Silt: aidi valliku aiandusblogi

[caption id="attachment_333269" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] Hoolikalt puhastatud pinnasele rajatud ja tõhusalt multšitud püsilillepeenarde rohimise ega kastmisega pole suviti erilist muret ega vaeva. Kuid see ei tähenda, et lillepeenrad oleksid hooldusvabad.

[caption id="attachment_333269" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] See suvi on olnud väga kuiv. Jaaniöö vihm on jäänud mitme nädala taha ning pärast seda pole meie kant saanud sademeid rohkem kui mõni üksik hõre tilk mõnest üksikust pilveservast. Muru kolletab, taimed on vaevas, aiapidajad mures. Eriti ohus on sama aasta kevadel-suvel istutatud taimed, mis pole jõudnud oma juuri veel kuigi sügavale ajada või pole veel täielikult juurdunudki. Samuti on köögiviljade jaoks vesi kriitilise tähtsusega. Neist üsna palju taluvamad on juba varasematel aastatel istutatud püsililled, neist veel vastupidavamad vanemad põõsad-okaspuuvormid, ja kõige vähem ohustatud on muidugi juba suured puud, kelle juured ulatuvad sügavamale-kaugemale mulda, et sealt allesjäänud niiskust üles leida. Et suviti tuleb lühemaid või pikem

[caption id="attachment_333269" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] Naat, põldohakas, orashein, põldosi, võilill – need on raskesti tõrjutavate juurumbrohtude klassika.

[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] Tulin just aiast ohakaid rookimast. Ei jõudnud sinnamaani, kuhu tahtsin, sest enne jõudis päev palavaks minna ja näljaste parmude hordid välja meelitada. Kuumal südasuvel ongi aiatööde jaoks minu meelest ainult kaks aega ööpäevas: varahommikul kella kuuest üheksani ja õhtul kaheksast üheteistkümneni. Muul ajal on õues füüsilise töö tegemine küll puhas kannatus.

[caption id="attachment_333269" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] Kevad on üürike ja enne kui arugi jõuame saada, ongi iluviljapuud üksteise järel õitsemise lõpetanud ning iluaia kõrgem rinne jääb peaaegu õietuks. Kuid mitte täiesti! On veel terve rida kauneid puid, mille dekoratiivsuse kõrgaeg langeb just suvesse. Varasuve kuulutab juba juuni alguses välja tömbilehine viirpuu (Crataegus laevigata), mille vanu kuulsaid sorte „ Plena” ja „Rosea Flore Pleno” levis Eesti aedades juba õige ammu. Üks neist oli heleroosade, teine tumeroosade täidisõitega õitsev „roosipuu”. Nimetasin neid lapsena nõnda, sest need uhked, lopsakates kobarates puhkevad täidisõied meenutasidki mulle miniatuurseid roosiõisi. Uuemal ajal on levinuim sort ilmselt vaarikpunaste täidisõitega „Pauls’s Scarlet”. Minu meelest on päris huvipakkuv ka viimasel ajal sageli aiaärides kohatud sama värvi, kuid lihtõieline sort „Crimson Cloud”. See sort uhkeldab sügiseti ka punaste viljadega, teistel pole viljumine kuigi märkimisväärne.

[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] Jaapanis on kirsipuude õitsemine iga-aastane oodatud suursündmus, selle auks peetakse lausa festivale. Eks tõusva päikese maalt ilukirsside populaarsus ongi mujale maailma levinud, kuigi põhjapoolsetel laiuskraadidel ei ole ilukirsipuude istutamine sugugi mitte alati kindla peale minek. Ilukirsipuid, Prunus’eid, on õigupoolest mitut liiki. Osa neist õnneks kannatab välja ka Eesti kliimat. Pärast seda, kui 2006. aastal istutati Türile järve äärde poolteistsada Jaapani kirsipuu hübriidi „Accolade”, muutusid ilukirsipuud korraga terves Eestis väga populaarseks. Türi kirsipuuallee on nüüdseks 15 aastat ilusasti vastu pidanud ja pole vähemalt minu teada külma tõttu kuigivõrd kannatada saanud. See ongi üks külmakindlamaid ilukirsipuude sorte – kuid kahjuks ei saa sedasama öelda tema ühe vanema, selle päris-päris Jaapani kirsipuu (Prunus subhirtella) kohta. Toda jaapanlast külmakindlamate kirsiliikidega ristates on aretajad ometi jõudnud beebiroosa pooltäidisõielise „Accoladeni”ja veel mitmete suhteliselt külmakindlate ilusate hübriidideni. Nii et – kõik oleneb sordist.

[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] On õunapuude õitsemise ilus aeg. Seda on pandud lauludesse ja maalitud piltidele, püütud fotodele ja kantud kauni mälestusena hinges. Õunapuude õitsemise ajal on kodu kõige kaunim. Tegelikult piisab sellise elamuse saamiseks lihtsalt tavalisest väiksemast puuviljaaiast või paarist õueõunapuust. Kuid kes on ahne, ilujanune, võib seda vaatepilti rikastada veel iluõunapuudega.

[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] Nartsissid on tulpide kõrval teised kuulsad keskkevadised lilled, mis lihtsalt peavad igas aias olemas olema. Sorditulpidega võrreldes on neid ka lihtsam kasvatada – sibulad jäävad samale kasvukohale pikaks ajaks, neid pole tarvis üles võtta ja uuesti istutada enne, kui puhmikud on läinud ükskord nii tihedaks ja suureks, et õitsemise jaoks enam ruumi ega rammu ei jätku. Nii nagu tulpidele, sobib ka nartsissidele igasugune keskmine aiamuld, olgu siis veidike liivasem või veidike savisem, veidike kuivem või veidike niiskem, ja kui nad umbes pool päeva ka päikesevalgust saavad, siis ongi juba kõik korras, Kui räägime nartsissidest, mõtleme enamasti ikka aednartsisse (Narcissus x cultorum), mis on puha hübriidid ja inimkäe aretustöö. Ometi on nartsissid terve perekond (muide, ratsuritähtede kauged sugulased!) ja erinevate allikate andmetel on maailmas olemas tervelt 27–30 eri nartsissiliiki, see tähendab botaanilisi, puhtaid liike, mida on või on olnud võimalik maailma eri paigus looduslikult kasvamas leida.