Kui 2003. aastal algas Iraagi sõda, oli Eestis avalik arvamus USA poolel, ehkki leidus neidki, kes seda sõda heaks ei kiitnud.
Selleks oli mitu põhjust – Iraagi liider Saddam Hussein polnud mingisugune päikesepoiss, vaid julm türann, kes oli gaasirünnakuga tapnud tuhandeid kurde ja tunginud 1990. aastal Kuveiti. Liiatigi polnud Eesti veel NATOs, seda ajal, mil Vladimir Putini režiim Venemaal oli hakanud näitama oma esimesi hambaid. USA poolel olemine tundus seega nii moraalset õige kui ka geopoliitiliselt vajalik.
Nüüd, 23 aastat hiljem, pole pilt Iraani sõja puhul nii selge. Ehkki ka Iraani liidrid – need, kes on praegu elus –, pole mingid päikesepoisid, julgen pakkuda, et Eestis on palju vähem inimesi USA poolt kui 2003. aastal. Miks nii?
Esmalt tuleb vaadata Ukraina poole. Ehkki Lähis-Ida konflikt mõjutab otseselt Eesti majandust, on Ukrainas toimuv meile eksistentsiaalse tähendusega. Summa summarum: me ei karda, et Iraan meid ühel päeval ründaks, küll aga tuleb Venemaa puhul olla valmis kõigeks.
Lisaks tuleb vaadata Ühendriikide käitumist Ukraina sõjas. See on mõistag
