Hasartmängumaksu laekumistest riigi eelarvesse rahastatakse läbi Sotsiaalministeeriumi väga erinevaid projekte ning ühiskondlikke ettevõtmisi. Kui vaadata 2019. aastal raha saanud projektide nimekirja, siis jäävad silma nii tugiteenuste pakkumine sõltlastele, eakate suurem kaasamine ühiskonda kui ka puudust kannatavate perede toetamine ning lapsi liikuma kutsuvad algatused. Rahastatud on projekte nii sotsiaal- kui ka tervisevaldkonnast. Keskendutakse abivajavatele lastele, positiivsete vanemlike väärtuste tõstmisele, vanemaealistele, hooldajate toetamisele, aga ka võrdse kohtlemise edendamisele, laste liikumisaktiivsuse tõstmisele, vaimsele tervisele, vigastuste ennetamisele ja paljule muule.
2020. aastal sai toimuda vaid üks toetuste jagamise voor. Sel aastal pole veel ühtegi taolist väikeprojektide rahastamist läbi viidud. Osaliselt on selle taga ühistegevuse projektide elluviimise takerdumine sotsiaalse distantseerumise tõttu, kuid teisalt mängib kindlasti oma rolli ka hasartmängumaksu laekumise vähenemine. See omakorda sõltub aga otseselt sellest, kui palju kulutavad inimesed aega hasartmängudele. Olgu see siis päris kasiinos või online-portaalides nagu näiteks Optibet kasiino või mõni muu analoogne veebiteenus.
Viirus pani kasiinod lukku
Kui pandeemia Eestit eelmise aasta kevadel tabas, siis suleti ka kõik füüsilised kasiinod. Võiks ju arvata, et veebikasiinod võtsid kõik mänguhuvilised sujuvalt üle, siis nii see ikkagi ei ole juhtunud. Hasartmängumaksu laekumine kulgeb jätkuvalt langustrendil ning seda kinnitavad ka viimased andmed. Kui 2020. esimese kvartali kogu hasartmängudelt kogutav maksutulu oli 7,28 miljonit eurot, siis käesoleval aastal vaid 6,18 miljonit.
Üheks põhjuseks maksutulu laekumise langusel on kindlasti see, et eraldi maksutatakse kõiki füüsilisi mänguautomaate, mida kasiinod kasutavad. Kui neid ei saanud kasutada, siis rakendus neile ka ajutine maksusoodustus. Teiseks ei toimu tarbimisharjumuste muutused siiski üleöö ning nagu ei kolinud kogu kaubandus e-poodidesse, nii ei toimunud see ka hasartmängumaailmas. Inimesed on nõus ootama olukorra normaliseerumist, et siis oma meelepäraste tegevuste juurde tagasi pöörduda.
Riigipoolne vastutulek
Kasiinode majandusnäitajad sõltuvad otseselt neid külastavate klientide arvust ja tehtud panuste kogusummast. Klientidele uste sulgemise korraldust täites keerasid meelelahutusasutused oma sissetulekute kraanid kinni. Alles jäid aga püsikulud, palgakulud ning ka hasartmängumaksu tasumise kohustus hoolimata sellest, et ühekäelisi bandiite või teisi masinaid keegi reaalselt kasutada ei saanud.
Sarnaselt teiste ettevõtetega, kes koroonakriisi tõttu ei saanud jätkata oma tavapärast majandustegevust, tuli riik ka hasartmänge korraldavatele firmadele vastu. Nimelt vabastati ettevõtted ajutiselt hasartmängu laua või automaadi maksu tasumisest. Tegemist on loomulikult ajutise lahendusega ning kasiinoäri taastumine kriisieelsele tasemele võtab kindlasti veel palju aega.
Hasartmängud pole ainult ruletilaud ja kaardimängud
Hasartmängumaksu ei laeku riigi eelarvesse ainult veebi- või tavakasiinodest. Eesti Loto on üks suurimatest maksumaksjatest, kes maksab osa igalt müüdud lotopiletilt otse riigile. Hasartmängumaksu jagamine toimub üldiselt sellise printsiibi kohaselt:
- 46% eraldatakse Eesti Kultuurkapitalile, mis omakorda jagab 2/3 sellest kultuuriehitiste rajamisele ja korrashoiule;
- 37,4% saab Hasartmängumaksu nõukogu, mis tegutseb Kultuuriministeeriumi juures;
- 12,7% läheb läbi Rahandusministeeriumi kohalike sotsiaal- ja kultuuriprojektide rahastamiseks;
- 3,9% suunatakse otsetoetusena Punasele Ristile.
Igal aastal läheb hasartmängumaksuga kogutult summadelt toetust sadadele projekte, tänu millele saavad noored endale paremad sportimis– ja vaba aja veetmise tingimused. Samuti toetatakse teadust ning kultuurisündmusi. Ilma selleta jääksid paljud spordiringid ja treeninglaagrid toimumata ning teatri- ja kontserdielamused saamata.
Mis saab edasi?
On selge, et Hasartmänguseadus vajab püsivaid lahendusi kriisist väljatulemiseks ning iseseisva majandusharuna toimimiseks. Selge on ka see, et praegusel ajal on see üks viimaseid teemasid, millega ühiskond tahab tegeleda või mille üle diskuteerida.
Ometi ei saa eitada, et hasartmängud on osa vaba turumajanduse tingimustes tegutsevast ärivaldkonnast. Seda tuleks reguleerida piisavalt, et tagada aus konkurents, kontroll ja muuta ebaseadusliku majandustegevus võimalikult ebamugavaks ning karistatavaks. Selles valdkonnas on paljugi juba tehtud, kuid just veebikeskkonnas toimuva arengule on olemasolev seadus ilmselgelt jalgu jäänud. Vaja on riiklikku selget nägemust, millist rolli hasartmängudele Eesti Vabariigis nähakse ning kuidas seda vaba konkurentsi tingimustes õigesti reguleerida.
Ehk on viimane aeg loobuda valehäbist, et riiklik hasartmängukorraldus on kuidagi õigem ja üllam eraalgatuslikust ettevõtlusest. Hasartmängud on alati olnud ja jäävad osaks ühiskondlikest tegevustest, on need siis riiklikult reguleeritud või mitte. Inimloomusesse on sisse kodeeritud vajadus ennast proovile panna. Olgu see siis naabrimehega kihla vedades, kelle hobune kiiremini jookseb või spordiportaalis oma lemmikmeeskonna võidu peale panustades. Liialdustesse kaldumata on tegemist meelelahutusega, mille vormi ja sisu peaks iga täiskasvanud inimene suutma enda jaoks ise kindlaks määrata.
Õnnetud perekonnad kelle mõnel liikmel hasartmängu või alkoholi sõltuvus sest siin riik on võimetu,saamatu ja puudub igasugune tahe nende probleemidega tegeleda.
Teisest küljest kui kõik eestlased ühel päeval ei mängiks hasartmänge,ei jooks grammigi alkoholi ega tõmbaks ühtegi suitsu siis kukuks kokku kultuur,pensionid,haigekassa jne.
Kas parema elukvaliteedi nimel ei peaks osa meist veelgi rohkem jooma,suitsema ja pidevalt külastama mängupõrguid ?
Need, kes oma naabrimehega kihla veavad, ei ole sõltlased. Väga rumal näide siia. Ühtede vaesumine ongi teiste õnn. Ja see on riiklikult reguleeritud. Meelelahutus, mille vormi ja sisu peaks iga täiskasvanud inimene suutma enda jaoks kindlaks määrata, nii kui artiklist lugesime. Seda ei suudeta ja seda teame me kõik.