Eestis lõi välku justkui selgest taevast – valitsuserakonnad tulid ootamatult välja ettepanekuga reformida erakondade järelevalve süsteemi, et mitte öelda: reformida põhiseadust.
Ideega polnud kursis kodanikkond, valitsusvälised parteid ega ka riigikontroll, kelle alluvusse erakondade rahastamise järelevalve komisjon (ERJK) plaani kohaselt peaks liikuma.
ERJK loodi üheksa aastat tagasi (2011) Euroopa Nõukogu juures oleva riikide korruptsioonivastase ühenduse GRECO soovitusel, mille kohaselt tuleb erakondade ja valimiskampaaniate rahastamise kontrollimine panna ülesandeks sõltumatule organile, kellel on mandaat, volitused, vahendid ja personal tõhusaks kontrollimiseks, poliitilise tegevuse rahastamist käsitlevate eeskirjade võimalike rikkumiste uurimiseks ning vajaduse korral sanktsioonide kehtestamiseks.
Kuigi ka toona käisid arutelud selle üle, kuhu kontrollorgan täpselt paigutada, jäädi lõpuks ikkagi parlamendi juurde. Samasugune muster on levinud paljudes Euroopa maades. Kui GRECO aasta pärast ERJK loomist olukorda uuesti hindas, oli neil põhjust rahuloluks mitmes mõttes:
* järelevalvekomisjonil, mille liikmed määravad õiguskantsler, riigikontrolör ja riigi valimiskomisjon, on sõltumatu üksuse staatus;
* komisjon kontrollib lisaks valimiskampaaniate rahastamisele ka erakondade muud majandustegevust.
Just järelevalve laiendamine erakondade kogu majandustegevusele sai murdepunktiks parteide kahtlaste tehingute avastamisel, sest valimiskampaaniate peaaegu olematu regulatsioon Eesti seadustes tegi igasuguse trikitamise lihtsaks.
Ükski valimisseadus ega erakonnaseadus ei defineeri, mis on valimiskampaania või millised kulud tuleb liigitada kampaaniakulude alla. Samuti pole Eestis määratletud, millal valimiskampaania algab. Seega on igal erakonnal võimalus otsustada, kas näiteks aasta enne riigikogu valimisi laekunud suurannetus kanda kampaania aruandesse või mitte. Sama suvaliselt saab panna sisse või jätta välja parteijuhi ringsõidud mööda maad kuu aega enne valimisi, sest neid võib klassifitseerida ka osana tavapärasest partei tööst.
Mõnevõrra iroonilisel kombel oli parimaks kaitseks sohi tegemise vastu parteide endi naabrivalve. Just see, et ERJKs olid esindatud kõik parlamendierakonnad, distsiplineeris neid enim. Nii nagu korralikus parlamendis hoiavad opositsioon ja koalitsioon habrast, kuid efektiivset tasakaalu, nii ei luba ka ERJK koostamise põhimõte sellel kuhugi poole kaldu vajuda.
Tegelikud probleemid Eesti parteide finantsjärelevalvega on hoopis mujal – ERJK käed jäävad lühikeseks. Aastast aastasse on riigikogu saadikud tõrjunud ERJK ettepanekuid komisjoni õiguste laiendamiseks. Ülalolev tabel näitab, et komisjoni tahtmistel on alust – teiste Euroopa maadega võrreldes on ERJK-l väga vähe võimalusi patuste parteidega midagi ette võtta.
Üheksas Euroopa riigis võidakse rikkumise korral peatada partei rahastamine riigieelarvest. 17 riigis võib patuseid oodata vanglakaristus ja 15 riigis on parteil oht, et nende vara konfiskeeritakse.
Eestis on peaaegu ainsaks karistuseks trahv, mille summade puhul CRECO küsib, kas need ikka on piisavad, et olla tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad? Tasub meenutada, millisesse rahapesuskandaali sattus Eesti seetõttu, et karistused pankadele olid väga madalad. Praegu saab Eestis parteile määrata kõige rohkem 15 000eurose sunniraha. Võrdluseks olgu öeldud, et Euroopas on parteidele määratava keskmise rahalise karistuse suurus 20 000 eurot, Itaalias aga ka kuni 0,5 miljonit eurot.
Lühidalt on rahvusvahelises vaates Eesti probleemiks see, et järelevalvekomisjoni käsutuses olev tööriistakast pole veel piisavalt mitmekesine ja mõjus, mitte aga komisjoni väidetav ebaprofessionaalsus või erapoolikus.
Kokkuvõttes küsigem: kuidas aitaks ERJK viimine riigikogu juurest riigikontrolli alla neid muresid lahendada? Tundub, et mitte kuidagi. Siit tekib kohe kahtlus: kas eelnõu algatajatel on mingi oma varjatud agenda? COVIDi kriisipaketi raames jagatav riigiabi võib tekitada suure kiusatuse lõigata sealt ka endale üks pikem vorstijupp. Vaat see, et riigiabi jagamine oleks kooskõlas maksumaksja huvidega, on tõepoolest riigikontrolli teema.
