Haapsalu raamatukogus on üleval Toivo Tomingase näitus “Käbikandjad – Coniferae”. Foto: Haapsalu raamatukogu
Käbinäituse väikeseks sisuseletuseks mõni rida okaspuudest üldse ja neist, mis meil siin Eestis juba 10 000 aastat elavad. Kui ma ütlen 10 000 aastat, siis pean silmas asjaolu, et enne seda oli Eesti enamasti jää ja seejärel vee all, kuni Billingeni katastroofi järel ja käigus enamus Läänemere vett Taani väinadest ookeani voolas.
Kui me jälgime loodust ja eriti mererandu, siis saab teha ühese järelduse – esimesed okaspuud, kes Eestis said kasvama hakata, olid kadakad. Jajah! Needsamad klibuste randade küpressilised on kõige vähemnõudlikumad kasvupinnase suhtes ja seepärast esimestena kohal. Kadaka käbi on lihakas, hernesuurune vili. Alguses roheline, siis küpsedes värvub mustaks, katteks sinakas vahakirme. Kadakas, kes meil nii tavaline, kannab teaduses ladinakeelset nime Juniperus communis.
Teisena jõudis Eestimaal eelkõige liivastele randadele mere taganedes harilik mänd. Nii ongi tema teaduslik nimi. Ladina keeles Pinus sylvestris. Hariliku männi käbi on arvatavasti tuttav kõigile. Kevadel roheline koonus kasvab suvega suuremaks ja ümaramaks, et siis järgmisel kevadel oma pealt hallid ja seest pruunid soomused harali ajada. Soomuste kaenlast aga vabanevad mustjad, ovaalse tiivaga seemned, mis tuules ka mitmesaja meetri taha kanduvad. Et seal heal juhul uueks männiks sirguda.
Kolmas meie metsade kuninglik okaspuu on kuusk. Harilik kuusk, keda teame-tunneme kui hekitaime, ilupuud, jõulupuud ja muidugi tarbepuud. Kuuse käbi on kuni 15 cm pikk, küpsena rippuv ja pruun, sale koonal. Samuti soomustega, samuti tiivaga seemnega. Kuuse käbi on ütlemata ilus ja armas kevadel, kui see punase küünlana, siis veel püstisena, päikeses küütleb.