Silt: aidi valliku aiandusblogi

Praegu võib mõnes aias, aga vahel ka põlluservades või prahipaikades uhkeldamas näha valgete pitsiliste püstiste harunevate õisikutega tihedat põõsast. Mõnikord isegi põõsamassiivi. Kahe kuni kolme meetri kõrgused sirged jämedad võrsed koolduvad õitsemise ajal elegantselt allapoole ja on juba peaaegu maapinnalt alates kaetud suurte ovaalsete, otsast teravate lehtedega, millest igaüks on sama suur kui inimese labakäsi. Kahtlemata paistab see taim silma ja püüab pilku. Kahtlemata on ta niisugune põõsas, mis mõnelgi aiapidajal silmad kilama paneb, kui fantaasia hakkab juba vaimusilma ette maalima mitmeid võimalusi selle sügisel õitsevat piraka kaunitari aias kasutamiseks. Näiteks saaks sellega varjata mõnd näotut objekti krundil: lagunenud suitsuahju, oskamatult lapitud kuuriseina, prügikastile mõeldud nurgakest, puuriidaplatsi. Õitsemisajal on see põõsas pealegi nii ilus, et võiks ju kasvada kasvõi lillepeenras! Aga stopp nüüd. Ma ei soovita mitte kellelgi, absoluutselt mitte kellelgi

Puishortensia on Eesti aedades ammu kodunenud hea tuttav ja kui räägitakse hortensiast, siis esimesena seostubki sellega paljude teadvuses just puishortensia. Olen palju kordi mõelnud, millise trikiga see niipidi saab olla, sest tegelikult jõudis maailma iluaiandusse Aasia päritoluga aedhortensia palju varem. Puishortensia avastati alles 1900. aastal Põhja-Ameerika hõredatest metsadest ja siis läksid veel mõned kümnendid, enne kui ta entusiastide katseaedadest tavalistesse koduaedadesse levida jõudis. Minu lapsepõlves 1980. aastatel oli igatahes puishortensia põõsas iga endast lugupidava koduaedniku aias olemas. Arvan, et siin on mängus asjaolu, et juurevõsudega laienevat puishortensia põõsast on väga lihtne paljundada. Seal polegi muud, kui põõsa servas labidas maasse lüüa ja tükk välja kangutada. Uude kohta kasvama panna, ja läheb. Aedhortensiaga nii lihtsalt ei saa, see juba niisugust mätast ei moodusta, millest võsusid saaks kaevata. Et nõukogude ajal kuigi palju aiandeid ei oln

Juba juuni lõpus alustas õitsemist, kuid jätkab seda üha rõõmsamalt läbi terve juulikuu ja isegi augusti üks ütlemata tore väike põõsas. Kunagi umbes kümne aasta eest, kui Rebase puukooli pidaja Ahti Tiirmaa selle mulle muu kaubakoorma peale kaasa sokutas, suhtusin sellesse suhteliselt ilmetu välimusega taimehakatisse üsna skeptiliselt. Naistepuna? Oklahoma naistepuna? Naistepuna on ju lill? Ah ei, see on põõsas? Okei, olgu siis, katsetan. Istutasin ta mitte midagi erilist ootamata kodus maha eriti päikselisse ja kuiva paika, kus paljud muud taimed koidust ehani kestva lakkamatu päikeselõõsa ja kuiva liivase pinnase tõttu pigem kannatasid, kui kasvasid edukalt. Kuid see põõsake üllatas mind iga järgmise aastaga üha meeldivamalt. Ta kasvas üsna nobedas tempos parajalt suureks. Tal polnud mitte kunagi kõige vähematki viga, ei kimbutanud teda ei talvekülmad, põuad, seenhaigused ega pahad putukad. Ja jaanijärgsest ajast alates kuni sügiseni õitses ta lakkamatult ja ülikülluslikult armsa

[caption id="attachment_479336" align="alignnone" width="960"] Põhja-Ameerika lääneosa mägiselt maastikult pärit tihe enelas Spiraea splendens. Foto Vikipeedia / Walter Siegmund[/caption] Jaapani enelad on suvel õitsevate enelate hulgas küll kõige sordirohkemad, tuntumad ja levinumad, aga rääkimata ei saa jätta ka vähem tuntud liikidest. Neid viimaseid juba igas aias vastu ei vaata, kuid suurema aiandushuviga inimeste istutusaladel on mõni tavaliselt ikka olemas. Ilusad on ju nemadki, pealegi ebatavalised ja huvitavad. Põhja-Ameerika lääneosa mägiselt maastikult pärit tihe enelas – Spiraea densiflora ehk teise nimega Spiraea splendens – on eemalt vaadates Jaapani enelaga üsna sarnane. Tiheda põõsakese kõrgus ulatub poolest meetrist meetrini, kõrgemaks ta ei kasva ning tedagi ehivad juulis ja augustis roosad kännasjad õisikud. Kui lähemalt uurima hakata, on tema erinevus Jaapani enelast siiski näha: lehtede kuju on tal ümaram-ovaalsem, leheservad pole nii täkilised ning ta õied er

Harilikud sirelid on nüüdseks oma õitsemise lõpetanud, kuid ega sirelirõõm sellega veel läbi ole. Nüüd on meid asunud rõõmustama Ungari ja madjari sirel, Prestoni sirel, Meyeri sirel ja sametjas sirel! Neist veel nädalake hiljem puhkevad Amuuri ja Jaapani sirelid ehk ligustriinid, nii et õisi jätkub isegi veel juulikuusse. Ungari sirel, Syringa josikaea, on Eestis juba mõisaaedadest tuntud kuni neljameetrine ilupõõsas ja temast rajati ka hekke. Nõukaaegsetes aedades võis teda üsna sageli näha. Teda kasvatatigi põhiliselt sellepärast, et õitses kaks nädalat harilikust sirelist hiljem ja küllaltki pikalt. Samal ajal on Ungari sirel täiesti külmakindel ja nõus kasvama peaaegu igasuguses pinnases ja nii päikese käes kui ka poolvarjus. Ta peab vastu kõik põuad ja pakased. Tülikaid juurevõsusid ta ei aja, sellepärast kasutatakse teda laialt sordisirelite pookealusena. Ungari sireli ainus probleem on kalduvus ladvast laasuda, kui põõsast pole kaua aega noorendatud. Noorendamist tehakse põõ

[caption id="attachment_474457" align="alignnone" width="1417"] Taraenelas. Foto Vikipeedia[/caption] Juba mõne nädala jagu saab imetleda aedades ja avalikel haljasaladel imelisi väheldasi või keskmist kasvu põõsaid, mille kaunilt väljapoole kaarduvad pikad oksad on tihedalt kaetud väikeste valgete õite kobaratega. Need mõjuvad maaliliselt nagu kunstniku pintslitõmbed lõuendil. Neis on isegi nagu midagi muinasjutulist. Facebooki aiagruppidesse postitatakse nende pilte nüüd üksteise järel, ainult imetle – kuid pärimistele, mis nende imeliste põõsaste nimi on, vastatakse tihti pealiskaudselt: „Enelad.” Või isegi: „Enelased”, mis keeleliselt on tegelikult vale vorm. Enelaid (ja mitte enelasi) on ju maailmas olemas ligemale 80 erinevat liiki! See on terve taimeperekonna, mitte ühe taime nimi. Enamik neist liikidest kasvab looduslikult põhjapoolkera parasvöötmes, eriti Ida-Aasias, kuid neid jagub ka mujale. Kahjuks mitte siia: looduslikult Eestis enelaid ei kasva. See-eest kasvavad na

Kui maad pole käes just hektarite kaupa, vaatab pajuhuviline aednik mitte remmelgate, vaid põõsana kasvavate, hoopis madalamate pajuliikide poole. Neid on tohutu palju ja vägagi ilusaid. Mõnd liiki kasvatatakse mitte ilu, vaid kasu pärast. Ja nagu ikka – mõnda neist pajudest tuntakse rohkem, teisi jällegi vähem. Korvipunujad ei saa läbi ilma vitspajuta (Salix viminalis). See Eestis looduslikultki kasvav liik moodustab umbes viie meetri kõrguse tiheda põõsa, kui tal vabalt kasvada lastakse. Enamasti aga ei lasta, sest punumiseks vajalike pikkade sirgete harunemata okste saamiseks lõigatakse vitspaju igal kevadel peaaegu tüükale tagasi. Talle sobivas niiskes ja toitainerikkas mullas kasvatab ta seejärel üheainsa aasta jooksul tagasi suure pahmaka tervelt kahe meetri kõrguseid sirgeid noori võrseid, mida saab kasutada järgmise aasta punumistöös. Vitspajust saab samuti rajada hekke, sest ta talub igasugust lõikamist ja pügamist väga hästi, ning hekimaterjali on lihtne paljundada. Pii

Mitu männiliiki on saanud endale toredad värvilised nimed ja et nad muidu ka on sellised toredad ja ilusad ning aiakultuuris ennast ammu tõestanud, tasub neist natuke täpsemalt juttu teha. Kollane mänd ehk Pinus ponderosa on oma kodumaal USA metsades kasvades suur ja võimas palgipuu. Seal kasvavad nad 10–20 m kõrgemaks kui meie metsades tavalised harilikud männid ja vastavalt muidugi ka jämedamaks. Kollane mänd ongi USA põhiline tööstuslik puit. Kuid et peale majandusliku kasu toomise on kollane mänd oma ülipikkade okastega ka väga kaunis puu, on temast ja ta tuulepesadest on aretatud umbes poolsada aiandusliku väärtusega ning liigist palju tagasihoidlikuma kasvuga sorti. Kollase männi kolmekaupa pundis olevad okkad on küllaltki pehmed ja sordist olenevalt isegi kuni 25 cm pikad. Tema oksad kaarduvad tippudest elegantselt ülespidi ja noorte okste koor on ilus oranžikaspruun. Ta vajab kasvamiseks täispäikeselist kasvukohta nagu meie harilik mändki, kuid harilikust männist on kolla

[caption id="attachment_466720" align="alignnone" width="960"] Kaljukadakas. Foto KENPEI / Vikipeedia[/caption] Isegi inimesed, kes hästi kadakate maailmas ei orienteeru ega oska eri liike omavahel kuigivõrd eristada, tunnevad enamasti ära sihvakad, otse noolja kujuga kaljukadakad, Juniperus scopulorum’id. Nende kõrgustesse pürgiv sale, sinakas ja ühtlane kuju teeb nad väga äratuntavaks. Need on ühed vähestest Põhja-Ameerika päritoluga kadakatest ning nagu nimigi ütleb, on nende looduslik leviala lääneranniku mägedes – Kaljumägedes, kus nad suudavad kasvada rohkem kui kahe kilomeetri kõrgustel nõlvadelgi. Seal võivad nad sirguda ulmelised 10–12 meetrit kõrgeks, enamasti ühetüvelisteks metsapuudeks ja elada tohutult vanaks. Olen lugenud, et nende hulgast on leitud tuhandeaastaseid eksemplare. Meie aedades need jänkidest kaljukadakad muidugi nii suureks ei kasva ega ela tõenäoliselt

Tõnisepäevaga 17. jaanuaril loeti pikk jõulupühade aeg isegi viimaste venitajate jaoks lõppenuks ja minagi saan täna kuuskedest rääkimisega ühele poole. Jäänud on veel tutvustada vaid mõnda niisugust kuuseperekonna liiget, kes erinevalt harilikust või hõbekuusest massilise populaarsusega ei hiilga, aga keda suuremate aiasõprade koduõuelt või -pargist ikkagi üsna sagedasti leiab. Eriti suure tõenäosusega võime kohata Serbia kuuske (Picea omorica). Tema on viimasel aastakümnel muutunud üha populaarsemaks, eriti tema sordid, mida on palju. Kasvava populaarsuse taga on võibolla liigiomane kitsaskooniline kuju ja suhteliselt aeglane kasvutempo, mis teevad ta koduaia kuuseks ju vägagi sobivaks. Tal algavad oksad juba maapinna lähedalt, alumised oksad on pikad ja kaunilt rippuvad, ülevalpool rõhtsad ja märksa lühemad. Juba noorelt hakkab ta käbisid kandma – neid on väga ohtralt, aga nad on ü