Silt: aidi valliku aiandusblogi

[caption id="attachment_333269" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] Üks asi on kaitsta peenart kõrvalt tuleva juurumbrohu eest. See eeldab 10–20 cm sügavuses pinnasesse sisse kaevatud piiret. Teine teema on aga, kuidas takistada murukamara laienemist peenrasse. Ebaühtlaselt peenrasse sisse kasvav muru silma just ei rõõmusta, pealegi moonutab peenra piirjooni. See küsimus ei ole ka ainult kosmeetiline, vaid mõjutab aia niitmismugavust ning -tõhusust.

[caption id="attachment_333269" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] Umbrohi satub peenrasse kolme moodi: kas pealt, kõrvalt või alt. Pealt saabub umbrohi seemnetega, mida kas linnukesed kohale kannavad, peenra kõrval kasvav emataim laiali paiskab või tuuleke toob. Kuni me neid seemnekesi idanema ei lase, seni need probleemi ei põhjusta. Siinkohal on korralik multšikiht hea abimees. Peab ainult meeles pidama, et iga kord, kui multšikihti ja mulda mingi tegevusega segame, näiteks midagi peenrasse juurde istutades või midagi sealt üles tõmmates, loome võimaluse umbrohu idanemiseks. Võimaldame seemnel ligipääsu mullale ja mullas seni valguse käest peidus olnud seemned toome jälle üles pinnale, kus nad oma elutegevust alustada suudavad. Sellepärast võiks pärast taolisi tegevusi peenras need kohad jälle üle multšida. Juhtub ka, et umbrohuseeme lendab püsilillepuhmasse ja idaneb seal, teise taime võrsete ja võsude vahel. Sinna ei saa midagi teha, sest kurguni üles me oma taimi ju ei multši, muidu jääme ka neist ilma. Ainus variant ongi püüda miski terava orgi või umbrohujuurijaga see paharet kuidagi kätte saada. Õnneks pole sellega siiski liiga palju tööd. Altpoolt saab umbrohi tulla siis, kui oleme peenra rajamisel läbikaevamise faasis olnud hooletud ja jätnud mõne umbrohujuurekese mulda. Kui on umbrohurikas maa, siis on peaaegu paratamatu, et mingi tükike kuhugi ikka jääb. Õnneks on see vaid tükike, ja me peaksime eemaldama selle otsekohe, kui see endast mõne sirguva rohelise liblekesega märku annab. Seda liigutust ei tohiks edasi lükkama hak

[caption id="attachment_333269" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] Mina näiteks olen mürgivaba peenrarajamise pooldaja, seetõttu kasutan tulevasel peenraalal umbrohu suretamiseks musta katet ja seejärel läbikaevamist koos pinnase lõpliku puhastamisega käsitsi. Paraku nõuab selline ettevalmistus palju aega, vähemalt aastat. Kiiremini saaks ka – herbitsiidiga. Roundup, mis tapab peale pritsides paari nädala jooksul kõik rohelise, mõjub lehestiku kaudu juurtesse ja teeb ka need suuremas osas kahjutuks. Paljud kasutavad seda herbitsiidi raskelt umbrohtunud maa puhastamiseks.

[caption id="attachment_333269" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] Varasügiseste vihmadega juurdub kõik nii kiiresti ja kenasti, et lausa lust vaadata. Samuti ahvatlevad aiakeskustes hooaja lõpumüügid oma allahindlustega. Miks siis mitte seda ära kasutada, kui oleme oma peas mänginud mõttega iluaeda uus peenar või istutusala rajada või siis hoopis uuendada mõnd vana ja üsna käest läinud peenart? Uue peenra rajamise kohta peab siiski märkima, et kui pole soovi ega jõudu muru- või muud mätast peenraks kaevata, siis on jõudusäästvam alustada selle projektiga juba aasta varem. See tähendab peenra piirjoonte mahamärkimist näiteks aiavooliku või nööri abil ja selle ala tihedat kinnikatmist tekstiilmultši, peenrakanga või musta musta kilega. Kattematerjali servad saab kinnitada labidateraga piki tulevase peenra kontuuri löödud lõhedesse. Edasi jääb üle ainult oodata. Enamasti piisab ühest aastast musta katte all, et mätas olematuks kõduneks ja enamik püsikumbrohtude juurtest häviks.

