Malle-Liisa Raigla fotod
Hanna Piksarve ja Uku Sepsivarti ühisnäitus Haapsalu linnagaleriis sobib südasügisesse nagu rusikas silmaauku.
Nii nagu jumal lõi inimese omaenese näo järgi, loob inimene omaenese näo järgi hernehirmutise. Ja kui ta hirmutist silmates kohkub, kas siis kohkub ka jumal inimest silmates, pidades teda kooljaks või marduseks? Mis nägu tal õieti on, tollel nüüdisaja inimesel? On see nii hirmus, et kohutab?
Hanna Piksarve ja Uku Sepsivarti „Hernehirmutisel on inimese nägu” kohutab inimest küll. Juba ukse pealt kohutab, kui pilk peatub üleelusuurusel laastukujul – Uku Sepsivarti „Kobrasskulptoril” – ja seal see peatub, sest „Kobrasskulptor” on pandud täpselt niisuguse koha peale, et mööda vaadata temast ei saa. Aga pilk ühe asja küljes kinni, muutub inimene päris kaitsetuks, ta ei pane ümbritsevat tähele.
Galerii oli tühi, võin vanduda, et oli, aga äkitselt on seal kunstisaaliproua, pööran pead, et tervitada, ja silman galeriinurgas liikumatut kogu, kes põrnitseb ainiti telefoni, mis pomiseb päevauudiseid. Tolle eikuskilt välja ilmunud kunstisaaliproua malbe hüüatuse ja musta kogu peale kohkun tõsiselt.