Arvamus on ilmunud Sharpminderi blogis.
Anu Toots, politoloog
Raul Malmstein, sotsioloog
Probleem algab ju tegelikult valijast, kes annab oma hääle nendele asjadele mida saab teha suure rahaga: massiivne reklaamikampaania lihtsamale rahvale ja hämamisgeeniused neile kes programmi lugeda, debatti jälgida jne viitsivad. Kuni me valime erakondi kellel rohkem raha neid asju teha ei saagi midagi paraneda. Rahvas lihtsalt ei ole poliitikaga piisavalt kursis, et valida seda mis oleks poliitika õilsamast poolest – tõe, õigluse, aususe jms taotlus. Riigikogusse pääsenud erakondadel on tegelikult nii kopsakas rahastus eelarvest, et neil peaks piisama sellest, pluss liikmemaksudest. Kui neid koguda ei õnnestu, siis miks peaksime uskuma nende suuri liikmelisuse numbreid, mis pidavat tõestama laia kandepinda rahva… Loe rohkem »
Põliseestlasel tulebki ju Isamaad või EKREt valida, see on selge! Isamaa aga suht nõrk, nii et sõelale jääbki EKRE. Keskerakonda toetavad nagunii enamuses meie “vabastajate” järeltulijad, nii et tasakaal tekib igaljuhul. Las see ref ja sots valimine jääb rohkem homode ja muude hüpersallivate inimeste hooleks!
Ma ei saa aru, miks riigikontrolli ei usaldata?
Sest Riigikontroll kontrollib riigi raha seaduslikku ja otstarbekat kulutamist ja ei pea tegelema poliitikaga. Erakondade raha aga tuleb osaliselt eraisikutelt, kelle taust ja nende raha päritolu pole sageli kõige selgem. Viimased näited Keskerakonnast on parimad näited raha pesemisest. Kui keegi neiu kannab lihtsalt üle 50 000 ja Haapsalu pensionärid lisavad omalt poolt paar tuhat aastas erakonna kontole, siis see pole muud kui rahapesu ehk korruptsioon. Siin ongi vaja ERJK-i.
No rahapesu tõenduseks peab ikka suuremad jõud kaasama, kui lihtsalt mingi komisjon. Rahapesu on kriminaalse taustaga raha. Kas te süüdistate keskerakonda rahapesus? Millistel alustel? Teiega võidakse ühendust võtta, siis peate enda süüdistust ka tõestama. IP aadress on siiski lihtsalt leitav. Siin ennemgi igasuguseid olnud. Otsene süüdistus ei ole sõnavabadus. Ärge ses suhtes eksige!
Annetuse saaja ei ole rahapesus osaline, kui annetatud raha võib olla saadud kuritegelikul teel, rahapesu on ka see kui varjad raha päritolu
“kuid”, mitte kui
Ma arvan, et te leiate riigi teatajast rapesu paragrahvi ise ka üles. Lugege!
Rahapesu ei ole raha päritolu varjamine.
Agu, lugesin enne kirjutamist ja pidasin silmas kuritegelikul teel saadud raha. Aga et hinnata kas on tegemist kuriteoga, peavad pangad, notarid jt kohustatud isikud tehingute tegemisel küsima raha päritolu kohta ja kahtluse korral, seda küll teatud summast alates, teavitama rahapesubürood. § 4. Rahapesu (1) Rahapesu on kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud vara või selle asemel saadud vara: 1) tõelise olemuse, päritolu, asukoha, käsutamisviisi, ümberpaigutamise, omandiõiguse või varaga seotud muude õiguste varjamine või saladuses hoidmine; 2) muundamine, ülekandmine, omandamine, valdamine või kasutamine eesmärgiga varjata või hoida saladuses vara ebaseaduslikku päritolu või abistada kuritegelikus tegevuses osalenud isikut, et ta saaks hoiduda oma tegude… Loe rohkem »
Hakatuseks samune et rahapesu ja korruptsioon on erinevad asjad!
Asi ei ole usalduses. Selleks oleks vaja põhiseadust muuta.
Aitäh, et hoiate teemat üleval! Sest liialt jultunuks on läinud meie poliitika.
Milles see julumus väljendub siis? Kas riigikontroll ei ole teie meelest usaldusväärne? Tegelikkuses on ju hoopis vastupidi. Valitsuse kriitilised püüavad jätta muljet nagu oleks kõik halvasti. Uurige ise ka teemat, saate aru. Pealkirjade järgi enda arvamust kujundada pole päris õige.
Jultumus seisneb selles, et püütakse oma võlast sellisel jõu meetodil lahti saada ja see on ju lihtsalt korruptsioon.