Pärast pikale veninud pidu on tööstuse tootmismahud hakanud kahanema. Euroala majanduse järsk aeglustumine ja oodatav majanduslangus kiiret pööret paremuse suunas ei ennusta.
Sel nädalal avaldatud andmete põhjal on Eesti töötleva tööstuse tootmismaht juba kolmandat kuud languses. Arvestades, et tegemist on Eesti suurima majandussektoriga, mis veel mullu andis 15 protsenti kogu majanduses loodud lisandväärtusest, on see probleem meie kõigi jaoks. Tööpäevade arvuga korrigeeritud andmete põhjal kahanes töötleva tööstuse tootmismaht augustis eelmise aasta sama ajaga võrreldes 4 protsenti. Sama suur on tööstustoodangu langus ka viimase kolme kuu peale kokku. Seejuures on tootmise kokku tõmbumisse panustanud enim Eesti kõige suuremad tööstusharud – puidutööstus ja metallitööstus. Mõlema tegevusala tootmismahud on mullusest umbes 10 protsenti väiksemad, mida ei saa pidada marginaalseks languseks. Tootmismahu märkimisväärne kukkumine on aset leidnud veel mitmes keskmise suurusega tööstussektoris nagu näiteks mööblitootmine, kummi- ja plastitööstus, keemiatööstus ja ehitusmaterjalide tootmine.
Häid uudiseid ehk sektoreid, kus tootmismaht viimase kolme kuu vältel on kasvanud, leidub suhteliselt vähe ja pigem on tegemist väiksemate tegevusaladega. Erandiks on siin elektroonikatööstus, kus tootmismahud on viimastel kuudel aastatagusest u 10 protsenti kõrgemad olnud. Keskmise suurusega tootmisharudest on üllatavalt häid tulemusi näidanud ka masinate ja seadmete tootmine, olles kasvanud pea viiendiku võrra. Väga magus on majanduskonjunktuur põlevkivitööstuse jaoks, kus augusti tootmismaht oli aastatagusest viiendiku võrra kõrgem. Lisaks suuremale tootmisele nauditakse energiakriisi tuules ka väga head hinda oma toodangule.
Vaadates tööstuste nimekirja, kus langus on olnud suurim, kipub kohe tekkima seos Põhjamaade kinnisvaraturul toimuvaga. Soome, Rootsi ja Norra kinnisvaraturu kõrge nõudlus on Eesti puidu-, ehitusmaterjali- ja mööblitööstust soosinud juba mitmeid aastaid, ent nüüdseks näib tuule suund olevat muutunud. Kinnisvarahinnad on pöördunud langusse, mis pärsib inimeste julgust uut kinnisvara soetada ja arendajate huvi seetõttu uusi projekte ette võtta. Kõige nähtavam on see tendents Rootsis, kus varasema tipuga võrreldes on kinnisvarahinnad alanenud juba 9 protsenti. Hinnalangus on järsult pidurdanud ka ehitusmahte.
Oluliselt paremad pole uudiseid ka globaalmajanduse rindel. Suure tõenäosusega on euroalal juba alanud majanduslangus, mis pärsib nõudlust Eestis toodetud kaupade järele laiapõhjalisemalt kui mööbel või ehitusmaterjalid. Soome ja Rootsi järel on Eesti kaupade jaoks oluliseks sihtkohaks ka Saksamaa, kes ähvardab seekordses majandusmõõnas istuda kõige sügavamal.
Teisalt ei tasu hetkeolukorda veel ka ülemäära dramaatilistesse toonidesse värvida. Tööstusettevõtete kindlustundeindeks on viimase paari kuuga järsult langenud, ent on veel kaugel põhjast, kuhu see kukkus näiteks 2008.–2009. aasta majanduskriisi või koroonaviiruse ajal. Muuseas ületab tööstusettevõtete kindlustunne praegu isegi 2019. aasta lõpu taset, kus väga tõsiseid murepilvi majanduse kohal ju veel polnud.
Üldpildis võibki öelda, et ükski tööstus otseselt veel jõude ei seisa. Koroonale järgnenud nõudlusbuumist on paljudel ettevõtetel taagana kaasas paras tellimuste hulk. Küll on järsult kahanenud uute tellimuste arv, mis tähendab, et algaval talvel võib olukord liigagi rahulikuks kujuneda. Taolist ootust kinnitavad ettevõtjate hinnangud tööjõuvajadusele. Kui veel hiljuti oli tööjõupuudus tööstusettevõtete jaoks suurim äri kasvu takistav tegur, siis nüüd on pilt muutunud. Paludes hinnata lähema kolme kuu tööjõuvajadust, ületab nende ettevõtete arv, kes soovivad töötajaskonda kärpida, nende arvu, kes sooviksid inimesi juurde värvata.
Kui praegused tööstuse probleemid on ennekõike seotud majandustsükliga, siis suuremas pildis asetub see hästi ka üldisesse trendi – tööstuse roll Eesti majanduses on vähenemas. Selle aasta teise kvartali seisuga andis töötlev tööstus kogu majanduses loodud lisandväärtusest veidi üle 14 protsendi. Veel viis aastat tagasi ületas see 16 protsenti. Samas on tööstuses endiselt hõivatud liialt palju inimesi – eelmise aasta seisuga enam kui 18 protsenti kõigist tööga hõivatutest. Liigsele tööjõumahukusele viitab äraspidine suhe, kus tööstuse hõive ületab sektorist saadavat lisandväärtust. Taoline suhe on Euroopas üsna ainulaadne ja enamasti on tööstuse panus majandusse suurem kui seal hõivatud inimeste osakaal. Ent ilmselt jääb hõive tööstuse panust SKPsse ületama veel pika aja vältel. Efektiivsuse asemel on praegu olulisem tarneahelate püsimine ja seetõttu ei rutta ükski ettevõtja turvalisest Eestist tootmist välja viima.
