallil nulul täitsa tavaline nähe, emapuu omadused ei pruugi seemikutel ühtviisi avalduda. Nii ongi minu kaks hiiglast sellised halli nulu krantsikesed, aga sellegipoolest suured ja võimsad puud, mille varjulisemale küljele tegin oma seni ainsa varjupeenra päikesekartlike püsikute jaoks.

Kui meie aknavaadetes ei ole väga päikselisi alasid, mis lubaksid edukalt kadakaid ja mände kasvatada, siis pole me ometi sellepärast veel plindris, vaid võime pilgu suunata valguse suhtes leplikumate okaspuude poole. Ja neid on palju! Enamik kuuskede liike näiteks elab hea meelega ka poolvarju aladel, kus päikest päevas ehk vaid neli-viis tundi. Peaasi, et muld oleks meeldivalt parasniiske, mitte väga kuiv ega ka liiga märg. Täispäikselist kohta vajavad siiski näiteks torkavad kuused (rahvasuus „hõbekuused”, rahvusvahelises aianduskeeles Picea pungens) ja selle sordid, samuti mustad (Picea mariana)ja Engelmanni kuused (Picea engelmannii) ning veel mõned vähem levinud liigid. Samuti erinevad kuuskede liigid selles suhtes, kuidas nad taluvad linnaelu – see tähendab heitgaase ja muud õhusaastet. Kuna meie kõige tavalisem harilik kuusk on selle koha pealt väga hell, siis suurte teede ääres või linnasüdametes on hoopis kindlam kasvatada torkavat kuuske, Serbia kuuske (Picea omorika) või Engelmanni kuuske. Nii uskumatu, kui see ka ei tundu, on olemas ka külmaõrnu kuuski, mille kasvatamine Eesti sisemaal sageli ei õnnestugi. Sellised on näiteks Sitka kuusk (Picea sitchensis)ja idakuusk (Picea orientalis). Küll võib Haapsalus ja Lääne-Eesti rannikul üldse, samuti saartel neid suurema edulootusega katsetada. Kuuskede hulgast leiab tohutu kauneid ja omapäraseid sorte, ka neid on olemas igasuguse kasvukujuga, tüsedamaid ja pliiatssaledaid, kää

[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] Igihaljaste okaspuude istutamine aedadesse on olnud populaarne terve aianduse ajaloo vältel, ka siin Eestis. Kindlasti on selle põhjuseks nende talvine dekoratiivsus muidu raagus ja lagedas aias. Küllap on mõnedki jõudnud oma elu jooksul kiruda vanavanemat, vanemat või eelmist majaomanikku, kes kunagi elutoa akna alla kena pisikese hõbekuuse istutas, arvestamata, et see nunnu suudab paarikümne aastaga kasvada vähemalt kümnemeetriseks hiiglaseks ja varjutada toas kogu valguse, vaata et hakkab oma kaharate okstega läbi akna tuppa tulema. See ei tähenda mitte seda, et peaksime hoiduma aknavaadetesse igihaljaid taimi istutamast – sest ilunautlejal on seda otse hädatarvilik teha. See tähendab hoopis, et esiteks peaksime alati arvestama plaanitava puu tulevasi mõõtmeid ja vajadusel valima lihtsalt madalamad ja/või nõrgakasvulised sordid, või teiseks, õppima aiakääre kasutama tõhusalt, hellitamata ning juba maast madalast.

Paljud aiapidajad armastavad roose, kuigi need kipuvad enamasti olema väga töömahukad lilled. Kevadest sügiseni aina pritsi neid, küll tahmlaiksuse, küll mõne muu seenhaiguse või näljaste satikate vastu, sügisel aga mässa nende talveks valmis panemisega. Isegi talvel ei saa süda rahu, eriti kui korralikku lund pole maha tulnud ja üks talvine vihmasadu ajab teist taga. Kevadel vaatavad meile mahakooritud talvekatete alt aga pahatihti vastu mustaks tõmbunud tüükad ning siis saab jaanipäevani mõistatada, mis saab: kas jäävad ellu või on tõesti lõplikult läinud. Sellepärast ma enam peenraroosidega mässata ei viitsigi. Olgu nad pealegi lillemaailma kuningad ja õitsemisajal hingematvalt kaunid. Las jääb see ilu minust hoolsamatele inimestele. Nii ma isegi ei planeerinud

[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] Pärast külluslikku suveaega, pärast kõiki neid ämbritäisi punaseid, kollaseid, oranže, pruune või triibulisi lõhnavaid tomateid, on kasvuhoone sügiskoristus omamoodi kurb töö ja hüvastijätt aia-aastaga. Viivitan ikka sellega nii kaua, kui kannatab, oodates ja lootes siiski veel seda viimast punast tomatit… aga kui päevad jäävad pilviseks ja lühikeseks ning temperatuurid langevad püsivalt alla kümne soojakraadi, tuleb leppida faktiga, et kütteta kasvuhoonest enam värvunud tomatit ei saa. Siis on mõistlik alla anda, rohelised tomatid ära korjata ja tuppa järelvalmima tuua.