Kerttu Kuku: pidurdame kiusu nii koolis, kodus kui ka Facebookis

Kiusamine on küber- ja avalikus ruumis kurb reaalsus mitte ainult kooliõpilaste, vaid ka täiskasvanute seas.

On aeg tõsta häält ja panna taas paika õigluse piirid ühiskonnas, et noori ümbritseks empaatiline ja turvaline õhustik.

Minu kogemused kiusamisega jäävad põhiliselt põhikooliaega. Tagaselja agressiivset sosistamist ja norimist sain omajagu võrkpallitrennis palli tagudes, aeg-ajalt tuli ka torkavaid kommentaare minu välimuse pihta. Enim on mällu sööbinud kujutluspildid klassivendadest, kes sageli eelistasid tunnis õppimise asemel torkida õpetajat ja leida sütik, mis suudaks elukogenud pedagoogegi murda. Seda kõike oli valus kogeda ja pealt vaadata.

Pikka aega mõjus mulle lohutavalt teadmine, et ühel päeval seda enam ei ole ning me liigume elus eri suundades ega pea enam üksteisega rahuliku elukeskkonna pärast võitlema. Mida vanemaks saavad inimesed, seda rohkem tuleb elu- ja südametarkust. Üks küpsuse ja täiskasvanuks saamise märk on võime suhelda igaühega lugupidavalt ja empaatiliselt. Kui saame suureks, teame paremini ja proovime olla paremad inimesed, eks ju?

Ei saa öelda, et viimane lause mind praegu samamoodi lohutaks kui peaaegu viis aastat tagasi. Sotsiaalmeediaavarustes seiklemine ja uudiste lugemine on muutunud omamoodi sõjatandriks. Sõnavahtu on tohutult ja üks kommentaar on mürgisem kui teine. Enim tekitab hämmingut teadmine, et kõigi nende salvavate repliikide taga on inimesed. Valdavalt täiskasvanud, kes õpivad, käivad tööl, veedavad sõpradega aega ja hoolitsevad oma pere eest. Kuid virtuaalses maailmas toimub justkui Dr Jekylli muutumine härra Hyde’iks ning verbaalseid solvanguid jagub nii kommentaariumidesse kui ka privaatsõnumitesse.

Tundub, et me pole suutnud õigel ajal seada ühiskonnas kindlaid piire sobiva ja mittesobiva käitumise vahele. Täpselt nagu on reaalses maailmas meie tegudel tagajärjed – head, halvad või vahepealsed –, ei saa ka virtuaalses keskkonnas vastutustundele käega lüüa. Kui meie tutvusringkonnas on inimesi, kes sajatavad ühel ja teisel sotsiaalmeedialeheküljel kõike ja kõiki, mis ei ole maailmas lihtsasti arusaadav, on tihtipeale kiusatus keerata selg ja öelda: „Ah, las ta olla, ma ei taha torkida”. Kuid vahel on vaja torkida. Kurjus, mis saab ilma sekkumiseta kasvada, on nagu umbrohi. Ta ajab oma juured üha kaugemale ja sügavamale.

Lapsed ja noored on taibukad. Nad tajuvad väga hästi, milline õhustik neid ümbritseb ja mida neid ümbritsevad täiskasvanud elus väärtustavad. Mida rohkem unustavad täiskasvanud empaatia ja taktitunde nii päriselus kui ka virtuaalmaailmas, seda kergem on ka lastel jõuda samale teele. Kui kiusajad ei saagi kunagi täiskasvanuks, jääb see muster korduma. Kiusamine jääbki tavaliseks nähtuseks, kui paljud inimesed peidavad silmad ja katavad kõrvad, et mitte minna tülli oma sõprade, töökaaslaste või vanematega. Nii juhtub ka koolilastega, kas samuti pööravad pilgu kõrvale, kui nende kaaslast kiusatakse. Sest nii on lihtsam. Aga tagajärjed on mitu korda raskemad.

Kui meie, suured inimesed, ei suuda või ei taha sekkuda ning riigikogus, koolis, kodus ega ka Facebookis pidurdada kiusamist ja lugupidamatut käitumist, siis mis õhustiku ja eeskuju loob see noortele? Kas on siis põhjust imestada, et iga neljas koolinoor on küberkiusamisega verbaalselt peksa saanud?

Viimane aeg on pilk jälle otseks keerata. Solvavatest netikommentaaridest tuleb rohkem teada anda. Lähedaste ja tuttavatega tuleb pidada maha mõned rasked vestlused. Avaliku elu tegelased, kes sõnadega sajatavad ühes ja teises suunas, vajavad kindlat avalikku vastupanu. See ei ole kindlasti üleskutse inimeste isoleerimisele. Kuid tegudel, mis teevad haiget ja võivad hävitada elusid, peavad olema õiglased ja kohesed tagajärjed.

Nagu on Telia kiusuvastane algatus „Suurim julgus” oma mantraks võtnud, peame lihtsalt veelgi rohkem seisma sõbraliku, avatud ja lugupidava elukeskkonna eest, isegi kui see ei ole mugav ja kiire protsess. Julgus seista vastu kurjuse levikule on miski, mida praegu ühiskonnas tohutult vajame. Mida vähem noori peab pikisilmi ootama tulevikku ja koolilõppu, et elada rahulikku elu, seda tervemaks muutub ühiskond.