Rahvusriigi võimalikkus on viimaste kümnendite sotsiaalteooriates seatud korduvalt kahtluse alla, kirjutab pensionär, endine kooliõpetaja Hillar Padu.
Arvatakse, et rahvusriik on läinud pöördumatult minevikku. Selle hiilgeaeg oli XIX sajandil ja XX sajandi esimesel poolel. Rahva- ja rahvuspõhised riigid on asendumas rahvaüleste riigivormidega: kohalike omavalitsuste föderatsiooniga, vabaühenduste korporatsioonidega, rahva nn isealgatuslike kogudena jne.
Aga liiguvad ka „kõva käe ihalused“, mille järgi on demokraatia liiga kohmakas, aeglane ja ei suuda oma kooskõlastusreeglite abil reageerida kiiretele muutustele. Väikeriik olgu rahvusriik. „Demokraatia on rikaste riikide kallis hobi!“
Tulevikuväljavaadetest reaalajaloo tingimustes pole peale Lauri Vahtre, Marju Lauristini ja Mart Nuti palju lausutud. Marjustin sõnab: „ Majanduslikus mõttes Eesti riigil mingit mõtet tänapäeva maailmas ei ole. Ettevõtted oleksid õnnelikud, kui Eesti riik neid ei ahistaks. Talumehele on Eesti riigil aga mõte ainult siis, kui näeme Eesti põllu- ja talupidamist osana meie kultuurilisest põhjast. Selles kontekstis pean väga oluliseks, et põllumees kestaks. /…/ Aga ärgu keegi tulgu rääkima, et eestlane tähendab olla mingi erilise geneetilise koodi kandja. Kui me eesti keeles mõtlemise ja suhtlemise võimet, oma kultuurimälu, hariduse kaudu edasi ei kanna, siis ongi kõik. Lõpp!“
Tõsijutt. Põhiseaduse preambulaga üksi riiki ei põlista.
Tulevikumudelid
Mart Nutt pakub Eestile kolm võimalikku riigimudeli arengusuunda: äririik, sotsiaalriik, rahvusriik. (Looming, 2, 2017). Nimetused on tinglikud, arutlus skemaatiline, kuid huvitav.
Äririik on riigimudel, mis seab esiplaanile majanduse arengu, konkurentsivõime ja allutab kõik muu ärilisele edukusele. Rahvusriik kui mõiste võib põhiseaduse preambulais isegi püsida, kuid sisutu loosungina. Rahvuskultuuri hindab äririik sedavõrd, kuivõrd see on hädavajalik rahvusliku haritlaskonna rahustamiseks (või uinutamiseks). Äririik, näiteks Singapur, on edukas, jõukas ja stabiilne. Aga see pole riik, vaid suurkorporatsioon.
Äririigi arengutee valimine tooks Eestile järgmised suundumused: kehtestatakse maksimaalsed maksuvabastused ettevõtlusele, minimaliseeritakse bürokraatia; tööjõu sisseränne saab vabaks, et palgakulud oleksid madalad; eesti keel kaotab asjaajamis- ja teaduskeelena tähtsuse ja taandub olmekeeleks.
Sotsiaalne riik seab esiplaanile oma elanike heaolu. Põhiküsimuseks jääb, kust leida ressursse olukorras, kus sündivus väheneb ja rahvastik vananeb. Eesti ongi sotsiaalriike järgimas, sest meie põhja- ja läänenaabruses on sotsiaalriigid olnud seni edukad. Ent kauaks?
Riigikord sotsiaalriigis areneb osalusdemokraatia (referendumite) suunas, kodanikuühiskonna mõju kasvab; maksukoormus tõuseb, kosub bürokraatlik „aristokraatia“; suureneb odava tööjõu sisseränne.
Rahvusriik ei ole üherahvuseline riik. Šveits on näide edukast paljurahvuselisest riigist. Rahvusriik ei ole immigrantide vaenulik, kuid põlisrahval on võimalused säilitada oma traditsioonid, euroopalikud ja kristlikud väärtused. Määrav on tasakaal äri-, sotsiaal- ja rahvusluse arengutes. Ülemäärane reglementeerimine teeb riigist vangla, aga kontrollimatu immigratsioon võib tuua pöördumatud arengud, mille tagajärjel kaotame keele ja kultuuri igaveseks.
„Euroopa on harjunud endale valetama ja probleemid maha vaikima. Ei ole juletud otsustada, et pagulastele tuleb siseriiklikud reeglid kehtestada – mitte nii, et kuni Saksamaa maksab, maksab Saksamaa sõna,“ arutleb Lauristin oma raamatus „Marjustini sajand“. Ja Saksamaa taunib kõike, mida võib tõlgendada rahvuslusena, kõiki väljendeid, mille sees on sõna „rahvus“ või „rahvuslikkus“.
