1

Ann Mari Anupõld: töönädala pärlid

Ann-Mari Anupõld. Foto: Urmas Lauri
Ann-Mari Anupõld. Foto: Urmas Lauri

On oht muutuda sujuvalt klišeelikuks ning rääkida igal võimalikul ja võimatul hetkel ilmast. Aga paratamatult kisub suu naerule, kui üle pika aja helendab õues ühtlane lumevaip ja porisest ning sombuses tkohast on saanud hoopis helgem asi. Peaaegu oleks põhjust igasugune virisemine lõpetada.

Kuid õnneks oleme eestlased ja näeme ikka asjade varjupoolt. Vähem tuult oleks võinud olla. Lumi võiks olla pehmem. Ja päikes äravam. Aga no muidu on klimaatiline olukord juba peaaegu aktsepteeritav. Kui see kõik nüüd püsiks märtsi lõpuni ja läheks siis äkiliselt ilusaks kevadilmaks üle, vaat siis ma ilmsel ttükk aega enam ei kurdaks ilm aüle. Ehk.

Päikese tulekuga leidis ka nii mõnigi inimene taas oma kodu- ja karjaloomad üles ning eelmine nädal oli multihe jatoimeka sning täis eri sugu patsiente. Tegelesin nii kasside kui ka koerte hambakivi eemalduse ja mädaste hammaste väljatõmbamisega. Ühe küüliku hambamured otsustasin lõpuks edasi Tallinna saata. Väikenärilised on võrdlemisi tundlikud ning nõuavad sageli siiski neile spetsialiseerunud arsti lähenemist. Mitmel korral diagnoosisin koduloomadel külmetushaigusi ning vanematel koertel ohtralt liigeseprobleeme. Lehmade ja hobuste ligi lasti ka.

Nädala algu lkohtusi nlambakasvatajaga, kelle ükskolleeg oli minu juurde edasi saatnud. Väga ehedalt tõi see inimene taas esile, miks on hädavajali kloomakasvatuskonsulendi amet.„Tavalise” loomaarstina tehakse tükitööd, ning seda peab tegema hulgi, et kuu lõpuks ots otsaga kokku jõuda. Kui klient helistab oma haige lamba pärast, siis me sõidame kohale, ravime lamba terveks, saame samal ajal juba kolm kõnet järgmistesse kohtadesse ja jookseme kiiruga edasi, sest paratamatult peab ju kuidagi kõiki aitama ning raha peab ka teenima. Niisama jututamise eest ei maksa keegi.

Konsulendina on asjad hoopis vastupidi. Just selle „niisama jututamise” eest mulle makstaksegi. See lubab mul tõeliselt aega võtta inimese murede ärakuulamiseks ja selleks, et kogu tema ettevõtte osad läbi käia, probleemid tuvastada ja tervikule parimaid lahendusi otsida. Ka selle lambakasvataja näolt oli näha tõelist kergendust.Ta sai jagada nii oma ideid kui ka raskusi. Samas tekkis konkreetne plaan, kuidas jätkata nii, et asjad paremuse poole liiguksid. Tõuseb nii taluniku kui ka kõigi tema loomade heaolu. Klassikalise loomaarst-tuletõrjuja asemel olen konsulendina ennetajaametis. Ning seal on enamasti palju positiivsem olla.

Reedel ja laupäeval käisin Eesti hobusearstidega Tartus koolitumas, teemaks hobuste haavaravi ja väikekirurgia. Kahe pika päeva jooksul läbisime nii teooria- kui ka praktikaosa. Paranesid haavaravioskused ja suurenes morbiidsete anekdootide pagas. Nagu ühele korralikule loomaarstile kohane.

Kõige meelde jäävam oli aga paratamatult hetk, kus harjutasime hobusenaha siirdamist haavapiirkondadele selleks, et kiirendada haava paranemist seal, kus nahka on vähe. Kuna siirdamiseks sobivaid harjutushaavu ei olnud, aga pidi ju ometigi katsetama, mis tunne see on neid pisikesi nahakillukesi haava sisse torgata, siis oli igale lauale asetatud lahtilõigatud melon. Vaene mahlakas melon pidi mängima pehmet vohavat haavakude. Meloniisu on nüüd igatahes mõneks ajaks rikutud. Hakka muidu veel iga kord lahti lõigates uurima, ega seal hobusekarvu pole sees kasvama hakanud.

Kogu nädala vältel on minu maja taga põllu peal lustimas käinud suured kitsekarjad. Õigemini on see muidugi ilmselt pidevalt seesama kari, kes on end siia lähistele sisse seadnud. Kas nad pole hundiuudistega kursis või arvavad nad, et kui ligidal on lambad ja hobused, siis ju on ka neil turvaline siin olla. Eile aga oli neil nähtavasti eriline seiklushimu ning selle arvel said ka mitmed kliiniku poole sõitvad kliendid lõbustatud. Esimene pärastlõunane klient teadis rääkida et punt kitsi seisis tee peal ees ning ei olnud nõus ära liikuma. Järgmine aga raporteeris, et kitsed on nüüd kliiniku poole teel. Päris vastuvõttu nad eile ei jõudnud, eks paistab, mis nad tänaseks välja mõtlevad.

Õhtuks jõudis veel üks murelik kassiomanik helistada. Kassi oleks vaja steriliseerida. Ta on nõus kasvõi kohe tulema. Ah et kell 6 õhtul oleks hilja lõikusega alustada? Kassi steriliseerimine ei ole esmaabitoiming? Nojah, sellest ta saab isegi aru. Aga homseks? No ehk jah kuidagi kannatab homse ka ära oodata. Jube asi ikka see kiimane kass. Ja veel jubedam –kõik need kiimased kõutsid ümber maja. Aga Miisu omanik on juba õiged sammud astunud, et oma kassi vooruslikkust säilitada. Kassilõikuste hooaeg on avatud!

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Lugeja
Lugeja

Enne loo avaldamist võiks ikka läbi ka lugeda. Loe nagu mingit salakirja.

wpDiscuz