19. sajandi Inglismaal tuli ette, et kui tööstusasulas oli üks suur tööandja, kuulus talle ka asula ainus pood. Selle poe hinnad olid ebatavaliselt kõrged ja nii sai omanik poe abil vähese vaevaga oma töötajatele makstud palga tagasi.
Esimesed tarbijate ühistud asutatigi selleks, et ühistu liikmed saaks poest kaupa mõistliku juurdehindlusega. Ehk siis ühistupoe esimene eesmärk ei ole omanikule mitte kasumit teenida, vaid tagada talle hea ostmiskoht.
Ühistuline kaubandus ja ka pangandus on siiani Euroopas levinud. Üks põhimõtteid on näiteks see, et igal ühistu liikmel saab ühistus olla vaid üks teistega võrdne hääl – et keegi ei võiks saada ühistu suurosanikuks. Ühistuliikumise olemasolu mõte ja õigustus on teenida ühistu liikmete huve.
Kui Swedbank ja SEB suurematest linnadest väljas asunud kontoreid järk-järgult sulgema asusid või neis sularahateenused lõpetasid, oli loogiline ja igati ootuspärane, et tarbijate ühistu tõttab seda nišši täitma. Küsimus oli vaid selles, millal ja kuidas. Esialgu tuli Säästukaart Pluss, millega, küll üsna krõbeda tasu eest, sai maal poest sularaha. Säästukaart pole aga veel pank.
Nüüd, mil Coopi pank (Coop on rahvusvaheline tarbijate ühistu kaubamärk) juba tegutseb, võib näha selle vastuolusid tarbijate ühistu tegevusfilosoofiaga.
Esiteks omandivorm. Ühistu on enamuse omanik, aga väiksemas osas on pank eraisikute omanduses. Kui isegi jutud, et osanikud on tarbijate ühistute keskühistu juhtkonnast, ei peaks tõele vastama, on raske ette kujutada, kuidas saab ühelt poolt klientide teenindamisele ja teisalt omanike kasumi maksimeerimisele pühendunud ettevõttevorm hästi toimida.
Teiseks paistab ühistupanga pakette ja hinnakirju uurides, et eelkõige ei ole appi tõtatud sularahata jäänud maainimestele, mida ühistupangalt võiks oodata, vaid kasutatakse ära oma üle-eestilist kaupluste võrku tühjaks jäänud turuniši täitmiseks.