Juhtkiri: hingeta riiklik pidu

Sel nädalal kiitis valitsus heaks koori- ja tantsujuhtide palgatoetuse ettepaneku. Kultuuriminister Tõnis Lukas rõõmustas, et laulu- ja tantsupeotraditsiooni kestvus on valitsuse jaoks tähtis. On lootust, et need, kes valmistavad ette laulu- ja tantsupeol osalejaid, hakkavad palka saama juba tulevast aastast.

Ühest küljest ei oleks nagu paremat uudist olemaski. Mullu sügisel tõstatas dirigent Rasmus Puur probleemi, mis nüüd justnagu kohe-kohe peaks lahenduma. Puur juhtis tähelepanu sellele, et koorijuhid teevad oma tööd lillede ja kommikarbi ning heal juhul mõnesaja euro eest kuus. Noori koori- ja tantsujuhte peale ei kasva, sest selle tööga ei ela ära – lillede ja kommide peal see kaua ei püsi.

Selles mõttes on valitsuse plaan hea. Teisest küljest – seni on iga koori- või tantsujuht olnud peole pääsema vaba. Kutsud koori kokku, teed tublisti (olgu siis rahata või raha eest) tööd, lähed ülevaatusele ja saadki peole. Esialgu ei ole selge, kellele ja mis alustel hakkab riik palka maksma, kuid – kujutlegem olukorda, kus riigipalgal koorijuhi koor praagitakse välja ja peole pääseb hoopis keegi kolmas, kes metsakülas ilma rahata on tegutsenud. Üsna ebatõenäoline, kas pole? Riigipalk võtaks meie laulupidudelt midagi neile ainuomast – nende spontaansuse.

Teiseks käib plaanitava palgaga kaasas laulu- ja tantsupeo seadus, mida kultuuriministeerium hakkab kirjutama. Selline asjade käik paneb kulmu kergitama. Mida või keda selline seadus reguleerima hakkab? Repertuaari? Lauljate ja tantsijate meelsust? See sunnib küsima, kas pakutav palk on see pisike magus präänik, mis juhib tähelepanu päriseesmärkidest kõrvale. Ka sel juhul, kui kapis kolli ei ole, tuleb nõustuda endise ministri Rein Langiga – laulupidu võiks olla vabade inimeste vaba pidu, mitte riiklik suurüritus, millel ei ole hinge sees.