9

Aivar Õepa: võimutruud valijad

Aivar Õepa

Üheksakümnendail, ühtedel kohalikel valimistel, tormas ühte Haapsalu jaoskonda sisse mammi ja teatas valimisnimekirjaga lehvitades vene keeles: „Kes on siin linnapea? Näidake mulle, kes on siin linnapea! Ma tahan linnapea poolt hääletada!”

Loomulikult teadis ta, kes linnapea on. Loomulikult ei tekitanud talle ka mingeid raskusi see nimi leida nimekirjast. Kuid ta tahtis avalikult demonstreerida oma truudust valitsevale võimule. Pagan seda teab, kelle numbri ta kabiinis omaette olles sedelile tegelikult kirjutas. Võib-olla valitseva linnapea oma, võib-olla mitte. Aga ilmselt see linnapea number oli, sest asumist, kus venekeelseid elanikke rohkem kui Haapsalu teistes rajoonides, sai linnapea ka ülekaalukalt suurima häältesaagi.

Toona tundus see olema venekeelsete valijate eripära. Selline võimutruudus, see, et keskmine venekeelne valija valis võimu juures olijaid tagasi. Mitte ainult põhjusel, et nood laiutasid tema inforuumis, nagu näiteks kunagine Tallinna linnapea Edgar Savisaar, kelle reklaamid jooksid venekeelsetes telekanalites ja kes korjas nende telekanalite vaatajatega täidetud Lasnamäel rekordilisi häälesaake.

Keskmine venekeelne valija hääletas võimu poolt ka muudel põhjustel, mille hulgas ilmselt üks tähtsamaid on alalhoidlikkus. Demokraatlikus Eestis küll opositsionääre ei represseerita ega tapeta, nagu Venemaal juhtuda võib, aga pagan seda teab, mõtleb venekeelne valija. Võib-olla siiski jälgitakse, kogutakse andmeid, tehakse nimekirju. Mitte ainult teisiti ütlejaist, vaid ka teisiti hääletajaist. Neist, kes pole võimule truud. Ja ühel hetkel siiski hakatakse represseerima. Keskmine venekeelne valija sellele riskile ei lähe. Parem hääletab valitseva võimu tagasi, on endal soojem ja kuivem tunne.

Samuti eelistab keskmine venekeelne valija status quo jätkumist. Et asjad püsiksid nii, nagu need juba on. Niigi on keeleruumi erinevuste tõttu olnud raske endale koht leida, sobinduda, muganduda. Kui tulevad võimule teised, need, kes muutusi lubavad, tuleb võib-olla mugandumist otsast alustada. Kellele seda jama vaja on.

Kui Edgar Savisaar siiani arvas – ja meedia takkaõhutamisel on selles samuti oma roll –, et ta on mingi fenomen, mees, kellele kuulub Lasnamäe valijate austus ja poolehoid igavesest ajast igavesti, ükskõik kas ta on võimul või mitte, siis tänavused valimised tõid ta kiiresti roosadest pilvedest tagasi maa peale. Lasnamäe valija, selgub, ei vali mitte Savisaart, vaid konkreetselt võimu. Et aga praegu on võimul Mihhail Kõlvart, mitte Edgar Savisaar, hääletataksegi Kõlvartit. Kukutatud „isake” ei pälvi enam erilist tähelepanu, ta pole enam „isake”. Ta ei jaga enam privileege, seega pole tema poolt hääletamine mõttekas.

Samuti saab keskmine venekeelne valija imehästi aru, et Savisaar on uue võimuga tülis. Seega tähendaks tema poolt hääletamine riskimist, eelkirjeldatud alalhoidlikkuse põhimõtte rikkumist. Sellele riskile ent venekeelne valija, hoolimata Savisaare enda ning tema seekordsete liitlaste Jüri „ei trammidele” Mõisa ja Urmas „lingamimassaaž” Sõõrumaa lootustest, ei lähe. Oma nahk on ikka ihule lähemal.

Mõnevõrra üllatusena ei avaldunud seesama võimutruudus seekordsetel valimistel mitte ainult Lasnamäel ja Savisaare puhul. Ka teistes omavalitsustes hääletati võimu poolt. Läänemaa näitel valiti Haapsalus võimule tagasi senine linnapea Urmas Sukles, Lääne-Nigulas võimulolnud vallajuhtide nimekiri. Lõunapiiril moodustatud Lääneranna valla valimised võitsid samuti senised vallajuhid.

Praegune võim valiti tagasi ka Tartus, kus linnapea Urmas Klaasi juhitud Reformierakonna nimekiri sai suure võidu. Senise kolmikkoalitsiooni poolt hääletati Pärnus. Rakveres said enim hääli koalitsioonipartnerid Reformierakond ja IRL.

