Silt: aidi valliku aiandusblogi

[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] Tulin just aiast ohakaid rookimast. Ei jõudnud sinnamaani, kuhu tahtsin, sest enne jõudis päev palavaks minna ja näljaste parmude hordid välja meelitada. Kuumal südasuvel ongi aiatööde jaoks minu meelest ainult kaks aega ööpäevas: varahommikul kella kuuest üheksani ja õhtul kaheksast üheteistkümneni. Muul ajal on õues füüsilise töö tegemine küll puhas kannatus.

[caption id="attachment_333269" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] Kevad on üürike ja enne kui arugi jõuame saada, ongi iluviljapuud üksteise järel õitsemise lõpetanud ning iluaia kõrgem rinne jääb peaaegu õietuks. Kuid mitte täiesti! On veel terve rida kauneid puid, mille dekoratiivsuse kõrgaeg langeb just suvesse. Varasuve kuulutab juba juuni alguses välja tömbilehine viirpuu (Crataegus laevigata), mille vanu kuulsaid sorte „ Plena” ja „Rosea Flore Pleno” levis Eesti aedades juba õige ammu. Üks neist oli heleroosade, teine tumeroosade täidisõitega õitsev „roosipuu”. Nimetasin neid lapsena nõnda, sest need uhked, lopsakates kobarates puhkevad täidisõied meenutasidki mulle miniatuurseid roosiõisi. Uuemal ajal on levinuim sort ilmselt vaarikpunaste täidisõitega „Pauls’s Scarlet”. Minu meelest on päris huvipakkuv ka viimasel ajal sageli aiaärides kohatud sama värvi, kuid lihtõieline sort „Crimson Cloud”. See sort uhkeldab sügiseti ka punaste viljadega, teistel pole viljumine kuigi märkimisväärne.

[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] Jaapanis on kirsipuude õitsemine iga-aastane oodatud suursündmus, selle auks peetakse lausa festivale. Eks tõusva päikese maalt ilukirsside populaarsus ongi mujale maailma levinud, kuigi põhjapoolsetel laiuskraadidel ei ole ilukirsipuude istutamine sugugi mitte alati kindla peale minek. Ilukirsipuid, Prunus’eid, on õigupoolest mitut liiki. Osa neist õnneks kannatab välja ka Eesti kliimat. Pärast seda, kui 2006. aastal istutati Türile järve äärde poolteistsada Jaapani kirsipuu hübriidi „Accolade”, muutusid ilukirsipuud korraga terves Eestis väga populaarseks. Türi kirsipuuallee on nüüdseks 15 aastat ilusasti vastu pidanud ja pole vähemalt minu teada külma tõttu kuigivõrd kannatada saanud. See ongi üks külmakindlamaid ilukirsipuude sorte – kuid kahjuks ei saa sedasama öelda tema ühe vanema, selle päris-päris Jaapani kirsipuu (Prunus subhirtella) kohta. Toda jaapanlast külmakindlamate kirsiliikidega ristates on aretajad ometi jõudnud beebiroosa pooltäidisõielise „Accoladeni”ja veel mitmete suhteliselt külmakindlate ilusate hübriidideni. Nii et – kõik oleneb sordist.

[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] On õunapuude õitsemise ilus aeg. Seda on pandud lauludesse ja maalitud piltidele, püütud fotodele ja kantud kauni mälestusena hinges. Õunapuude õitsemise ajal on kodu kõige kaunim. Tegelikult piisab sellise elamuse saamiseks lihtsalt tavalisest väiksemast puuviljaaiast või paarist õueõunapuust. Kuid kes on ahne, ilujanune, võib seda vaatepilti rikastada veel iluõunapuudega.

