Sageli arutleme kliinikus teemal, kas looma peab või ei pea arstile ette näitama ja miks ravimeid meilt niisama lihtsalt kätte ei saa. Loomade ravimine on ju tegelikult natuke nii nagu laste ravimine. Nad ei saa õieti öelda, milles on probleem, ja alles pikkade kogemuste ning täpselt koolitatud pilguga on võimalik nende muresid lahti mõtestada. Sinna juurde käib alati ka sobiv kogus diagnostikat. Kas te oma lapsele läheksite iseseisvalt apteegiriiulilt eri värvi tablette ja määrdeid varuma ning hakkaksite neid siis kodus katsetama? Või küsiksite pigem arstilt nõu?
Alles mõni aeg tagasi sisenes kliinikusse üks vanem proua, kelle hoiakust aimasin juba kümne meetri peale, et sellest head nahka ei tule. Hetk hiljem põrnitses proua mulle teiselt poolt letti vastu ja ütles: „Andke mu kassile rohtu!”
See kõlas täpselt, nagu oleks ta öelnud: „Teie olete süüdi, kui ta nüüd see hetk sureb!” Uurimisel selgus, et kassil on ilmselt mingi kõrvaprobleem. Päris täpsele selgusele ma kahjuks ei saanudki jõuda, sest iga natukese aja tagant pühkis proua kärsitult käega kogu jutu eemale ja ütles: „Tühja sest, andke nüüd rohtu!” Kogu oma kannatust kokku võttes seletasin prouale veel kord, et ma ei saa talle kahjuks mingit rohtu anda, sest ta loomal on ilmselt tõsisem probleem ja mul oleks vaja teda näha. Selle peale proua aga plahvatas ning teatas mulle: „Mis vahet seal on? Kassid on kõik ühesugused! Triibulised, punased, mustad. Mis vahet seal on, milline ta välja näeb?” Mantli hõlma lehvides ja uste paukudes marssis ta jälle kliinikust välja.
„Vahe” on selles, et kui loom kord ette näidata, aitab see enamasti juba diagnoosi leida. Niisama jutu järgi ravides võib aga ravima jäädagi. See raiskab loomaomaniku raha ja aega ning viib loomaarsti maine kiirelt keldrisse. Noore arsti idealistlikule maailmavaatele ja põhimõtetele vaatamata kipun muidugi minagi aeg-ajalt inimestele järele andma. Ühel korral näiteks olin nõus talunikule rohtu kaasa andma, et ta saaks oma mullika sõravahe põletikku ravida. Vähemalt nii tundus tema jutust. Kui nädal hiljem muudel põhjustel sinna farmi sattusin ja ka mullikale pilgu peale heitsin, selgus, et tegu oli hoopis jalaluumurruga. Kohene loomaarsti kutsumine võinuks seda looma mõttetult pikast piinast säästa.
On ka juhtumeid, kus ma ei suuda suurele pingutusele vaatamata välja nuputada, mis loomal viga võiks olla. Loomaomanikud tunnevad oma lemmikuid mõnikord nii läbi ja lõhki, et saavad juba tema näoilme või kõige väiksemate käitumismuudatuste järgi aru, et miski ei ole justkui päris korras. Nii toodi ka minu vastuvõtule eelmisel aastal üks taks, kelle omanik teadis kindlalt, et miski seda koera vaevab. Küsisin siis kõikvõimalikke küsimusi ning uurisin taksi igast ilmakaarest, kuulasin ja koputasin, urkisin ja torkisin. Kui palju ma ka ei nuputanud, ei suutnud ma tuvastada ühtegi ikaldust selle taksi tervislikus seisundis, ja saatsin omaniku täpselt sama targalt jälle koju tagasi. Kõigil probleemidel ei pruugigi alati olla meditsiinilist tagamaad ja mõnikord võivad ka stress või keskkondlikud muudatused põhjustada loomades häiret või käitumuslikke eripärasid.
Kodus välja mõeldud ravi üks kõige levinumaid tööriistu tänapäeva maailmas on arstide seas vägagi kardetud fenomen nimega „Doktor Google”. Ükskõik mis sümptomi te oma arvuti otsingusse panete, viskab ta teile sealt vastu keskeltläbi miljon tulemust. Poolikuist Vikipeedia artiklitest kuni kahtlaste foorumiteni välja on kõik allikad esindatud ning teie murdunud küünega koer võib otsingute lõpuks põdeda hoopis halvaloomulist sabaotsa kasvajat. Äkilise põieummistusega kassil leitakse aga võib-olla olevat kerged seedehäired. Sellise diagnoosi abil võib loom aga järgmisel päeval olla surnud, sest ta ei saanud õigel ajal hädavajalikku arstiabi. Kõik on võimalik. Leidke siis kogu selle surfamise asemel hoopis aega, et pärismaailmas inimestega suhelda. Ehk lahenevad te mured juba pärast lühikest kõnet adekvaatsete infoallikatega, nagu on näiteks loomaarstid. Või siis hoopis külastage meid koos oma Nurri või Muriga. Vaatame siis juba täpsemalt üle, kuidas nende tervis on. Võib ju Nurri olla triibuline nagu iga teine kass, aga kas te siis tõesti ei arva, et ta on sellest hoolimata eriline?
