„Paigaldame linnapilti rohkelt peegleid, et mornid, väsinud, räsitud, kössis, tujutud inimesed muutuksid rõõmsateks, et vaade avarduks, et inimesed näeksid rohkem ka ennast – kõrvalt, eest ja tagant, et inimesed naerataksid enam, et inimesed tunnetaksid – pahatihti on paha tuju peidus fassaadis. Järgmises peeglis vaatab sulle vastu hoopis rõõmsam inimene!“
Ei, see ettepanek pole pärit Haapsalu kaasava eelarve ideede nimekirjast, vaid heade mõtete linnast Tartust. Kuigi ka seal on ettepanekute hulgas selliseid, mis kirjade järgi on omavalitsuse kohustus, ei ole pakkumised siiski mitte nii ühte auku kui Haapsalus.
Millest see räägib?
Tänases Lääne Elu loos ütlevad Haapsalu aselinnapea Innar Mäesalu ja opositsiooniliider Merle Mäesalu välja mõtte, mis juba eelmisel aastal rahulolematutes peades kuju võtma hakkas: kaasava eelarve raha ei ole mõeldud linna kohustuste täitmiseks, vaid selleks, et anda linnakeskkonnale juurde midagi, mis teeb kõigil päeva paremaks, meele helgemaks ja oleks ilus vaadata. Paljudes omavalitsustes peetakse sellest põhimõttest kinni. Nii võib Saaremaa valla kodulehelt lugeda järgmist: „Ellu jäi viimata 2017. aastal algselt hääletuse võitnud ettepanek „pargiteede korrastamine”, mille puhul oli tegemist linna hallatava objektiga ja selle rahastamist kaasavast eelarvest ei peetud õigeks.“
Millal Haapsalu kodulehelt sama sisuga sõnumi leiab?
„Tartule oleks vaja ühte maailmakuulsat vaatamisväärsust. Meie enda Eiffeli torni. Midagi maailma kõige suuremat, mida spetsiaalselt Tartusse vaatama tullakse. Kuna Tartu võidab järjest rohkem rahvusvahelist tähelepanu tänavakunstilinnana, siis Tartu linna visiitkaardiks sobiks imehästi maailma suurim välifotogalerii Annelinna kortermajade seintel.“
Mis takistab Haapsalus sama suurelt mõelda?
Toome T1 vaateratta meitele mereäärde .