Silt: aidi valliku aiandusblogi

[caption id="attachment_469118" align="alignnone" width="1280"] Valge mänd. Foto Raffi Kojian / Vikipeedia[/caption] Mitu männiliiki on saanud endale toredad värvilised nimed ja et nad muidu ka on sellised toredad ja ilusad ning aiakultuuris ennast ammu tõestanud, tasub neist natuke täpsemalt juttu teha. Kollane mänd ehk Pinus ponderosa on oma kodumaal USA metsades kasvades suur ja võimas palgipuu. Seal kasvavad nad 10–20 m kõrgemaks kui meie metsades tavalised harilikud männid ja vastavalt muidugi ka jämedamaks. Kollane mänd ongi USA põhiline tööstuslik puit. Kuid et peale majandusliku kasu toomise on kollane mänd oma ülipikkade okastega ka väga kaunis puu, on temast ja ta tuulepesadest on aretatud umbes poolsada aiandusliku väärtusega ning liigist palju tagasihoidlikuma kasvuga sorti. Kollase männi kolmekaupa pundis olevad okkad on küllaltki pehmed ja sordist olenevalt isegi kuni 25 cm pikad. Tema oksad kaarduvad tippudest elegantselt ülespidi ja noorte okste koor on ilus or

[caption id="attachment_466720" align="alignnone" width="960"] Kaljukadakas. Foto KENPEI / Vikipeedia[/caption] Isegi inimesed, kes hästi kadakate maailmas ei orienteeru ega oska eri liike omavahel kuigivõrd eristada, tunnevad enamasti ära sihvakad, otse noolja kujuga kaljukadakad, Juniperus scopulorum’id. Nende kõrgustesse pürgiv sale, sinakas ja ühtlane kuju teeb nad väga äratuntavaks. Need on ühed vähestest Põhja-Ameerika päritoluga kadakatest ning nagu nimigi ütleb, on nende looduslik leviala lääneranniku mägedes – Kaljumägedes, kus nad suudavad kasvada rohkem kui kahe kilomeetri kõrgustel nõlvadelgi. Seal võivad nad sirguda ulmelised 10–12 meetrit kõrgeks, enamasti ühetüvelisteks metsapuudeks ja elada tohutult vanaks. Olen lugenud, et nende hulgast on leitud tuhandeaastaseid eksemplare. Meie aedades need jänkidest kaljukadakad muidugi nii suureks ei kasva ega ela tõenäoliselt

Tõnisepäevaga 17. jaanuaril loeti pikk jõulupühade aeg isegi viimaste venitajate jaoks lõppenuks ja minagi saan täna kuuskedest rääkimisega ühele poole. Jäänud on veel tutvustada vaid mõnda niisugust kuuseperekonna liiget, kes erinevalt harilikust või hõbekuusest massilise populaarsusega ei hiilga, aga keda suuremate aiasõprade koduõuelt või -pargist ikkagi üsna sagedasti leiab. Eriti suure tõenäosusega võime kohata Serbia kuuske (Picea omorica). Tema on viimasel aastakümnel muutunud üha populaarsemaks, eriti tema sordid, mida on palju. Kasvava populaarsuse taga on võibolla liigiomane kitsaskooniline kuju ja suhteliselt aeglane kasvutempo, mis teevad ta koduaia kuuseks ju vägagi sobivaks. Tal algavad oksad juba maapinna lähedalt, alumised oksad on pikad ja kaunilt rippuvad, ülevalpool rõhtsad ja märksa lühemad. Juba noorelt hakkab ta käbisid kandma – neid on väga ohtralt, aga nad on ü

[caption id="attachment_463789" align="alignnone" width="1468"] Noor kanada kuusk. Foto Vikipeedia[/caption] Põhja-Ameerikast ja Kanadast on jõudnud aiakultuuri peale torkava kuuse veel üks tubli palgipuu – seesama meie aedades väheldast kasvu ja eriliselt tiheda ning eriliselt ühtlase koonuse kujuga Kanada kuusk (Picea glauca). Kanada kuusk on paljutaluv ja vähenõudlik puukene. Tema juures peame silmas pidama vaid seda, et varakevadine päike teeb talle väga kergesti liiga. Samas on igal muul aastaajal päikseline kasvukoht tema esimene eelistus. Seega – kas istutame ta kohta, kus tal on keskpäeval vari pea kohal, aga hommikud ja õhtud päikeselised (näiteks mõne suurema ja vanema okaspuu või kitsama hoone varjuküljel) või siis peame hoolega meeles, et tema ümber tuleb hilissügisel tokid maasse torgata ja talve lõpus neile mitu kihti varjutuskangast kinnitada. Kui jätame oma lõunapäi

