0

Aidi Valliku aiandusblogi: püsikupeenarde talihooldus

Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur

Üks aeganõudvamaid hilissügisesi töid on püsikupeenarde talve-eelne puhastus: see tähendab, et närbunud ja tavaliselt ka juba külmavõetud pealsed lõigatakse maha ja veetakse komposti, eemaldatakse viimased silma hakkavad umbrohud ja paigaldatakse talvekatted neile õrnukestele, keda kindlasti katta tahetakse. Katmise kahe otsaga asjast kirjutasin eelmisel laupäeval, aga tegelikult on kogu see talve-eelne püsikupuhastus samamoodi kahe otsaga.

Tegelikult taimed iseenesest talve-eelset puhastust üldse ei vajagi. Vastupidi, taimed talvituvad paremini, kui nende pealsed jäävad püsti lund korjama või lamandununa moodustavad ise juurtele kaitsva lisakihi. On taimi, mille pealseid enne kevadet, s.o enne uue kasvuperioodi algust üldse torkida ei tohikski – eelkõige kuuluvad siia dekoratiivsed kõrrelised. Oma rumalusest olen seeläbi ilma jäänud mitmest juba õige kenast suurest kõrrelisepuhmast, enne kui õppust võtsin.

Samamoodi ei tohi maha lõigata igihaljaste padjandtaimede kohevat kuhja, nende jaoks tasuks hoopis kuhugi kuuri alla kõrvale panna natuke kuuseoksi, mis lume sulades päikese kaitseks peale laotada, sest varakevadine päike teeb neile hoopis rohkem kurja kui külm ja lumi.

Ma tean seda kõike juba hulk aastaid, samuti ei meelita talve-eelsed ilmad enam sugugi aiatöödele, aga sellest hoolimata olen suuremal osal aastatest püüdnud oma püsikupeenrad siiski viisakamaks koristada. Ausalt öeldes ei kaunista see külmavõetud rootsikuid täis peenar aeda enam sugugi, ja kui lillede vahele on talviseks silmarõõmuks istutatud kääbuskasvulisi okaspuid, siis tahaks veel eriti korraldada peenra ümber nii, et seal domineeriksid nüüd just nemad, mitte kuivanud tuustid. Pealegi on kevaditi nagunii sada muud kiiret tööd ees ootamas, selle asemel et hakata neid talv läbi vettinud ja lamandunud pealseid maha nüsima ja ära vedama. Juba talve eel koristatud peenras ei sega miski nautimast varakevadisi lumikellukesi, sinililli, lumekuppe või krookuseid.

Seega on too talve-eelne püsikurookimine peamiselt esteetika ja maitse-eelistuste küsimus. Vajadus võib see olla vaid siis, kui hooaja jooksul on peenras möllanud vastikud seenhaigused: hahkhallitus või jahukaste või veel midagi muud. Sellisel juhul peaksid need haigestunud taimevarred sealt olema välja lõigatud juba ammu enne, aga kui seni selleks sugugi aega või energiat pole jagunud, siis nüüd kindlasti. Pole neil vaja oma seeneeoseid või taimehaiguste baktereid veel üle talve levitada. Sellistele taimedele uhaksin ma peale pealsete lõikamise veel mitu raksu ka tuhka selga.

Kindlasti oleks vaja tagasi lõigata end rohkelt edasi külvavate püsilillede kuivanud seemnepead, näiteks monardad, siniladvad ja teised nendesugused. Seda põhjusel, et järgmisel hooajal seemikuuputusest pääseda. See ei pruugi muidugi väga palju enam päästa, kui niikuinii neile seda külvamisaega on jäetud – kui tahame vältida isekülvi, on ainus võimalus ikkagi õisikuvarred tagasi lõigata suhteliselt kohe pärast õitsemist. Aga kui me need veel üle talve peenrasse jätame, siis on kevadine pilt veel hullem ohohoo, kui see muidu oleks. Tean, sest olen proovinud.

Minu kogemuste järgi on kõige mõistlikum talve eel püsikupeenras toimetada nõnda, et korjata sealt ära see, mis tõepoolest koledasti silma riivab: süldistunud hosta- ja lamandunud päevaliilialehed näiteks. Koos tüügastunud õievartega. Kuid tagasilõikus on mõttekas teha siiski kaunis kõrgelt. Kui peenrale jätta näiteks flokside, püsikastrite või monardade tüükad umbes 20 cm kõrguselt, siis see on täitsa paras, et lund koguda ja anda seega oma panus pinnase soojemana hoidmisel. Samal ajal ei riiva see pilt enam silma ja näeb isegi üsna viisakas välja. Ainult õige veidike madalamalt olen tagasi lõiganud siberi iiriseid või päevaliiliaid – neist jäävad siis peenrasse sellised püstjad mättakesed. Olgu needki pigem natuke kõrgemad kui madalamad, sest liig pinnalähedane tagasilõikus jätab nii talvisele liigniiskusele kui külmakraadidele vaba voli, pealegi ei saa enam abiks olla peenrale lume kogumisel. Nii et püüdkem leida kesktee inimliku ilumeele ja taimede vajaduste vahel.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz