Ahto Lobjakas: Briti koogivorm

Lemmi Kann

lemmi.kann@le.ee

Ahto Lobjakas. Foto: arhiiv

lobjakasSuurbritannia lahkumine EList ehk Brexit avab ajastu, mis on täis karisid nii Suurbritannia, Euroopa Liidu kui ka Eesti jaoks. Eesti roll selles protsessis võib olla palju suurem, kui me tahaksime.

Võib olla kindel, et Suurbritannia ei põlga oma huvide kaitsel ära ühtki ressurssi. Mis võiks olla suurem mõju allikas kui pataljoni jagu sõdureid ja rasketehnikat pisikeses riigis Venemaa külje all, mida ses riigis peetakse lähimaks asjaks, mis on meil reaalsele kaitsegarantiile.

Kolmapäeval andis Suurbritannia Euroopa Liidu peakorterile üle lahkumiskirja. Brexit tuleb ja aprilliks 2019 pole Suurbritannia enam ELi liige. 27-liikmelisel ELil on vajadus Suurbritannia endast lahti harutada ja siis uuesti mõistlikult distantsilt siduda pretsedenditu raskusega väljakutse. Seda ei tee lihtsamaks Brüsseli paindumatu nõudmine, et kõigepealt viidaks ellu lahutus ja alles seejärel räägitaks tulevikust.

Londonil ei ole mingit ratsionaalset stiimulit sama tahta. Suur osa tema hoovastikust seondub just lahutusprotsessi detailidega. Korra lahutatult, silmitsi 27-liikmelise ELiga on Suurbritannia nõrgemas seisundis. Selleks, et saada parim võimalik diil tulevikus, tuleb Suurbritannial ELi tema liikmesriikide kaudu mõjutada praegu.

Saksamaa rahandusminister Wolfgang Schäuble ongi eilses Neue Osnabrücker Zeitungis lasknud välja hoiatusraketi. Esimeses pikemas usutluses pärast lahutuse ametlikuks muutumist ütleb Saksamaa poliitika grand old man, et EL peab jääma ühtseks. Väga diplomaatiliselt mainib ta üksnes mõjutushoobasid, mis võivad toimida Saksamaal – autotootjad ja teised eksportijad on Briti turule pääsemise tingimustest eluliselt huvitatud. See, mis Schäublel ütlemata jääb, ei ole aga vähem oluline – oma mõjutatavused on Suurbritannial kõigi ELi liikmesriikide suhtes. Brexiti detailide otsustamisel on sõnaõigus neil kõigil. Seda teavad nii Suurbritannia kui ka Schäuble.

Kellelegi pole saladus, et mida rohkem ELis ida poole liikuda, seda suuremaks mureks muutub Venemaaga seonduvalt julgeolek. Suurbritannia pole selles kontekstis mitte üks ELi liikmesriik 28st, vaid tuumariik, üks viiest ÜRO Julgeolekunõukogu alalisest liikmest. Tema kaal NATOs jääb alla vaid USA omale.

Eestis, nagu teame, on kõik selle toonud väga teravasse fookusse NATO pataljonisuurune lahingugrupp, mis paigutub Tapale sel kuul. Suurbritanna oma 800 mehega on lahingugrupi raamriik ehk kandev jõud. 300 prantslast ja järgmisel aastal lisanduvad 100 taanlast on samuti oluline jõud, aga ilma briti selgroota neid ei tuleks. Brittide panust ei maksa alahinnata: 800 meest on suur jõud tänapäeva maailmas. Venemaa piiri ääres on see potentsiaalselt löögi alla sattuv jõud, seega tuleb tagada selle kaugem kaitse nii maal, õhus kui ka merel. NATO tervikuna seda teha ei saa, sest võimalikes konfliktioludes peab iga riik eraldi otsustama, kuidas Venemaaga sõtta minna. Seega panustab Suurbritannia üsna riskantselt meie kaitseks tegelikult tuhandeid elusid.

Kui nüüd president Kersti Kaljulaid ütleb intervjuus Guardianile (25. märts), et Eesti julgeolekust ei saa vahetusraha Brexiti läbirääkimistes (ning seda mantrat kordab peaminister Jüri Ratas), siis tahaks parafraseerida Shakespeare’i Macbethi: nad protesteerivad liiga valjult. Teisisõnu, asjad ongi tõenäoliselt nii, nagu Kaljulaid jt ütlevad, et nad pole.

Me otsime protestides varju Briti surve eest. Pole kahtlust, et Briti juhid poleks oma nime väärt, kui nad kehvas seisus – Brexitist kaotab Suurbritannias kahtlemata ja ettenägematult – ei üritaks maksimeerida oma rahva huve. Osutades 19. sajandil kaks korda Briti peaministrina teeninud Lord Palmerstonile: Suurbritannial pole alatisi liitlasi ega alatisi vaenlasi – meie huvid on igavesed ja alatised ning neid järgida on meie kohus. Väga keeruline on näha, miks see maksiim ei peaks tänapäeva oludes kehtima kogu oma kaaluga. Kaalul on Suurbritannia rahva heaolu ja võib-olla riigi saatuski, arvestades Šotimaa suunda lahkumisele.

Kui siin õnnestuks midagigi paremusele pöörata Eestile õrnalt vihjates, et NATO lahingugrupi sekkumislävend võib olla selline või teistmoodi, või Briti vägede enda kohalolu võib olla pikaajalisem või lühem, sõltuvalt Eesti enda valikutest Suurbritanniale tähtsates küsimustes, siis mida saaksime neile ette heita? Ega saakski. Briti metafoori laenates ootab Eesti diplomaatiat klassikaline ülesanne: hoida kook korraga alles ja ära süüa.

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
2 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments
uskmatu+toomas
7 aastat tagasi

Kui iga paari päeva tagant keegi kõrge ametnik kinnitab,et meie kaitseme teid siis tundub see halenaljakas ja tegelikkuses tõsise konflikti korral tähendab see,et muutunud olukorras võime ka oma lubadusi muuta.

Imelik
7 aastat tagasi

Milleski nõustun ja milleski mitte. Kahtlemata kasutatakse välispoliitikas kõiki
hoobi, samas tähtsustab kirjutaja seda hooba üle.
Lahingugrupp on siiski NATO oma ja see, et reaalset suurimat heidutust selles grupis omavad britid, ei ole määrav. Kui NATO kollektiivkaitse ja käitumine ühtse löögirusikana oleks tegelikkuses formaalne, ei omaks üks pataljon absoluutselt mittemingit tähendust.
Üksikuna on UK teise taseme mängija.