Silt: Aidi Vallik

Olen vaadanud, et tõhusalt multšimata alal on kaks nädalat see intervall, mille tagant pinna peaks jälle üle käima, et seal elu väga metsikuks ei läheks. Kuigi see sõltub ka kohast ja pinnasest. Haapsalu aiaga võrreldes on mu nüüdne muld erakordselt umbrohurikas: põlluservadest külvab tuulega mida kõike, ja külgedelt ajavad end istutusaladele sisse juurumbrohud nagu naat, orashein, põldohakas… Ei julge isegi öelda, et näe, põldosja mul vähemalt ei ole, sest nii kui ütlen, võin ära sõnuda.

[caption id="attachment_224741" align="alignnone" width="900"] Aidi Vallik. Foto: Lemmi Kann[/caption] Endisest haapsallasest kirjaniku Aidi Valliku „Minu Haapsalu” ilmub Petrone Prindi menukas Minu-sarjas, esitleda loodab kirjanik seda Haapsalus nostalgiapäevade ajal. „See oleks tore, kui nii läheks. Eks see üks nostalgiline raamat ole,” ütles Vallik. „Minu Haapsalu” pole veel ilmunud, aga käsikiri on üle antud ja toimetamisel.

Üks mõnusamaid asju on varakevaditi aias ringi käia ja otsida kõikvõimalikke otsakesi ja tutsukesi ja õiekesi, mis end külmast mullast välja on upitanud. Oh, siin on krookused – ma ei mäletanudki, et ma siia sellised olen pannud! Näe, minu sordilumikellukesed õitsevad – ja küll on ikka suured ja isevärki õied neist mõnelgi! Aga mis lõhn sealtpoolt ometi tuleb? Oih – minu lillepeenra-näsiniin on üleöö plahvatanud roosadesse õitesse, ise veel üleni lehitu! Ja siis: appi! Siin on mutt käinud! Suure, suuuuuure kuhja mulda üles ajanud – jumal tänatud, et mitte mu kollaseokkalise kääbusmännikese all, aga… oot-oot… Pagan. Siia ma istutasin ju suve lõpus väikese ja väga sinise ogaputke – kus see on?

Läänemaalt pärit kirjaniku Aidi Valliku „Seebu maailm” kandideerib kultuurkapitali aasta parima lasteraamatu tiitlile. Lastekirjanduse uurija Krista Kumbergi sõnul on „Seebu maailm” lastekirjanduse maailmas erandlik – selliseid teoseid kirjutatakse harva – ja ääretult vajalik raamat. „Nalja selles raamatus ei saa, aga saab targemaks ja tugevamaks,” ütles Kumberg. See on lugu päriselust. „Seebu maailm” jutustab lapsest, kelle ema ja isa lähevad lahku. Isa läheb ära ja Seebu ootab teda tagasi. Kui ema läheb lõpuks mujale tööle, sest raha on vaja, jääb Seebu vanaema hoolde. Nii ei jäägi Seebul muud üle, kui hakata lohutuseks puhuma seebimulle. Laps loob iga mulli sisse kujuteldava maailma, kus kõik on korras ja hästi. Et see unistuste maailm püsiks, tuleb Seebul õppida puhuma mulle, mis kunagi katki ei lähe.

Kui on olemas toasoe, just paraja sõmerusega ning suhteliselt toitainetevaene külvimuld, augustatud põhjaga külvikarbid, meelepäraste ettekasvatamist vajavate taimede seemned, vee- ja päikesekindel marker, käärid seemnepakendite avamiseks, väikses kastekannus toaleige vesi külvide kastmiseks ja sildid-lipikud nende märgistamiseks, võib pihta hakata selle kõige põhilisemaga. Seemned mulda! Aga seemneid karpidesse külvatakse ka erinevat moodi.

Vastu talve, kui päevased kraadid nullist vaid veidi kõrgemale tõusevad ja päev on pime, nagu kotis elaks, aga õues mängimise isu on sellest hoolimata veel peal, võiks aiapidaja katsetada talikülve.

Kui öelda „püsilillepeenar”, siis kerkib meie silme ette ikka see kõige tavapärasem, juba vanaemade ajast tuntud eriliigilistest püsililledest koosnev peenar. Aga peale selle on olemas ju veel kiviktaimlad ehk/ja alpiaiad, segaistutusalad, rosaariumid ehk roosipeenrad, iridaariumid ehk aediirisepeenrad, nõmmeaiad, kruusa- ehk klibuaiad, sooaiad, metsaaiad, varjuaiad ja kindlasti veel midagi, mis mulle esimese hooga meelde ei tulegi. Kuid need kõik tähendavad siiski rohkem või vähem istutusalasid ehk peenraid, mis mõeldud samatüübiliste püsikute koondamiseks just neile sobivatesse tingimustesse.