[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] Nartsissid on tulpide kõrval teised kuulsad keskkevadised lilled, mis lihtsalt peavad igas aias olemas olema. Sorditulpidega võrreldes on neid ka lihtsam kasvatada – sibulad jäävad samale kasvukohale pikaks ajaks, neid pole tarvis üles võtta ja uuesti istutada enne, kui puhmikud on läinud ükskord nii tihedaks ja suureks, et õitsemise jaoks enam ruumi ega rammu ei jätku. Nii nagu tulpidele, sobib ka nartsissidele igasugune keskmine aiamuld, olgu siis veidike liivasem või veidike savisem, veidike kuivem või veidike niiskem, ja kui nad umbes pool päeva ka päikesevalgust saavad, siis ongi juba kõik korras, Kui räägime nartsissidest, mõtleme enamasti ikka aednartsisse (Narcissus x cultorum), mis on puha hübriidid ja inimkäe aretustöö. Ometi on nartsissid terve perekond (muide, ratsuritähtede kauged sugulased!) ja erinevate allikate andmetel on maailmas olemas tervelt 27–30 eri nartsissiliiki, see tähendab botaanilisi, puhtaid liike, mida on või on olnud võimalik maailma eri paigus looduslikult kasvamas leida.

Tulbi tunneb ära igaüks, ka täiesti aianduskauge inimene – muidugi juhul, kui sordiaretus pole vahepeal hirmsasti möllanud ja mõne erilise sordi õisi näiteks liilia- või pojengilaadseks moondanud. Tulpe on aga terve suur perekond, kuhu kuulub sadakond eri liiki tulpe, ja erinevaid, rohkem või vähem edevamaid, tuntud ja tundmatumaid sorte on olemas lausa kümne tuhande ringis. See kõige klassikalisem tulbi moodi tulp, mida lapsedki oma piltide peale joonistavad, on aga arvatavasti meie aedades kõige levinum, ja kõige kauem tuntud nn darvinhübriid, vana „taluaiatulp”. Kes ei teaks noid erepunaseid ja täiesti lollikindlaid „Apeldoorne” või kollaseid „Golden Apeldoorne”, mis ilma igasuguse hoolduseta elavad ja kasvavad sama koha peal aastakümneid, nii et pole häda midagi. Et see vana tulpide sordirühm on ülilihtne kasvatada, on arvatavasti ka põhjus, miks Eestis kõigepealt just need levima hakkasid: algul mõisaaedades, aga alates

[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] varakevadise aia saab õitega ehtida mitte ainult maa peal, vaid ka kõrgemal. Neid puid ja põõsaid pole küll palju, kes märtsis-aprillis õitseda suudaks, aga mõni siiski on. Kindlasti tasub mõni selline oma aeda tuua. Kui muidu peaks kevadetunnet otsima, nina maas, mööda alles vesiseid ja paljaid peenraid, siis terve kahar põõsatäis või silmade kõrgusel puhkenud õitepilv ei jäta südamesoppi enam kahtlustki – kevad on käes!

[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] Jürikuu kulg on kiire ning sama kiirusega lisandub iga päev uusi õidepuhkejaid. Parajasti praegu, aprilli teisel poolel, on käes kevadiste lõokannuste (Corydalis) aeg. Et ma ise neid hirmsasti armastan, on mulle üsna arusaamatu, mis põhjusel numpsiku olemisega lõokannused Eesti aedades kuigi laialt levinud ei ole! Ometi on neid lihtne kasvatada – meil levinud liigid on absoluutselt külmakindlad ega esita ka kasvupinnasele eriti suuri nõudmisi, ei kapriisitse ega nõua mingisugust erikohtlemist. Neil on omapärased puhevil õiekobarad, mis koosnevad paljudest-paljudest väikestest huulõitest ja sordist olenevalt võivad nad olla absoluutselt igat värvi. Nii enne kui ka pärast õitsemist annavad nende kaunid, elegantsed ja säbrulised, mõneti sõnajalasarnased lehed kevadisse peenrasse armsat faktuuri. Neid liigitatakse sibullillede alla, kuigi tehniliselt võttes ei ole neil all mitte sibul, vaid paksenenud juuremugul.