[caption id="attachment_333269" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] Juulikuus ning augusti esimesel poolel on igati sobiv aeg külvata ette külmakindlaid püsi- ja kaheaastasi lilli. Kui peenras on vaja täita suuri tühje laike, siis on isekülvamine parim viis nende täitmiseks. Seda nii rahaliselt kui ka kujunduslikus mõttes, sest sama taime suuremad rühmad mõjuvad peenras alati paremini ja professionaalsemalt kui üksikud erinevad taimed kõrvuti. Aiadisainerid kiidaksid. Mina kaldun kahjuks olema just see erinevaid üksikuid tutikesi kombineeriv aiapidaja, sest huvi ja ahnus ei püsi kotis. Muidugi tean, et hea see ei ole, ja parimaid peenraid niimoodi ei saa, aga no mis endaga ikka pihta hakata. Olen sellist rühmades istutamist küll aeg-ajalt harrastanud, just uute peenarde puhul, kuhu muidu jääks liiga palju tühja maad. Aga uute ja huvitavate üksiktaimede lisandumisel kahanevad mu kenad rühmad aja jooksul paratamatult järjest väiksemaks, sest kuidagi on vaja ju uutele taimedele ruumi teha. Püsililli ja kaheaastaseid olen külvanud ette nii varakevadel tuppa potti kui ka suvel otse peenrasse (või siis samuti potti). Kevadise tuppakülvi juures on alati probleem, et neid totsikuid kuhjub aknalaudadele nagunii liiga palju, pealegi on siis tegemist nende pikeerimise ja eraldi väljaistutamisega. Mugavam ja lihtsam on külvata siiski suvel otse peenrasse või aiamaale katselapile. Siis saab üleliigsed taimetited kõrvalt lihtsalt välja rohida, ja kui oleme külvanud otse ettenähtud kasvukohta, siis pole seemikuid vaja isegi ümber istutada. Kurekellad, härjasilmad, erinevad kellukad ja nelgid, kukekannused, monardad ja paljud teised püsikud idanevad suvistel temperatuuridel kiiresti ja kenasti, eriti värskest (samal suvel korjatud) seemnest, ja kasvavad sügiseks juba tublideks noortaimedeks, kes normaalse talve ilma probleemideta üle elavad.

[caption id="attachment_333269" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] Hoolikalt puhastatud pinnasele rajatud ja tõhusalt multšitud püsilillepeenarde rohimise ega kastmisega pole suviti erilist muret ega vaeva. Kuid see ei tähenda, et lillepeenrad oleksid hooldusvabad.

[caption id="attachment_333269" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] See suvi on olnud väga kuiv. Jaaniöö vihm on jäänud mitme nädala taha ning pärast seda pole meie kant saanud sademeid rohkem kui mõni üksik hõre tilk mõnest üksikust pilveservast. Muru kolletab, taimed on vaevas, aiapidajad mures. Eriti ohus on sama aasta kevadel-suvel istutatud taimed, mis pole jõudnud oma juuri veel kuigi sügavale ajada või pole veel täielikult juurdunudki. Samuti on köögiviljade jaoks vesi kriitilise tähtsusega. Neist üsna palju taluvamad on juba varasematel aastatel istutatud püsililled, neist veel vastupidavamad vanemad põõsad-okaspuuvormid, ja kõige vähem ohustatud on muidugi juba suured puud, kelle juured ulatuvad sügavamale-kaugemale mulda, et sealt allesjäänud niiskust üles leida. Et suviti tuleb lühemaid või pikem

[caption id="attachment_333269" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] Naat, põldohakas, orashein, põldosi, võilill – need on raskesti tõrjutavate juurumbrohtude klassika.

[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] Tulin just aiast ohakaid rookimast. Ei jõudnud sinnamaani, kuhu tahtsin, sest enne jõudis päev palavaks minna ja näljaste parmude hordid välja meelitada. Kuumal südasuvel ongi aiatööde jaoks minu meelest ainult kaks aega ööpäevas: varahommikul kella kuuest üheksani ja õhtul kaheksast üheteistkümneni. Muul ajal on õues füüsilise töö tegemine küll puhas kannatus.

[caption id="attachment_333269" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] Kevad on üürike ja enne kui arugi jõuame saada, ongi iluviljapuud üksteise järel õitsemise lõpetanud ning iluaia kõrgem rinne jääb peaaegu õietuks. Kuid mitte täiesti! On veel terve rida kauneid puid, mille dekoratiivsuse kõrgaeg langeb just suvesse. Varasuve kuulutab juba juuni alguses välja tömbilehine viirpuu (Crataegus laevigata), mille vanu kuulsaid sorte „ Plena” ja „Rosea Flore Pleno” levis Eesti aedades juba õige ammu. Üks neist oli heleroosade, teine tumeroosade täidisõitega õitsev „roosipuu”. Nimetasin neid lapsena nõnda, sest need uhked, lopsakates kobarates puhkevad täidisõied meenutasidki mulle miniatuurseid roosiõisi. Uuemal ajal on levinuim sort ilmselt vaarikpunaste täidisõitega „Pauls’s Scarlet”. Minu meelest on päris huvipakkuv ka viimasel ajal sageli aiaärides kohatud sama värvi, kuid lihtõieline sort „Crimson Cloud”. See sort uhkeldab sügiseti ka punaste viljadega, teistel pole viljumine kuigi märkimisväärne.