Ettevõte Lego uuris juulis USA, Suurbritannia ja Hiina laste käest, kelleks nad tulevikus saada soovivad.
Uuringu tulemustest selgus, et lapsed eelistavad pigem olla juutuuberid kui astronaudid, vaid Hiinas on esikohal astronaudiamet. Kui paluda noortel nimetada mõni juutuuber, saab enamik selle ülesandega mängleva kergusega hakkama, kui aga paluda nimetada mõni tegevastronaut, jäävad paljud vist vastusega jänni. See juba näitab, mis noori kõnetab.
Youtube’i postitustega kaasneb tuntus, aga ka raha. Näiteks 2018. aastal teenis seitsmeaastane juutuuber Ryan 22 miljonit USA dollarit. Tema nišš on olla mänguasjakriitik. Ning paneb ikka ahhetama küll, kui näiteks kuueaastane juutuuber Boram suudab endale soetada 8 miljonit dollarit maksva villa. Mänguasjakriitikuks võib nimetada ka teda.
Youtube’i külastab iga kuu umbes 2 miljardit kasutajat, iga päev vaadatakse Youtube’ist umbes 5 miljardit videot. Ühtlasi on Youtube’il kasutajaid rohkem kui Gmailil. Tartu ülikooli tudeng Marget Miil on saates „Nova” öelnud, et kui varem jäid kuulsused tavainimese jaoks kaugeteks ja kättesaamatuteks, siis juutuuberid suhtlevad oma jälgijatega ning nii tekib lastel ja noortel tunne, et nad räägivad sõbra, mitte kuulsusega. Miil märkis, et noored alustavad Youtube’i vaatamist väga varakult: 1. ja 2. klassis, nooremad juba lasteaias. Seega pole midagi imestada, et tahetakse olla oma kangelaste moodi, neid ja nende videoid jäljendada. Juutuuber olla on atraktiivne.
Kui 1969. aastal jõudis inimene Kuule, olid tõelisteks kangelasteks astronaudid. See sündmus inspireeris paljusid noori eriala valikul. Praegu ei ole aga astronaudiamet enam päris see, mis varem. Astronaudid on pigem nagu teadlased, kes viivad rahvusvahelises kosmosejaamas, mida võiks nimetada maailma kalleimaks laboriks, läbi katseid. Tavainimesele jäävad need katsed kaugeks ja tulemused mittemidagiütlevaks.
Et olla astronaut, peab olema paljude oskustega, mida lihvitakse aastaid, pidevalt tuleb tegutseda inimvõimete piiril. Loomulikult nõuab ka edukaks juutuuberiks olemine oskusi ja annet, ainult et eesmärgini jõutakse palju kordi kiiremini. Scott Kelly, USA astronaut, kes viibis rahvusvahelise kosmosejaama pardal teadusmissioonil 342 päeva (märts 2015 – märts 2016), kirjutab oma raamatus „Visa hing. Üks aasta kosmoses”, et astronaudiamet on kõige raskem ja nõudlikum töö, mida ta suudab ette kujutada.
Selle ameti puhul on kõik ohtlik: start, avakosmoses töötamine, Maale naasmine, ühtlasi iga viiv, mil elatakse Maa orbiidil kiirusega 28 000 km/h liikuvas metallkonteineris. „Olen saanud maapealsete inimestega võrreldes kolmekümnekordse kiirgusdoosi, mis on võrdne umbes kümne rindkerest tehtava röntgenipildiga iga päev. See kiirgusdoos tõstab surmava vähi riski kogu mu ülejäänud eluks. Kõik see on aga tühine võrreldes kõige suurema riskiga – et mõne mu lähedase inimesega juhtub midagi, kui olen kosmoses, ning mul pole võimalust Maale naasta,” kirjutas Kelly.
Ja aega iseenda jaoks rahvusvahelises kosmosejaamas sisuliselt ei ole. Põhimõtteliselt on Maalt reguleeritud astronaudi päev minuti täpsusega ja niipea, kui astronaut ajakavast maha jääb, kaotab ta tegelikult endale mõeldud aega, mida teinekord tuleb varastada une arvel. Ei tundu just väga atraktiivse ametina. Ilmselt ei anna indu pelgalt mõneks ajaks rahvusvahelisse kosmosejaama lendamine, sest unistus jõuda Marsile ja Jupiteri kuudele ning puhkuse veetmine Kuul on jäänud siiani unelmaks. Kusjuures NASA juht 1969. aastal tõepoolest arvas, et 20. sajandi lõpuks on kõik see teostatav.
Miks aga Hiina lapsed soovivad saada astronaudiks (taikonaudiks)? Raske öelda. Üheks põhjuseks on peetud seda, et Hiina haridussüsteem pöörab rohkem tähelepanu nii teadusele kui ka kosmose uurimisele. Hiinas on auasi kosmose uurimises kaasa rääkida, olla arvestatav partner uuel kosmoseajastul. Näiteks said just hiinlased aasta alguses hakkama sellega, et nende uurimisaparaat Chang’e-4 maandus Kuu tagaküljel ja missioonil pandi muuhulgas puuvillataime seemned idanema. Tõsi, puuvillataim küll suri, aga tähelepanuväärne samm oli see ikkagi. Varem pole peale Maa muu taevakeha pinnal taimi kasvatatud.
Kindlasti ei saa vaid kolme riigi tulemuste põhjal teha üleüldisi järeldusi. Samas peegeldab ameti populaarsus ja see, kelleks suurena soovitakse saada, aega ja väärtushinnanguid. Jääb üle vaid nuputada, kuidas mõnd ametit või valdkonda esile tuua. Näiteks noorte teadussaade „Rakett 69” on aidanud populariseerida teadust Eestis. Ka on mõeldud igasuguseid kõlavaid ametinimetusi. Millise ametiga on tegu, kui otsitakse võlurit? Esimesel hetkel ehk ei oskagi midagi pakkuda, aga Rahva Raamat püüdis leida eelmise aasta septembris Pärnu raamatupoodi võlurit ehk siis müüjat. Kogu välise sära juures ei tohiks aga unustada ajatuid väärtusi, asju, mis on tegelikult olulised, näiteks päris sõbrad, mitte virtuaalsõbrad.
Kõrvale ei saa ka jätta pingutusi, mis eesmärkideni jõudmiseks vahel teha tuleb. Nagu rõhutab Scott Kelly, tahaksime me kõik teha midagi rasket, põnevat ja olulist, olla kaasatud asjadesse, millest kirjutatakse veel sajandeid hiljem.
