Kuulujutul on mitmeid sünonüüme, näiteks kumu ja kõmu. Johannes Aavik pakkus omal ajal välja hoopis rümu ja rümuma (kuulujuttu rääkima).
Aavik kirjutas 1946. aastal ajalehes Välis-Eesti rümu kohta: „See sõna meenutab prantsuse sõna rumeur ja inglise rumour; aga eks ole prantsuse sõnadest morne ja charme saanud päris omased eestikõlalised sõnad morn ja sarm. Nii peaks sobima ka rümu.“ Näitelausetena on Aavik erinevates allikates toonud „Kõiksugu rümusid liigub selles linnas“, „See ei ole kindel tõik, see on vaid rümu“ (muide, tõik on samuti Aaviku välming) ja „Rümutakse, et…“.
Rümu esineb näiteks 1936. aasta „Uute ja teiste vähemtuntud sõnade sõnastikus“, aga ka 1996. aastal ilmunud Paul Saagpaku raamatus „Valik vähelevinud sõnu“. Rümu pole omaks võetud, seda on varemalt ka Aavik ise tunnistanud. Samas oleks vahelduseks tore kuulujutu või kumu asemel hoopis rümu öelda.
Väga ilusad, helisevad ja suupärased sõnad need rümu ja rümuma. Võtan kohe tavakõnekeeles kasutusele.
Kersti Kaasik
nii on