Ja Lauristin jätkab: „Räägitakse Euroopa territooriumist, aga ei räägita rahvuslikest huvidest või rahvusriikidest, kusjuures Saksamaa rahvuslikud huvid on kogu aeg esiplaanil, kuigi neid nii ei nimetata. Kuulates europarlamendis kahekümne kaheksas eri keeles vaidlevaid, kohati nagu eri aegadest ja eri maailmadest pärit eurosaadikuid, tunnen end osalemas taas ühe Paabeli torni ehitustöös. Kas see uhke ehitis saab seekord valmis või laguneb nagu kunagine Rooma riik?“.
Keegi ei tea.
Rahvusvaheline õigus pole päästeingel
Lauri Mälksoo avaldas hiljuti uurimuse „Venemaa käsitlused rahvusvahelisest õigusest.“
Prof Mälksoo kirjutab: „ Ei ole tegelikult nii, et Venemaa on ekstra agressiivne ja teised rahuinglid. Kuigi NATO vägede paigutamine Balti riikidesse heidutuse eesmärgil on kujunenud olukorras õige, olen ettevaatlik, et üles kütta lääne ja Balti riikide avalikku arvamust, justkui tahaks Venemaa meid peagi rünnata.“
On klassikaline tõdemus – rahvaste õiguskord saab eksisteerida ainult siis, kui rahvastepere liikmete vahel valitseb jõudude tasakaal. Igasugune jõudude tasakaalu süsteem eeldab aga jõudude paljust, niisama nagu siseriiklik võimude lahusus eeldab seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu olemasolu, millede vahel tasakaal peab eksisteerima.
„Sõja oht kasvab, kui üks riik saab oma potentsiaalse võistleja suhtes määratult võimsamaks,“ kirjutab Mälksoo. Lisagem, et sellist tasakaalu pidevalt kombitakse (rikutakse) ja Rahvusvaheline õigus on siinjuures kauplemise ja kompromisside tulem. Selle efektiivsus saab rajaneda kolmel läbipõimunud nähtusel: multipolaarsus, jõudude tasakaal ja jõudude kontsert.
„Jõudude kontsert“ on kokkulepe jõudude tasakaalu süsteemidele loomuomast sõjariski minimiseerida. Seda tuleb üles ehitada ja ülal pidada, mis pole lihtne.
Tõnu Õnnepalu kirjutab Kissingeri äsja eestindatud raamatut „Maailmakord“ analüüsides, et Kissingeri vaates on maailmarahule kõige ohtlikum liiga väärtuspõhine diplomaatia. (Sirp, 3.märts). Eesti puhul piltlikustaksin öeldut kiviaia ehitamise salakavala kunstiga – kui aed saab väga sirge, variseb see paari talvega – pisukesed sikk-sakid pole silmale ilusad, kuid stabiliseerivad aia kauaks.
Poliitikute ülemäära „puhtavuugiliste“ Ilukõnedega Isamaalistest väärtustest või rahvusvahelisest õigusest pole Eestis „talvekindlat“ iseseisvust isegi kliima soojenedes oodata.
Eesti kultuuri suurkuju Kalju Komissarov ütles ühes oma viimases raadiousutluses: „ Me ei tooda piisavalt tõsiseid asju, me ei hinda insenere. Kultuur ise raha ei tooda, seda teeb tootmissfäär, majandus – insenerid. Kui sina ostad minu raamatu ja mina sinu, siis selline „tootmine“ on enese-petu-optimism. Pakime parem lastele kohe kohvrid ja ütleme MINGE!“.
Tõde on valus kuulda, aga lapsed pooltõdesid ei usu. Ja „ gümnaasiumilaps“ on juba sel sügisel valija.
„Mis saab Eesti riigist 25. aasta pärast: piirivalvekordon IDA-Lääne vahel või midagi enamat?!“, küsib tark laps ja muretseb vanur. Siit ka Eesti suurim kriis – unistuste ja eesmärkide kriis – nagu märgib Raul Rebane.
kui mõistust ei ole võiks oma suumulgu söömiseks hoida, mei ei ole mitte kellegile midagi võlgu
Väga hea ülevaade meie olukorrast ja arvamustest mis selle kohta ilmunud.
Selge, et meie edasi kestmist tagada saab vaid rahvusriigi tüüpi riigi üles ehitamisega.Milline poliitiline jõud võiks seda vedada?
Tõsiste asjade tootmises valisime kohe alguses vale poliitika-tuletikke, kummikuid, üksvahe isegi toitu jne ei tasuvat toota, sest maailmaturg on täis.
Kellel vähegi plaani midagi kasulikku toota, tulgu kapist välja ja tegutsema. Edu!
Rahvusriikluse puhul võiks srlle kristliku iba ükskord juba maha jätta. Tõesti poogen kas eestis on tulevikus hindud, moslemid või hoopis taoistid. Peaasi, et elu käib eesti keeles. Ilma oma keeleta saab meist lihtsalt sitt versioon iirimaast, või singapurist.
Keel ilma kultuurita sureb välja. Kultuur on aga pidevas muutumises.
mis pole kummalegi poolele tähtis eluala vaid lahingu platsdarm