Vastupanuvõitluse päeva tähistamine Läänemaal päädis täna pärastlõunal Puise rannal paadipõgenike mälestusmärgi avamisega.
Kivi avasid Heidi Ivask ja Jaak Mandi. Ivask oli see, kes paadipõgenike mälestusmärgi rajamise mõtte Mementole välja pakkus. Ta oli päris tilluke kui ema koos tema ja paar aastat vanema õega Kessulaiult Puisesse tuli, et sealt Rootsi põgeneda.
Kui represseeritute abistamise fondist oli võimalik saada stardiraha mälestise rajamiseks, pakkus Ivask, et mälestusmärgi paadipõgenike mälestuseks võiks rajada just Puisesse. “See oli Heidi idee, et mälestusmärk peab siin olema,” kuigi ta ise oli nii väike, et seda minemist ei mäleta,” rääkis mälestusmärgi avamisel Eesti Memento liidu esimees Arnold Aljaste. Heidil ja tema perel üle mere minna siiski ei õnnestunud.
Suur maakivi, millel Aidi Valliku just mälestusmärgi tarvis kirjutatud luuletus, on alles esimene osa mälestusmärgist. Tuleval sügisel saab kivi Seaküla Simsoni loodava pronkskuju mere poole suunduvast emast ja tütrest.
Aljaste sõnul pakkus skulptuuri teema välja Aivar Simson ehk Seaküla Simson ise. “Tulime siia ja ta kuulas meie heietusi lindudest ja paadininadest, pani käe silme ette, vaatas merele ja rääkis vaikselt, nagu omaette: paadininad, paadininad — paadininadest tehakse kalurikülades kemmerguid, meie teeme siia merele vaatava ema, tütre ja kohvriga,” kirjeldas Aljaste.
Meenutusi jagus Puisesse mälestuskivi avamise juurde veelgi. Ajaloolane Mati Mandel rääkis 1944. aasta keerulistest aegadest. Mandl ütles, et nendel keerulistel aegadel eestlastel mõnes mõttes vedas. Vedas, et Jüri Uluotsal oli õnnestunud arreteerimisi vältida ja 1944. aastal, kui ta oli juba raskelt haige, kutsus ta olles vabariigi peaminister presidendi ülesannetes, Otto Tiefi enda juurde ja andis talle valitsuse moodustamise käskkirja. “Oli õnn, et olid need inimesed, kes olid valmis valitsust moodustama,” ütles Mandel.
Lisaks Tiefi valitsusele meenutas Mandel ka Johan Pitkat ja pitkapoisse, kes Punaaramee kiiret edasiliikumist takistasid. “Tänu sellele pääsesid ilmselt veel paljud inimesed minema,” ütles ta.
22. septembril Läänemaale Põgarisse jõudnud ja Põgari palvemajas viimase istungi pidanud valitsuse liikmetest enamikul siiski Läände pääseda ei õnnestunud. Üle mere pääses ainult riigisekretär Helmut Maandi, kes viis endaga kaasa ka Riigi Teataja numbri valitsuse moodustamise otsusega ning sellega tagati Eesti riiklik järjepidevus.
Täna Puises kõneles ka Helmut Maandi poeg Jaak Maandi. Ta meenutas, miks ja kuidas rahvuskomitee liikmed oma pered 1944. aasta augustis Läände saatsid ja nii lahkus ka tema 8aastase poisina Puise rannalt Rootsi. Samuti kirjeldas ta, kuidas tema isal ainsana põgeneda õnnestus.
Aljaste ütles, et pühapäeval Puises avatud mälestusmärk pole pühendatud ainult neile, kes siit läksid, vaid kõigile: “Sellel monumendil ei ole pealkirja. Pühendame selle neile kes läksid, neile kes merel hukkusid, neile kes jäid ja kannatasid repressioonide tõttu, sõjameestele kes hoidsid rinnet Sinimägedes ja mujal ning tegid sellega põgenemise võimalikuks, meeste mälestuseks, kes läksid metsadesse ja võitlesid veel aastaid. Siin sobib süüdata küünal ka 28 septembril….”
Fotod Arvo Tarmula
