Anvar Samost: pealtnäha igav, tegelikult suurte muutuste riigieelarve

Kuigi uusi eesmärke või selget fookust 2021. aasta riigieelarve eelnõust ei leia, kätkeb see aastakümnete suurimat põhimõttelist rahanduspoliitilist muutust.

Kuu aja eest juhtus selline piinlik lugu, et riigikontroll avastas 2019. aasta raamatupidamise aastaaruannet auditeerides sama aasta riigieelarvest copy-paste meetodil ümber tõstetud osi, mis tegelikult kuulusid 2018. aasta seadusesse. Midagi hullu kokkuvõttes polnud, mõned ametnikud ja ajakirjanikud said parlamendi kui kummitempli üle veidi nalja teha.

Ka mina olin riigieelarve seaduse eelnõu seletuskirja sajad leheküljed läbi sirvinud, siia-sinna isegi serva peale märkusi kirjutanud. Vaevalt et kõik riigikogu liikmed seda sama põhjalikult teevad, aga see ei ole etteheide. Riigikogu liige pole lugemise masin, et näpuga telliskivipaksusest eelnõust lohakusvigu otsida.

Nüüd on 407 lehekülge riigieelarve eelnõu seletuskirja taas parlamendiliikmete arvutites, tagasihoidlikku kollaste kaantega trükist riigikogu kantselei enam ei tee – kokkuhoid ja loodussääst. Rahanduskomisjon on seda kutsutud ministritega juba ühe korra arutanud.

Kas võib karta, et ajanappusel on olulisse dokumenti taas mõni aasta varasem rida või veerg sisse jäänud? Nagu öeldud, pole väikesed vead olulised. Oluline on, millise suuna riigieelarve seadus 2021. aastal kogutavate maksude kulutamisele ja investeerimisele annab.

Lühidalt: paljud kulud jätkuvad kui joonlauaga pikendatult muutumatul kujul uues aastas. Selles pole midagi erakordset – mis juba eelarves, harilikult sinna ka jääb ja vaid harva jääb kellegi reale pandud summa väiksemaks. Tänavu on see eriti mõistatav, sest koroonaviiruse levik maailmas on muutnud majanduskeskkonna ebakindlaks ja raskesti prognoositavaks. Seega on eeldatud, et laenuraha toel saab aasta kuu-kuult üle rullida.

Aga igal juhul ei oota eelarve eelnõu koostanud valitsus, et majandus järsult kokku tõmbuks. Ja ilmselgelt on valitsus ilma seda kõva häälega välja ütlemata valinud võitluses viirusega Rootsi tee – nagu mitmed teised Euroopa valitsused sel sügisel. Kui oleks plaanis taas ühiskond viiruse tõkestamiseks seisma panna, peaksid eelarves olema selle hüvitamisele kuuluvad kulud ning arvestatud viletsama maksulaekumisega.

Veel suurem muutus, lausa põhimõtteline, seisneb selles, et esimest korda esitas valitsus riigieelarve, mille kuludest oluline osa on kavas katta laenuga. Kulutuste maht on kokku veidi alla 13 miljardi euro ja tulude maht üle 11 miljardi euro. Kui alates Jüri Ratase esimese valitsuse moodustamisest on rangest eelarvetasakaalu põhimõttest loobumist üldise rahatrüki tingimustes arglikult kaalutud, siis nüüd koroonaviiruse mõjul see juhtub.

Dramaatilisest pöördest hoolimata ei näe me siiski parempoolsete erakondade või opositsiooni raevukat vastupanu. Vastupidi, isegi Reformierakond toetab laenu võtmist ja ehkki Isamaa välisminister Urmas Reinsalu võttis valitsuse eelmisel pressikonverentsil paberilehtedele suuri pastakaga joonistatud numbreid käes hoides Reformierakonda pilgata, on ka Mart Laari erakond laenamise ning defitsiidis riigieelarve paadis.

Kahju on kahest asjast. Esiteks, tõepoolest on raske leida riigieelarvest suuri eesmärke või fookust, mis nii järsku rahanduspoliitika muutust kasvõi märgiliselt õigustaksid. Teiseks viime me oma laenukoormuse Euroopa kõige madalamalt kaheksa protsendi tasemelt 30 protsendi peale hilja ja ilma ise seda protsessi tegelikult väga juhtimata. Võib öelda, et kümnendi kõige suurema poliitilise valiku tegi meie eest mõistuseta viirus.

Kui aga oleksime 2010. aastal kaalutletult riigile laenu võtnud, siis oleks ehk tollasest majanduskriisist ülesaamine läinud kiiremini ja sõidaksime võibolla juba praegu ja järgmised kümned aastad Tallinnast Tartusse või Narva mööda tänapäevaseid maanteid. Nüüd läheb suur osa võetud laenust otse tarbimisse ning valmisolek olulisteks taristuinvesteeringuteks on vilets.