Aidi Valliku aiandusblogi: loodus ei tunnista paljast mulda

Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur

Juba oma varastel aiandusaastatel sain kogemuslikku kinnitust sellele, mida eelnevaltki teadsin, st vanaema porgandipeenarde kohta mäletasin – et rohimine ja kastmine on tüütud. Eks nad ongi, sest rohida ja kasta tuleb aias ju peaaegu kogu aeg. Konkurentsis umbrohuga jääb pea igasugune kultuurtaim kaotajaks. Kuid siiski on sellega nii ja naa … ja veel rohkem nii ja naa on kastmisega.

Et kohe alguses selgeks teha – looduses vaba mullapinda ei esine. Loodusel on omadus kiiresti täis kasvatada väikseimgi paljastunud maalapike. Ja et loodus on loodus, siis ta teeb seda muidugi oma reeglite järgi, see tähendab – võimalikult kiiresti ja ökonoomselt. Umbrohuseemned on kõige kiiremad idanejad üldse.

Umbrohi ongi umbrohi ainult meie, inimeste, eriti aednike jaoks. Looduse ees on aga kõik taimed võrdsed ja tema jaoks vahet pole, kas kasvama läheb seal lapikesel malts, kapsas või tulp. Tulp oli muidugi halb näide, sest tema täidab oma kohta ainult pool hooaega, jaanipäevaks on ta lehed kadunud ja järelikult peab tema kohale kasvama kiiresti midagi muud. Näiteks vesihein. Aednik on siin see, kellele vesihein ei meeldi ja kes sekkuda üritab, püüdes looduse eest ise otsustada, mis kuskil lapikesel tärgata ja vohada võib. Sellepärast istutab ta tulbid näiteks hostade ümbrusse, et need kevade lõpujärgus jälle tühjaks jäävad kohad oma laiade lehtedega kinni kataksid.

Aga kindel aianduses kehtiv loodusseadus on ikkagi: kõikjal, kuhu mahub midagi kasvama, midagi ka kasvab. Ainult inimene on millegipärast veendumusel, et must muld on ilus, ja selle saavutamise nimel tehakse varakevadest hilissügiseni roppu tööd, peamiselt rohitakse ja kaevatakse ümber. Eriti ränk on saavutada puhast mullapinda söödis seisnud või vastselt kesast või endisest heinamaast küntud maa puhul – sest see maa on heintaimede ja umbrohtude seemneid pilgeni täis. Iga kord, kui labidaga tõstetakse või kõplaga tõmmatakse, tuuakse uusi ja uusi umbrohuseemneid ülespoole idanemiseks sobivatesse oludesse, ja võtab 4 – 5 aastat aega, enne kui olukord stabiliseerub ja umbrohu teke ei ole enam nii massiline. See, mis tuleb edaspidi juurde komposti, tuule või lindude kaudu, on juba õnneks hallatav hulk.

Tegelikult tulevad kultuurtaimed mõningase umbrohu sees kasvamisega väga kenasti toime, kuni me neil selles konkurentsis lämbuda ei lase. Aga see piir on õige kärme kätte tulema, sest umbrohud on ju kiired, näljased ja janused. Nii et ühtpidi on seda tasakaalu raske hoida, ja teistpidi ütleb aedniku närv siiski üles, kui vaatab oma kaalikaid või liiliaid keset noort haljendavat puju (näiteks). Nii et ikkagi – rohima. Sellest ei pääse.

Rohimiskoormust saab aga hoida kordades väiksemana, kui paljast musta mullapinda endale eesmärgiks ei sea. See tähendab tihedat pinnakattetaimestust või multšimist. Pinnakattetaimestust on aga mõtet rajada juba sissetöötatud ja kriitiliste aastate kestel rohitud maale – sest tugevakasvuliste ja väga elujõuliste juurumbrohtude vastu see ei aita. Naat, põldohakas, puju, nõges, võilill, orashein, osi – need kõik on võimelised tõusma läbi su hoolega rajatud pinnakattetaimestuse, läbi sinu valdsteiniate, tiarellide, kukeharjade ja roomavate kadakate, ja nullima kogu su hoole juba esimese hooajaga.

Kui õnnestub maa juurumbrohtudest piisavalt piinlikult puhastada, siis järgnevatel aastatel kasvab su pinnakattetaimestus kokku ilusaks tihedaks katteks, mis püüab kinni näiteks suurema osa õhu kaudu levivaid umbrohuseemneid ega lase neid enda alla mullapinnale idanema.

Samamoodi on umbrohu ohjes hoidmisel abiks, kui taimed istutada peenrasse nii tihedasti, et nende ühtseks voogavaks massiks liituvad pealsed ei lase lenduvatel umbrohuseemnetel alla mullani jõuda, ja neil, mis siiski jõuavad, on idanemine seal all pimeduses ja juurte konkurentsis juba tugevalt raskendatud. Sellepärast minu eesmärk ongi tihedad, isegi veidi metsiku väljanägemisega püsikupeenrad, milles taimede alus oleks veel kõigele lisaks ka multšitud. Sest sellega vähendame omakorda võimalust, et midagi ebasoovitavat võiks ennast meie floksipuhma äärde kasvama sättida.
Kuid nagu ikka – mündi teine külg on see, et tihe taimestus ja niiskust hoidev multš selle all meeldib tigudele. Nii et tuleb lihtsalt otsustada, kumba tööd eelistada: kas rohida, rohida ja veel kord rohida musta mullapinda taimede vahel, või tegeleda teotõrjega. Mina eelistan viimast.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments