Meie valitsusel on inetu komme kõige nõrgematest üle sõita. Algas see juba kevadel, kui mindi laste huvitegevust kärpima. Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsioon tuli siis välja plaaniga tõmmata huvihariduse toetuselt maha 7,5 miljonit eurot. Opositsiooni ja omavalitsuste protestide mõjul kahanes kärbitav summa sügiseks neljale miljonile eurole, mis küll jätkuvalt tähendab seda, et sadadel, aga võimalik, et tuhandetel lastel pole uuel aastal enam huviringi või trenni asja.
Sarnane kurb muster koorub välja hasartmängumaksu seaduse muutmise eelnõust, mis läbis riigikogus 20. oktoobril esimese lugemise. Nimelt surub valitsus parlamendis läbi muudatusi, mis keeravad pea peale hasartmängumaksu jagamise senised põhimõtted. Päriselus tähendab see vähem raha spordile, vähem haridus-, laste- ja noorteprojekte, vähem kohalikke investeeringutoetusi. Ennekõike kannatavad lapsed, noored ja nendega seotud tegevused, samuti puuetega inimesed ja puuetega sportlased, sest vähenemas on toetused paraolümpia ja eriolümpia liikumisele. Häirekella on löönud ka Eesti olümpiakomitee, kus on välja arvutatud, et järgmisel neljal aastal jääb saamata 2,7 miljonit eurot, mille arvel saaks rahastada olümpia ettevalmistusprojekte.
Rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus väitis parlamendi ees, et hasartmängumaksu summad külmutatakse 2021. aasta tasemele ja toetused ei vähene. Tegelikult ütleb eelnõu seda, et maksuraha lükatakse riigi üldtuludesse ehk üldisesse potti ja siis toimub valdkondade vahel jagamine. Võibolla praegune valitsus tõepoolest jagab raha külmutatud mahus senistele valdkondadele. Aga mida teeb järgmine valitsus? Mida teeb ülejärgmine valitsus? On üldteada, et kui raha on üldises potis, kipub seal keedetav supp lahja olema. Teisalt ei tea me täna, kui palju pudeneb edaspidi olümpiakomiteele, antidopingu sihtasutusele, puuetega inimeste projektidele, hoolekandeprojektidele, meditsiiniprojektidele, regionaalsetele kultuuriprojektidele, regionaalsetele arengustrateegia projektidele… Ja kui maksu koguneb rohkem, siis ei jaotata seda seniste reeglite alusel.
Minister lubas, et eelnõu teiseks lugemiseks kirjutatakse sinna sisse summad ja ka praeguses seaduses olevad valdkonnad. Sel juhul poleks asjal üldse mingit mõtet. Tegu oleks praegu kehtiva seadusega, lihtsalt protsentide asemel oleksid seal summad, mis ei tulene mitte tegelikust maksulaekumisest, vaid lähtuvad eelmise aasta prognoosist. On tõsi, et keerulise koroonaaja tõttu laekus hasartmängumaksu vähem. Aga on vägagi tõenäoline, et järgmine aasta ja ülejärgmine aasta saavad olema paremad ja maksuraha tuleb rohkem kokku. See tähendab, et opereerime ka headel aastatel samade summadega, mis olid halbadel aastatel. Ma ei näe sellises lähenemises kübetki loogikat.
Kui valitsus oma plaanist ei tagane ning summad sätestatakse 2021. aasta tasemel, jäävad edaspidi sajad projektid realiseerimata, tuhanded lapsed toetuseta ja olümpiasportlased nii vajaliku lisatoeta. Isegi seletuskiri ütleb näiteks haridusministeeriumi kohta, et muudatus ei võimalda jätkata toetuste eraldamist senises mahus, mistõttu jääb noorte haridusvaldkonna eelarvesse laekumata 2,2 miljonit eurot. Milleks seda siis teha? Miks ometi hoida just regionaalsete ja väiksemate projektide arvel järgneval neljal aastal kokku 11 miljonit eurot ja seda ajal, kui riigieelarve maht on üle 13 miljardi? Vastuseks kõlas, et nii kasvab paindlikkus ja las ministrid ise otsustavad, kuhu nad raha suunavad, kuna nad teavad paremini.
Eelmine kultuuriminister on oma kaalutlusõigust juba demonstreerinud, kui ta suunas ministeeriumi järgneva aasta investeeringud väga suures ulatuses oma valimispiirkonda. Kas tõesti tahame, et sajad projektid hakkavadki sõltuma ministri suvalistest eelistustest?
Kultuuriinimeste, haridusinimeste, spordijuhtide ning sportlaste hääled on kõlanud, nende üleskutse on mitte toetusi vähendada. Veel ei ole hilja, valitsus saab oma praakeelnõu tagasi võtta.