Seega pole võimutruu enam mitte ainult venekeelne valija. Miks? Miks valivad eestikeelsed valijad samuti seniseid valitsejaid tagasi, ehkki teavad palju kindlamalt, et teisitihääletajaid ei represseerita ega koostata neist Piirissaarde küüditamiseks nimekirju?

Ilmselt on eestikeelne valija hakanud samamoodi status quo’d ehk olude stabiilsust hindama. Kindlasti on üks põhjus selles, et senine võim pole midagi väga valesti teinud. Võimulolijad ise sõnastaks selle mõtte kindlasti ümber, ütleks, et nad on kõik väga õigesti teinud. Kindlasti räägiks nad valija usaldusest ja toetusest senisele suunale. Tegelikult pole kohalik võim üheski Eesti omavalitsuses kaugeltki ideaalne ja vaevalt ta kellelegi jäägitult meeldib. Temaga ollakse enamasti harjunud, tema puudustega lepitud. Ollakse mugandunud.

Valimistevahelisel ajal on valijad varmad omavalitsuse vigu kritiseerima. Osutama puudustele. Aga kui valimiskasti juures ollakse, mõeldakse: pole nad nii hullud midagi. Ja neid ma tunnen. Nende võimu all saan ma hakkama. Aga nood teised, pagan noid teab. Parem ei vali uusi inimesi, parem ei vali muutusi. Muutusi pole vaja. Muutused on ülehinnatud. Muutustest tuleb ainult pahandust.

Riigi tasandil valija julgeb veel riskida, valides ühe korra üht ja teinekord mõnd teist poliitilist jõudu. Ehkki ollakse paar korda ka vastu näppe saanud, kui uus jõud on osutunud ülessoojendatud vanaks jõuks teistsuguses kastmes või veel tagurlikumaks kui eelmised võimulolijad.

Omavalitsustes aga enam riski võtta ei taheta. Nii et Eesti vajub vaikselt konformismi sohu, nagu ilmselt sõnastaks Ahto Lobjakas. Võim tsementeerub.

Võimutruude valijate toel on praegused omavalitsejad tõenäoliselt võimul ka pärast järgmisi ja ülejärgmisi valimisi, seni kuni ise tüdivad ja pensionile lähevad. Kuidas siis pääsevad opositsionäärid võimule? Tuleb alustada võimu vigade otsimist, alustada seda kohe ja puhuda need vead väga suureks. Mõni kord ja mõnel pool – seekordsete valimiste hea näide tundub olevat Valga – näib see õnnestuvat. Nii et lootust siiski on.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
urmas
urmas

Kui opositsioonil või uutel tulijatel ei ole peale vastandumise midagi muud pakkuda, loomulikult valitakse vanad tagasi.

appi
appi

Läänemaa on aastaid konkurentsitult olnud edetabeli tipus. Selle, mis näitab inimeste lahkumist, väljarännet siit. Niiet- tõesti tõesti, tore stabiilsus, ainult milllegipärast allakäigutrepist minek.

Sass1.
Sass1.

Aga nendest inimestest ei olnudki juttu, kes ei käinud valimas.
Näiteks mina. Eestis oli selliseid 46 koma protsenti.

juss
juss

Ka valimas mitte käimine on valimine ja teiesugustest on siiralt kahju!

Meie sugused
Meie sugused

Mina jätsin ka käimata, kuigi valik sai mõttes tehtud. Kasutasin mõttejõudu ja näed-mõte saigi teoks.

andrus494
andrus494

kui ühegi erakonna/valimisliidu lubadused ei kõneta, siis ei olegi nagu põhjust valima minna

Suurlinna tuled
Suurlinna tuled
Tegelikult on see kummaline küll. Olles ise teise valla elanik, sõidan pidevalt tööle-koju mööda Lihula maanteed. Kujutan ette neid haagissuvilaid, mis seda teed mööda välja sõidavad ja mõtlen, et see linn jääb neile turistidele meelde kui õudsete teedega küla. Või äkki on see turist sattunud sõitma ka Metsa tänavale. Aga samas mis turist – Haapsalu elanikud sõidavad seda teed mööda iga päev ja ei nurise. Kuigi auto hüppab justkui oleks Pokumaale sattunud. Ja need linnatänavad, kus jalakäijad-jalgratturid iga päev oma eluga riskivad, sest kõnni-kergliikulsteed lihtsalt puuduvad. Kuuse tänav on vist kõige kujukam näide. Aga miks mitte ka seesama Lihula maantee.… Loe rohkem »
Poku
Poku

Miks valetad? Pokumaal ei saa autoga sõita. Seal tuleb jala käia.

Imelik
Imelik

Loetust arusaamine on muidugi oskus omaette….
“Auto hüppab” ja “justkui oleks” tähendabki seda, et seal ei ole võimalik autoga sõita.
“Tuleb jala käia” – tähendab soovitust? Aga hobuse või traktoriga?
Pole viga, säiliva võimuliidu “lagi” on 500 m kõnniteed.

wpDiscuz