0

Milleks Draamateatrisse, kui Piirsalus on äge

Tarmo Õuemaa

Tarmo Õuemaa

tarmo@le.ee

Piirsalu harrastusnäitlejad Kuhjavere teatrifestivalil. Foto erakogu

Ülemöödunud laupäeval oli Risti kultuurimajas korralik teatriõhtu. Kõigepealt pakuti 70 teatrisõbrale näidendit „Kõik müügiks” ja seejärel Andrus Kivirähki loomingu põhjal valminud „Inimväärset elu”. Viimane oli lausa esietendus ja seda tahtis näha ka rahvakirjanik ise, kes küll seekord Ristile ei jõudnud.

„Meid võeti väga soojalt vastu. Nii-öelda kriitikud ütlesid pärast, et väga äge ja milleks üldse Tallinna draamateatrisse minna, kui omal on selline teater,” ütles Piirsalu rahvamaja perenaine Aino Viilup, kelle juhtida on ka Lääne-Nigula valla ainus külateater – Piirsalu näitering.

Kümneaastane külateater

Sellega tähistas Piirsalu näitering oma kümnendat sünnipäeva. „Meie külla tuli elama hakkaja mees Jaan Viigi. Tuli Piirsalu rahvamajja, kutsus kõik, keda trehvas, sinna kokku ja hakkas teatrit tegema,” meenutas Aino Viilup näiteringi sündi. 2012. aastal läks Jaanil tervis untsu ja ta loobus. Kuna Aino töötas Piirsalu rahvamajas, jäigi näitering tema peale. Aino Viilup on hoopis keemikuharidusega. Kokkupuuted teatritegemisega on rohkem kooliajast, mil ema ta plikakesena kooli näiteringi pani ja hiljem keskkooli ajal teatriringis kaasa lõi. „Mingi aimus mul on, kuidas peab teatrit tegema,” ütles ta.

Tookordne Risti vallavanem Rein Kruusmaa oli palunud Krista Kumbergil kirjutada valla kümnendaks aastapäevaks, mis oli ka Risti viimane enne naabritega ühinemist, näidendi „Vallad kokku-lahku”. Viilupi eestvedamisel tegi Piirsalu näitering selle ära.

„Käisime sellega Kõmsi külateatrite ülevaatusel ja meid märgiti ära. Viis noort, kes olid meil näiteringi jäänud, said sellest tuult tiibadesse,” ütles Viilup.

Oli vaja uut tükki, mida mängida. „Otsisin ja otsisin, aga kõik olid ikka kaheksale kuni kümnele näitlejale. Siis nägin üht vana-vana Vene filmi ja äkki sähvatas, et sellest saaks küll viiele tüki. Pool nädalat vaevas see mind, siis istusin arvuti ette ja panin ühe õhtuga kirja,” rääkis Viilup.

Jälle said Piirsalu harrastusnäitlejad tükiga hästi hakkama. „Seekord oli Kõmsi festivalil Andrus Vaarik žürii esimees. Saime parima kommertssisuga näidendi auhinna ja Andre Oja sai parima meesnäitleja auhinna,” sõnas Viilup.

„See andis tahtmist ikka edasi teha, aga jälle ei leidnud sobivat repertuaari. Juhuslikult sattusid Andrus Kivirähki jutte lugema ja ette jäi tema „Inimväärne elu”,” rääkis Viilup.

„Ega ma seda eriti muutnudki, andsin sellele vaid näidendi vormi. See läks meie noortele väga peale ja hakkasimegi tegema. Alles siis torkas pähe, et ei tea, mis kirjanik sellest arvab. Sain kusagilt Andrus Kivirähki telefoninumbri, helistasin talle ja rääkisin kõik ära. Talle meeldis see väga ja ta lubas meid kindlasti vaatama tulla. Kahjuks nüüd kevadel ei jõudnud, ehk sügisel.”

Vitsakimbuga lavastajat pole vaja

Noorteks nimetab Aino Viilup oma kaasnäitlejaid, sest need on temast oma 30 aastat nooremad.

„Moonika Aru on meil väga tubli, mängib peaosi. Aili Lai, Erki Pajula, mina, Andre Oja,” tutvustas Aino Viilup näiteseltskonda. „Me ei ole keegi kultuuriala inimesed. Kes töötab hooldekodus, kes on õmbleja.” Kokku saadakse kaks korda nädalas, välja arvatud suvel, mil on puhkus.

Andre Oja on käinud näiteringis neli aastat. „Kui neli aastat tagasi Kõmsil külateatrite kokkutulekul esinesime, oli seal Andrus Vaarik, kes pärast ka meile nõu andis. Kes nõu annab, seda võtame kuulda, aga ise küsima ei lähe.”

„Professionaalsust me taga ei aja,” ütles ta. „Teeme, nagu tuleb. Seepärast on iga tükk ajas paremaks muutunud, et mängimisega tuleb uusi mõtteid.”

„Mina pole lavastaja,” toonitas Viilup. „Ma aitan tükki lavale saada, aga me teeme seda koos. Kui proovis tuleb kellelgi hea idee, siis räägib ta selle välja. Igaüks annab oma panuse. Mina ei käi, vits näpus.”

Tippajal oli Piirsalu näiteringis 12 inimest. Pille Viigipuu, Sven Köster, Elvo Leppmaa, Sirje Leppmaa, Toomas Raid, Mari-Liis Raid, Kaja Rüütel, loetles Andre Oja.

Näiteringi seisukohast võiks inimesi rohkem olla, aga veidi peljatakse esineda. „Oleme kutsunud ühte ja teist, et tulgu näitlema. – Ma ikka ei julge. Oleme julgustanud, et keegi ei ole ju üksi laval. Enne kui tükk ei ole päris selge, me sellega lavale üldse ei lähe,” rääkis Oja.

Aino Viilup on optimistlik. „Arvan, et viimane esinemine tõi meile tulevikuks juurde nii mõnegi potentsiaalse uue näitleja,” ütles ta.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz