Silt: aidi valliku aiandusblogi
Kes selle tamme istutas: tulbid
[caption id="attachment_447726" align="alignnone" width="1920"]
Tulp. Foto Tiina Kelviste[/caption]
Kevad on edenenud ja kõige varajasemad tulbiliigid aedades on oma õitsemisega isegi juba lõpule jõudnud. Kuid see pole ometi ju kõik – osa liike alles alustavad sellega, ja mõnda tuleb võibolla veel isegi mitu nädalat oodata. Pealegi kõikvõimalike tulpide raskekahurvägi – aretustöö tulemusena tekkinud aedtulbi ehk Tulipa gesneriana tuhanded sordid on samuti alles õitsemisega alustamas ning neid õisi jagub juunikuuni välja.
Tulbid on suur ja rikas taimeperekond liilialiste sugukonnast. Nende eri liigid on looduslikult pärit Lõuna-Euroopast, Kesk-Aasiast ja Lähis-Idast, kus nad kasvavad steppides ja mägiaas
Tulp. Foto Tiina Kelviste[/caption]
Kevad on edenenud ja kõige varajasemad tulbiliigid aedades on oma õitsemisega isegi juba lõpule jõudnud. Kuid see pole ometi ju kõik – osa liike alles alustavad sellega, ja mõnda tuleb võibolla veel isegi mitu nädalat oodata. Pealegi kõikvõimalike tulpide raskekahurvägi – aretustöö tulemusena tekkinud aedtulbi ehk Tulipa gesneriana tuhanded sordid on samuti alles õitsemisega alustamas ning neid õisi jagub juunikuuni välja.
Tulbid on suur ja rikas taimeperekond liilialiste sugukonnast. Nende eri liigid on looduslikult pärit Lõuna-Euroopast, Kesk-Aasiast ja Lähis-Idast, kus nad kasvavad steppides ja mägiaasAidi Vallik: sinililled
Nüüd on kevad märkamatult jõudnud sinnamaani, kus metsaalused sinetavad, ja sinetavad rõõmsalt ka põõsaalused paljudes kodudes, sest käes on meie rahva kõige armastatuma kevadise lille, sinilille (Hepatica nobilis) õitsemise tippaeg. Metsas sinilillede korjamas käimine kuulub kindlasti pea kõigi eestlaste lapsepõlvemälestuste hulka, ja et osa inimesi käib metsas sinilillel lausa labidaga, seda võime näha väga paljudes aedades. Paljud on toonud mõne huvitava variatsiooniga sinilillepuKes selle tamme istutas: forsüütiad
Harjusin juba aias käima, nina peaaegu vastu maad, et mingi uus sinililleke, võrkiiris, lumikelluke või krookusepoiss märkamata ei jääks. Need varased sibullilled on ju kõik madalukesed, nende õie täpsemaks imetlemiseks peab ikka küürutama. Nii siis käisin ja küürutasin, kuni ühekorra end sirgu ajades märkasin pilgu kõrgemale tõsta ja ennäe – mu Mandžuuria forsüütia on üleni kuldne, üleni õide puhAidi Vallik: võrkiirised
[caption id="attachment_445154" align="alignnone" width="1704"]
Võrkiirised. Foto: Wikipedia[/caption]
Äsja alanud kevad on toonud nii sotsiaalmeedia aiagruppidesse kui ka minu peenardele valge-, sinise- ja lillavärvilised võrkiirised (Iridodictyum’id), mis teadupärast kuuluvad koos Amuuri adooniste, Armeenia sügislille „Tivi”, harilike lumekuppude ja ümaralehiste alpikannidega meie kõige varajasemate aialillede hulka. Erinevalt noist teistest ei suuda võrkiiris aga otse hanges õitseda, vaid alustab ikka pärast lumeminekut.
Võrkiirised. Foto: Wikipedia[/caption]
Äsja alanud kevad on toonud nii sotsiaalmeedia aiagruppidesse kui ka minu peenardele valge-, sinise- ja lillavärvilised võrkiirised (Iridodictyum’id), mis teadupärast kuuluvad koos Amuuri adooniste, Armeenia sügislille „Tivi”, harilike lumekuppude ja ümaralehiste alpikannidega meie kõige varajasemate aialillede hulka. Erinevalt noist teistest ei suuda võrkiiris aga otse hanges õitseda, vaid alustab ikka pärast lumeminekut. 
Aidi Valliku aiandusblogi: alpikannid ja asalead
[caption id="attachment_333269" align="alignnone" width="758"]
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Nüüd seisan kohutava ülesande ees kirjutada kahest imelisest jõulude ajal õitsevast toalillest, keda mul endal praktikas ei ole õnnestunud ühest hooajast kauem kasvatada. Asalead ja alpikannid on see tandem, mis paneb mind ennast tundma puhtalt teoreetikuna, mitte praktikuna, sest ma olen nendega nii mitu korda läbi kukkunud. Aga ma ei väsi üritamast, juba puht kangekaelsuse pärast – enda arvates ma ju tean, mis neile vaja on, miks siis ei õnnestu?
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Nüüd seisan kohutava ülesande ees kirjutada kahest imelisest jõulude ajal õitsevast toalillest, keda mul endal praktikas ei ole õnnestunud ühest hooajast kauem kasvatada. Asalead ja alpikannid on see tandem, mis paneb mind ennast tundma puhtalt teoreetikuna, mitte praktikuna, sest ma olen nendega nii mitu korda läbi kukkunud. Aga ma ei väsi üritamast, juba puht kangekaelsuse pärast – enda arvates ma ju tean, mis neile vaja on, miks siis ei õnnestu? Aidi Valliku aiandusblogi: jõululilled aknalaual
[caption id="attachment_333269" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Kui õueaednik on sunnitud talve saabudes oma tegemised sootuks koomale tõmbama, siis toalilleaednik saab just nüüd nautima hakata oma seniste tegude vilju, samuti kohtuma uute ülesannete ja proovikividega, sest ega paljude õitsvate toalillede edukas kasvatamine pole niisama nuusata asi. Samas jällegi on just lähenev jõuluaeg see, kus ootame aknalaual paljude tuntud jõululillede puhkemist.
Nii võib enamikus Eesti kodudes nüüd kohata väiksemaid või suuremaid erksaid jõulutähti, õige nimega kauneid piimalilli. Need Mehhikost pärit toredad toataimed „õitsevad” aga mitte õitega, mis on tegelikult üsna silmapaistmatud ja mittemidagiütlevad, vaid valgusrežiimi muutumise tõttu erepunaseks värvunud kõrglehtedega. On olemas ka sorte, mille kõrglehed värvuvad punase asemel hoopis valgeks, kollaseks või mõnda rohelist tooni, kuid neid olen näinud kaubanduses liikumas harvem ja muidugi pole need ka nii jõululiku väljanägemisega, nagu pühade ajal ootaks.
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Kui õueaednik on sunnitud talve saabudes oma tegemised sootuks koomale tõmbama, siis toalilleaednik saab just nüüd nautima hakata oma seniste tegude vilju, samuti kohtuma uute ülesannete ja proovikividega, sest ega paljude õitsvate toalillede edukas kasvatamine pole niisama nuusata asi. Samas jällegi on just lähenev jõuluaeg see, kus ootame aknalaual paljude tuntud jõululillede puhkemist.
Nii võib enamikus Eesti kodudes nüüd kohata väiksemaid või suuremaid erksaid jõulutähti, õige nimega kauneid piimalilli. Need Mehhikost pärit toredad toataimed „õitsevad” aga mitte õitega, mis on tegelikult üsna silmapaistmatud ja mittemidagiütlevad, vaid valgusrežiimi muutumise tõttu erepunaseks värvunud kõrglehtedega. On olemas ka sorte, mille kõrglehed värvuvad punase asemel hoopis valgeks, kollaseks või mõnda rohelist tooni, kuid neid olen näinud kaubanduses liikumas harvem ja muidugi pole need ka nii jõululiku väljanägemisega, nagu pühade ajal ootaks. Aidi Valliku aiandusblogi: aga mis siis, kui ei jõua?
[caption id="attachment_333269" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Ühel-kahel aastal kümnest algab talv enne, kui aednik oskab arvata. Meie tavapärased aastad näevad ju välja nii, et peaaegu jõuludeni püsib maa pehme ning annab aega sügiseste aiatöödega ilusti lõpule jõuda. Sel aastal aga algasid Lõuna-Eestis lumesajud otsekohe pärast kadripäeva, ja nüüd on ka miinuskraadid nädala jagu püsinud nii ööl kui ka päeval.
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Ühel-kahel aastal kümnest algab talv enne, kui aednik oskab arvata. Meie tavapärased aastad näevad ju välja nii, et peaaegu jõuludeni püsib maa pehme ning annab aega sügiseste aiatöödega ilusti lõpule jõuda. Sel aastal aga algasid Lõuna-Eestis lumesajud otsekohe pärast kadripäeva, ja nüüd on ka miinuskraadid nädala jagu püsinud nii ööl kui ka päeval. Käsi mullas: hilissügisesed lillekastid
[caption id="attachment_333269" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Nüüdseks on vist kõik Eestimaa paigad oma öökülmad kätte saanud ja need on närtsitanud mustaks seni lillekastides õilmitsenud suvelilled. Nii valitsebki seal nüüd must tühjus, kuni ükskord lumi maha tuleb ja kastid valgete mütsidega katab. Aga miks mitte istutada neisse mingi selline silmailu, mille välimust ei riku ka külmakraadid?
Viimasel kümnendil on sel eesmärgil näiteks tohutu populaarseks saanud kanarbikud ja eerikad. Sügisel pakuvad igasugused lillepoed neid ka suures valikus. Paraku pole värvivalik eriti lai – nii kanarbike kui ka eerikate värvigamma läheb valgest üle erinevate roosade toonide tumepunaseni. Aga mis siis! Värvivaesel ja pimedal ajal on ka kõige lahjemast roosast rõõmu.
Nii kanarbikud kui ka eerikad on tegelikult igihaljad kääbuspõõsad, mida kasvatatakse enamasti üheaastaste hooajataimedena. Eerikad on pärit subtroopikast ega kannatagi meie talvi. Juba umbes viis kraadi alla nulli tapab ta, aga eerika fenomen on, et surnud taim näeb ikkagi kevadeni välja just nagu elav ega kaota oma ilusat nägu. Et ta oma erksavärvilisi õisi maha poetama ei hakkaks, võib taime juukselakiga tugevalt üle pihustada.
Kanarbik kasvab meie kliimas aga ka püsikuna. Tema pikemal pidamisel on siiski kaks probleemi: esiteks vajab ta kasvamiseks haput ja liivast mulda päikesepaistelises kohas, teiseks juurdub ta tohutu aeglaselt. Sellepärast saab kanarbikku püsivalt kasvatamiseks istutada ainult kevadel – aga kevadel lillepoed meile neid ju ei paku. Lootus, et kevadel istutame kanarbikud edasi turbapeenrasse ja nad rõõmustavad meid seal veel kaua, on enamasti määratud luhtuma. Pole meie kanarbik ju lillekastis jõudnud juurduda, kuigi püsib samuti kevadeni üsna elavat nägu.
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Nüüdseks on vist kõik Eestimaa paigad oma öökülmad kätte saanud ja need on närtsitanud mustaks seni lillekastides õilmitsenud suvelilled. Nii valitsebki seal nüüd must tühjus, kuni ükskord lumi maha tuleb ja kastid valgete mütsidega katab. Aga miks mitte istutada neisse mingi selline silmailu, mille välimust ei riku ka külmakraadid?
Viimasel kümnendil on sel eesmärgil näiteks tohutu populaarseks saanud kanarbikud ja eerikad. Sügisel pakuvad igasugused lillepoed neid ka suures valikus. Paraku pole värvivalik eriti lai – nii kanarbike kui ka eerikate värvigamma läheb valgest üle erinevate roosade toonide tumepunaseni. Aga mis siis! Värvivaesel ja pimedal ajal on ka kõige lahjemast roosast rõõmu.
Nii kanarbikud kui ka eerikad on tegelikult igihaljad kääbuspõõsad, mida kasvatatakse enamasti üheaastaste hooajataimedena. Eerikad on pärit subtroopikast ega kannatagi meie talvi. Juba umbes viis kraadi alla nulli tapab ta, aga eerika fenomen on, et surnud taim näeb ikkagi kevadeni välja just nagu elav ega kaota oma ilusat nägu. Et ta oma erksavärvilisi õisi maha poetama ei hakkaks, võib taime juukselakiga tugevalt üle pihustada.
Kanarbik kasvab meie kliimas aga ka püsikuna. Tema pikemal pidamisel on siiski kaks probleemi: esiteks vajab ta kasvamiseks haput ja liivast mulda päikesepaistelises kohas, teiseks juurdub ta tohutu aeglaselt. Sellepärast saab kanarbikku püsivalt kasvatamiseks istutada ainult kevadel – aga kevadel lillepoed meile neid ju ei paku. Lootus, et kevadel istutame kanarbikud edasi turbapeenrasse ja nad rõõmustavad meid seal veel kaua, on enamasti määratud luhtuma. Pole meie kanarbik ju lillekastis jõudnud juurduda, kuigi püsib samuti kevadeni üsna elavat nägu. Aidi Valliku aiandusblogi: okaspuude hiline hool
[caption id="attachment_333269" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Suvises roheluses justkui ei märkakski, et inimeste aedades kasvavad peale lopsakate ilupõõsaste ja lehtpuude ning püsilillede veel ka erinevad kuuse-, männi- ja kadakavormid, erinevad elu- ja jugapuud. Kui süvenev sügis värvide peo lõpetab, saavad neist okkalistest aga peamised pilgupüüdjad.
Sellepärast ongi hea mõte lillepeenardesse istutada ka okaspuude kääbusvorme või grupeerida okaspuude istutusi põhiliste käiguteede äärde: väravast majani, majast puukuuri või garaaži või saunani. Akende vaateulatusse põnevate igihaljaste gruppide rajamisest olen ma juba varem kirjutanud, seega seda infot enam ei kordaks.
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Suvises roheluses justkui ei märkakski, et inimeste aedades kasvavad peale lopsakate ilupõõsaste ja lehtpuude ning püsilillede veel ka erinevad kuuse-, männi- ja kadakavormid, erinevad elu- ja jugapuud. Kui süvenev sügis värvide peo lõpetab, saavad neist okkalistest aga peamised pilgupüüdjad.
Sellepärast ongi hea mõte lillepeenardesse istutada ka okaspuude kääbusvorme või grupeerida okaspuude istutusi põhiliste käiguteede äärde: väravast majani, majast puukuuri või garaaži või saunani. Akende vaateulatusse põnevate igihaljaste gruppide rajamisest olen ma juba varem kirjutanud, seega seda infot enam ei kordaks.