Kui Lennart Meri ilmutas oma erakordse raamatu “Hõbevalge”, oli silmapiir meie kodumaal väga ahas. Lennartil oli harvaesinev võime vaadata kõrgelt, ja ka näha, kirjutab end heleroheliseks nimetav Toomas Niimann.
Oma raamatus andis ta paljudele tagasi elu mõtte ja usu, identiteedi, lootuse, kodumaa. See oli valguskiir keldris.
Täna jälle oleme seisus, kus igast infokanalist õhkub lootusetust ja kibedust. Luuakse brändi, mille juured on mudas. Osa ühiskonnast on paanikas, sõna saavad ja neid kuulatakse, igat liiki prohvetid. Inimhing on haavatav.
Aga, alati on sellistel konvulsiivsetel seisunditel ka puhastav ja hariv toime, osa inimesi teeb lausa maailmavaatelisi järeldusi.
Inimene hakkab hindama seda mis tal juba on, säästma, aru saama, et ei ressursid, ei elu, ei heaolu ja ka rahu pole iseenesestmõistetavad, lõpmatud. Inimene mõistab, et võitlus entroopiaga pole energeetiline vastasseis vaid hoopis elamine sellega unisoonis. Lokaalse heaolu tekitamine on petlik, sest maailm on globaliseerunud “liblika tiivalöögi” efekt on aina tuntavam. Valdur Mikita paneb meid uskuma oma keele, oma looduse oma metsa, oma idenditeedi erilisusesse.
Siinkohal tahakski välja tulla oma mõttega – pöörame ühiskonna, oma Eesti, arengutee teisele rajale. Mitte rändrahnu rajale.
Mulle tundub, et väikese ühiskonnana on Eestil võimalus pöörduda radikaalselt rohelisse ühiskonda. Ühiskonda, mis olekski “liblikaks”, kelle “tiivalöök” muudaks maailma.
Tänaseks on inimese prioriteedid võtnud lausa koomilised mõõtmed, meid, inimesi on 7+ miljardit, kusjuures 1 miljard raiskab maa ressursse samapalju kui ülejäänud 6+ miljardit, aga viimastesse on programmeeritud tung, kuivõrd infoväli on globaalne, samastuda selle ühe miljardiga. Kui see toimub, siis on mõistuslikul elul lõpp või kolib see teise formatsiooni.
Juba täna raiskab inimkond ajaühikus 50% rohkem kui meie ainus mootor päike, suudab juurde toota. Mul on tunne, et kapitalism tänases maailmas on jooksnud tupikusse, kaheksa inimese varandus ületab poole maailma elanike varanduse, tühjus on materialiseerunud, zuckerberge ja minizuckerberge tekib juurde ja see protsess kestab kuna rahal pole fikseeritud väärtust.
Mis on alternatiiv? Üks alernatiividest on pöörduda riiklikul tasemel rohelisse ühiskonda.
Selleks peaks meie väike riik allutama muutmisele järkjärgult kõik eelmiste ühiskonnamudelite rudimendid, meile piisaks ühest omavalitsusest, kõik muu võib jääda kolmanda sektori mureks.
Raske on aru saada, miks peab kultuuri juhtima ametnike hordidega ministeerium, või põllumajandust, või majandust üldse, meile piisaks ühest – kahest regulatsiooniüksusest ja kodanikeühendustest -kogukondadest, pole ju riigil kus elab 1,3 miljonit inimest ja igaühel meist on kasutada 2,8 ha riigi pinda, tarvis mingit ülevaatajate karja.
Parlamendil peaks olema absoluutne seadusloome initsiatiiv, mitte pitsati kohustus, selleks aga omakorda peaksid olema otsevalimised, kusjuures valitavalt peaks eeldama teatud kvalitatiivseid omadusi ja valijad peaks olema täis, pool ja veerandhäälega, vastavalt eale ja kodakondsusele, haritustasemele.
Tegelikult on Eesti Riigi konstitutsioon koostatud väga targalt, et muuta meid Roheliseks Eestiks, on muudatused minimaalsed.
Eelnev on tähtis kuid mitte määravalt tähtis, tähtsam on hoopis seaduste, mille järgi ühiskond funktsioneerib, sisu. Ja lausa esmatähtis on haldussuutlikkus, mis on nõrk riigi loomisest saati, mitte seaduste hulk, määr ei reguleeri elu, vaid nende täitmine.
Energeetika ja finants – roheline riik ESTLAND, peaks avama energia ja raha, tõelise suhte, sest juba täna on nad vastastikku teineteise mõõde, miks siis neid mitte jäigalt siduda 1kWt=0,1 EUR. Kui me olime oma valuutakomiteega suutnud jäigastada euro ja krooni suhte, siis energiaga peaks see samuti olema võimalik. Sellel kõigel on veel üks lisaväärtus, see peaks teoreetiliselt välistama finantsmahhinatsioonid, raha tekke tühjusest (kõik autoritasud, patendid jms peaks olema vähendatud 1000 korda) ja raha saavutaks absoluutse stabiilsuse kõikide teiste tegurite suhtes.
Toit ja vesi, suhtes kemikaalid, need asjad peaks seadusandlikult olema teineteisega kokkupuutest välistatud, nii kasvu kui säilitamise ja töötlemise käigus, siis saaksime rohelisele riigile väärilised produktid, riiklikult garanteeritud mahetooted, millised on majanduse üheks tugisambaks ja uue riigi ESTLANDI sünd sellisena kõmiseks üle maailma.
Ja loomulikult peaks olema välistatud geenimanipulatsioonid. Kui evolutsiooniprotsessist jätta välja ajafaktor, siis võivad resultaadid olla fataalsed, las loodus teeb seda tööd.
Roheline riik ei luba vee puhastamist kemikaalidega, vaid loob süsteemi kus joogi-söögiveeks kasutatakse eranditult põhjavett 1000 ja rohkem korda kasutatavates klaaspudelites. Tarbeveeringlus võiks esimeses faasis kasutada olemasolevat süsteemi ja tulla pinna ning sadeveest.
Rohelises riigis kasutatakse ainult looduslikku päritolu puhastusvahendeid.
Rohelises riigis pole lubatud ja keegi ei soovigi kasutada individuaalseid liiklusvahendeid millede mootori kubatuur ületab 1200cm3 ja milledes esimeses arengufaasis kasutatakse sisepõlemismootorit fossiilsel kütusel, perspektiivis, aga taastuvenergeetikal põhinevaid tehnoloogiaid.
Rohelises riigis ei avata “pandora laegast” kus on raskemetallide ja lõhustuvate materjalidega tehnoloogiad. Energeetikas kasutatakse eranditult taastuvenergeetikat, mille allikas on päike.
Roheline Eesti seab oma prioriteetideks kõikide riiklike, ametkondlike, olmet ja igapäevaeksistentsi juhtivate ja kindlustavate funktsioonide viimist virtuaalruumi.
Rasvade ja rämpstoidu, asendajate jms. kasutamisega seotud probleemide uurimise ja seadustamise küsimused, inimtegevuse jäätmeprobleemidega teaduslik tegelemine ja riiklik toetus sellele.
Kui see jutt tundub olevat naiivne, ulme piirimail, siis teil pole õigus, see ongi meie ainus võimalus, mul oleks lisada veel tuhat prioriteeti, aga kusagilt peaks alustama, teeme selle, Rohelise Eesti – ESTLANDI.
Toomas Niimann
Tere,
Te ei suuda, keelatud panka ja sa ei pea kasuks pangad või sa parem on projekti ja vajavad rahastamist, halb krediidi või vajavad raha, et maksta arveid, raha investeerida äri. Pakun laenu alates 5 000 € kuni 50 000 000 € iga 3% määra, minuga kiiresti laenu saada.
E-post: lunakeiness@gmail.com
Isik ei ole tõsine erapooletuks.
http://geenius.ee/uudis/kelmid-petavad-facebookis-laenunaljas-eestlastelt-valja-tuhandeid-eurosid
“Gröönimaa roheliseks”
Igatahes lugu, mis paneb mõtlema. Mikita Valdur rääkis esmaspäeva õhtul telekas laupkokkupõrkest läänemeresoome ja lääne kultuuri vahel Rail Baltica valguses ning “ussisõnadest”, mis elavad meie sees, mida me aga sageli ei oska sõnastada – ma sõnastan selle talupojatarkuseks, millel veel on elujõudu, aga mis meeletus infokülluses ja samas selle üha kasvavas usaldamatuses jääb enam ja enam tahaplaanile.
