Lehte Ilves, Lääne Elu endine peatoimetaja. Foto: Arvo Tarmula
Andres Ammas oli suur ja rahutu hingega mees. Ta ei mallanud pikka aega ühe koha peal istuda. Viis aastat – aitab, ütles ta ise, kui vana ameti maha pani. Mõnikord ka teadmata, mis elu toob. Nüüd on ta meie seast lõplikult läinud. Täiesti ette hoiatamata.
Andres jõudis oma elus tegelda paljude asjadega. Ta oli poliitik, ajakirjanik, õpetaja. Võrdselt tugev igal alal, kuigi hariduselt oli ta konservatooriumi lõpetanud koorijuht ja Tartu ülikooli lõpetanud ajakirjanik.
Poliitikasse sukeldus Andres uuel ärkamisajal, ta oli Kodanike Komitee ja Eesti Kongressi mees. Mitu aastat hoidis ta peasekretärina koos Isamaaliitu. Nüüd räägiti temast kui Vabaerakonna ühest võimalikust juhist. Ajakirjanikuna läheb Andres ajalukku aga Lääne Elu asutaja ja esimese peatoimetajana.
Lääne Elu ajakirjanikel oli Andrese selja taga kindel töötada. Andrese töövõime oli imetlusväärne, ta oskas meid innustada, kiita ja hoida. Halvasti ta eriti ei öelnud, aga tema pahameelt oli sõnadetagi tunda. Suuri sõnu Andres ei teinud ja pikka juttu ei armastanud. Kui looga oli kiire, seisis ta su selja taga ja ainult nohises. Sellest piisas, et näpud arvutiklahvidel nobedamalt liikuma hakkaksid. Samas, kiitusega polnud Andres kitsi. Meelde jäävad lustakad peod toimetuses või Andrese ja Anneli Ammase kodus.
Andres oli ustav ja usaldav inimene. Tal oli eriline anne luua toimetuses selline õhkkond, et inimesed tahtsid hommikul tööle tulla, tahtsid hästi töötada ja üksteise vastu sõbralikud olla. Andres tegi ise palju tööd ja juba see ei lubanud teistel lulli lüüa. Andres oli alati esimesena tööl.
Andres oskas toimetust juhtida ka ise kohal olemata. Tihtipeale tuli tal Tallinnas või mujal poliitikat tegemas käia. Siis tuli ta varahommikul toimetusse, toimetas kirjasaatjate lood ja kinnitas kujundaja arvuti kuvari servale kollased lipikud leheplaaniga: mis lugu mis küljele ja mis pildiga. Kõigil oli asi selge ja leht ilmus. Kui peatoimetaja ise on töökas, on ka ajakirjanikel häbiasi köit lohistada.
Lääne Elu toimetuses on valitsenud eriliselt inspireeriv vaim. Enam-vähem kõigist aastate jooksul toimetuses praktikal olnud üliõpilastest on saanud kas väljapaistvad ajakirjanikud, poliitikud või mingi ala liidrid. Mine tea, kas põhjus on selles, et Lääne Elu kui üle riigi tuntud maakonnaleht tõmbab ambitsioonikaid noori ligi või on nad saanud Haapsalus töötades tunda õige ajakirjanduse ilu, võlu ja valu. Andres usaldas oma kolleege, ka noori. Juhtus, et paar päeva toimetusetööd nuusutanud tudeng saadeti Pasleppa president Lennart Meriga kohtuma või mõnd Läänemaad külastavat ministrit intervjueerima. Suures toimetuses sellist asja juba ei juhtu.
Andrese tugevad küljed olid lai silma- ja tutvusring, kiire taip ja üldistusvõime, aga ka tugev au- ja kohusetunne. See tegi temast hea poliitiku ja huvitava ajakirjaniku. Poliitikuna oli ta üks targemaid ja kogenumaid Eestis. Tema kolumne oli alati huvitav lugeda. Ta oskas kirjutada selgelt, ilusas eesti keeles ja mis peamine, ta kirjutas siis, kui tal oli midagi ühiskonnale öelda.
Ent Andres oli ka hea raadioajakirjanikuna. Tema juhitud hommikuprogramm, eriti nädalavahetusel, andis terveks päevaks hea rahuliku meele. Andrese mahe hääl, rahulik jutustamisoskus ja põnev muusikavalik olid meie heitlikus ajas kui kindel linn ja varjupaik. Ometi vedas vana armastus – poliitika – ta raadiotööst eemale.
Kui laiemalt võtta, siis Andres oligi üks kindel linn ja varjupaik kõigile ja kõiges, mida ta ette võttis.
Andrese ja Anneli Ammase seatud rööbastel liigub Lääne Elu juba 29. aastat. Lääne Elu oli Andresele armas ja tähtis – nüüd võib öelda, et elu lõpuni.
teada on Jeesus kindel linn ja varjupaik. Vähemalt on selle koraali pealkirja möte selles.