[caption id="attachment_461855" align="alignnone" width="1920"] Verev kontpuu. Foto Vikipeedia[/caption] Külmal poolaastal looduses käies või ka lihtsalt autoga ringi sõites jäävad aeg-ajalt silma toredad punakate okstega põõsapuhmikud. Need on verevad kontpuud (Cornus sanguinea), mis on ainus Eesti looduses metsikult kasvav liik kontpuude perekonna neljakümne liigi hulgast. Teda esineb rohkem Lääne-, Põhja- ja Edela-Eestis. Enamik kontpuuliike ongi pärit põhjapoolkera parasvöötme maadest, nii Euroopast kui ka Põhja-Ameerikast. Suurem osa neist on heitlehised põõsad, aga mõni lõunapoolsem liik on ka igihaljas ja meil kasvamiseks liiga külmahell. Eestikeelne nimi kontpuu viitab väga kõvale ja tugevale puidule, kuid teda on paiguti kutsutud ka luupuuks või kukerkuuseks. 1991. aastal Itaalia ja Austria piiri lähedalt Alpidest leitud 5000 aastat tagasi elanud Jäämehe muumia juurest lei

[caption id="attachment_460103" align="alignnone" width="1920"] Kukerpuu. Foto pixabay[/caption] Sel sügisel ringi sõites olen palju kordi mõelnud, et kukerpuude massiline ilmumine avalikku haljastusse on üks väga hea asi. Ma ei tea küll midagi selle konkreetsetest põhjustest – võibolla on mingil perioodil Eesti aianduskoolides maastikukujundajaid programmiliselt õpetatud nende tänuväärsete põõsaste hüvesid kasutama –, kuid kukerpuud õigustavad ennast ringristmikele ja tänavaäärtesse rajatud istutusaladel igati ja on eriti silmarõõmustavad just nüüd sügisel, keset järjest hallinevat ja raaguvat loodust

[caption id="attachment_459534" align="alignnone" width="1726"] Kikkapuu viljad. Foto Vikipeedia[/caption] Kikkapuid on palju. Kikkapuude taimeperekonda Eonymus kuulub umbkaudu 175 liiki ja Eesti aianduses on levinud neist päris mitmed. Juba vanadest aegadest saadik on populaarne vahvaid nurgelisi punaseid või mõne sordi puhul valgeid viljakupraid kandev harilik kikkapuu, samuti Inglismaa aiandusest meile jõudnud ja üha sagedamini näha olev igihaljas roomav Fortune’i kikkapuu. Entusiastide aedadest leiab lisaks veel Hamiltoni, Maacki, laialehist, suuretiivalist, lamedarootsulist, väheseõielist, väikest ja ei tea missugust kikkapuud veel. Kuid üks neist on viimasel aastakümnel m

[caption id="attachment_458251" align="alignnone" width="1920"] krüsanteemid. Foto Freepik.com[/caption]  Praegu, oktoobri alguses, on mu aias värve veel päris pillavalt, kuigi viimase nädala hallaööd on julgeid südasügisesi õisi juba natuke rikkuma hakanud. Aga ei ole need sügisel õitsevad püsililled nii õrnukesed midagi ja avavad öökülmi trotsides uljalt üha uusi õisi. Nii rõõmustavad sügisastrite ja villülaste, kikkaharjade, sügislillede, hiliste kukesabade ja särava päevakübara kõrval praegu silma ka eredavärvilised aedkrüsanteemide (Chrysanthemum x grandiflorum) laigud. Ma pean krüsanteeme nii nende visuaali kui ka kasvatuse lihtsuse poolest üheks parimaks sügiseseks pü

[caption id="attachment_456485" align="alignnone" width="800"] Villulane. Foto Vikipeedia[/caption] Kõik täiskasvanud inimesed tunnevad kõhklematult ära maikuus õitseva võsaülase või kollase ülase. Paljudele on ka kuivadel lubjarikastel muldadel kasvav metsülane hea tuttav. Kuid hoopis vähem on neid, kes oskavad vastu sügist lillepeenras õõtsuva peaaegu meetrikõrguse valgete või erinevates roosades toonides õitega muljetavaldava püsilille ülaseks määrata. Siinkohal pean muidugi täpsustama, et ülasteks nimetati neid sügiseti õitsevaid kõrgeid liike vaid kuni ajani, millal taimegeneetikud ülaste perekonnale (Anemone