Me peame võitlema oma maa, oma metsa, oma iseolemise eest – sellest kõneleb see lugu.
Ja samas seda võitlust ei saa mustvalgelt vastandada ei läänele ega idale, eks tuleb lihtsalt oma peaga mõelda ja püüda teha parim oma rahva ja oma riigi jaoks.
Lugu tundub jah selline emotsionaalne ja ülepingutatud. Aga kas elamine stiilis, et kui antakse raha, siis teeme mida iganes ja pole viga turvast ja metsa veel jätkub põlveks paariks mida maailmale müüa,et end teadmistepõhise ja kultuurse rahvana edasi tunda ongi siis meie rahva elukaare viimane saavutus? Puhast vett, viljakandvat maad ja suhteliselt puutumatut loodust jääb maailmas üha vähemaks ja meie kes me siin seda klaashelmeste vastu vahetades kahaneme…loodus ja demograafia ei salli tühja kohta. Anti Prohvet:Kumb on õigupoolest märk ülearusest rikkusest, kas isikliku sõiduvahendi ideaaliks väikeauto või maastur – nagu meil praegu?Kas korduvkasutatav klaastaara ja kohalik toit või sisseostetav ühekordne… Loe rohkem »
Tõsi on, et metsandusse ja loodusvarade kaevandamisse tuleb senisest palju hoolikamalt ja vastutustundlikumalt suhtuda. Selleks tuleb aga argumenteerida, lollust konkreetselt naeruvääristada ja paremaid (reaalseid) lahendusi pakkuda, mitte emotsionaalsele tasandile jääda? Mida iganes tegemine on samuti meie kollektiivse passiivsuse tulemus. Need juhmid saavad tegutseda ainult meie “vaikival heakskiidul”( või kollektiivsel rumalusel?). Radikaalsus on suhteline, kuid praegune maailm on sellest veel kaugel (kui siiski veel marginaalne ISIS välja arvata). Radikaalsed muutused ühiskonnas, kutsuvad alati esile laialdast vägivalda, (sellega “summutatakse” diskussioon). See ei seostu ainult põhjalike muudatustega vaid ka pimeda usuga nende vältimatusse ja vastutustundetusse “ohverdamisse”. Seega minu poolt kindel ei (tulgu see… Loe rohkem »
siis tuleks ju võõramaised vallutajad ja omanikud siit minema peksta ja riik jälle omakätte võidelda
See kõik oleks ju pööraselt kallis ning tooks kindlasti elatustaseme alla. Kui mahepõld annab 3x väiksema saagi, siis on poes ka leib 3x kallim (ilmselt küll veidi vähem kordi kallim, kuid mõte jääb samaks).
Juba täna raiskab inimkond ajaühikus 50% rohkem kui meie ainus mootor päike, suudab juurde toota…. 🙂
tegi korra oma arust Eesti puhtaks. Ja kui Raadil pandi see rehvide hunnik põlema, polnud pärast keegi süüdi. Sosnovski putk on siiani teema. Loll saab ka olla teiste raha eest. Uskumatu Toomas! Palun, säästa oma ligidasi.
Mina võtaksin artikli teema kokku lühidalt: riigi asi on taastada olukord, kus Haapsalus nagu igas teiseski Eesti linnas oleks igale kodanikule kättesaadav pood, kust taskukohase hinnaga müüakse ainult PÄRIS toitu, mitte toidulaadseid tooteid (ma ei pea silmas tänaseid ultrakalleid ‘ökopoode’). Kui isegi vaeses Nõukogude Liidus suudeti mõnel kümnendil eestlasi normaalselt toita, ei tohiks toonase taseme kordamine ju arvutiajastul üle jõu käia? Sõjaeelse Eesti tase jääb muidugi unistuseks… Alles hiljem vaataks, mida ‘rohelist’ kannatab veel ette võtta.
Kui pime usk muutuks reaalseks, faktidele, analüüsile ja loodusseadustele põhinevaks siis võiks ka rohelisest rääkida. Hetkel tundub, et tegemist on kuldsete sõnadega- ära enam peale võta